Kõrbeoda. Peter V. Brett
Читать онлайн книгу.
käes vägevat läikivat metalloda. See vaatepilt pani maa-aluste vürstid sisistama.
Mehe lähenemisel kõlasid hüüded. Teadvusedeemonid põlgasid algelisi uratusi ja kiunatusi, mida inimeste suhtlus endast kujutas, ent mõte oli selge. Ülejäänud olid lihtolevused. See siin oli nende teadvus.
Uustulnuka mõjul meenusid sõdalastele nende kohustused ja nad asusid taas korrapäraselt tegutsema. Üksus suundus sulgema loitsuvõrgu avaust. Veel kaks üksust kustutasid tuld. Veel üks juhatas kaitsetuid ohutusse kohta.
Kõik teised, kelle käed jäid sel kombel vabaks, kammisid laagri läbi ning maa-alused ei suutnud neile pikalt vastu panna. Peagi lebasid maa-aluste laibad laagris niisamuti kui väljalgi. Endiselt kivideemoniks maskeerunud järeleaimaja oli varsti maa-alustest ainsana alles, liiga väle, et oda ohvriks langeda, kuid võimetu kilpide müürist läbi murdma ilma enda tegelikku olemust paljastamata.
Kõrgendikul käis tuksatus ning järeleaimaja haihtus varjuks, minetades keha ja pugedes loitsuvõrgu tillukese avause kaudu laagrist välja. Vaenlane otsis teda ikka veel, kui järeleaimaja pöördus tagasi oma kohale isanda kõrval.
Kaks saledat maa-alust seisid kõrgendikul tükk aega, nende vahel liikusid hääletud võnked. Seejärel pöörasid maa-aluste vürstid ühekorraga pilgu põhja poole, kus kuulu järgi viibis teinegi inimeste teadvus.
Üks teadvusedeemon pöördus oma järeleaimaja poole, kes hiiglasliku tuuledeemoni kujul põlvili laskus, ning kõndis mööda selle väljasirutatud tiiba üles. Kui nad öösse kadusid, hakkas mahajäänud teadvusedeemon uuesti silmitsema suitsevat vaenlase laagrit.
I OSA
AUTU VÕIT
1. RIZONI KINDLUS
Rizoni kindluse müür oli naljanumber.
Vaevalt kümme jalga kõrge ja kõigest jala paksune – terve linn oli kaitstud kehvemini kui viletsaim mõne Damaji tosinast paleest. Vahimeestel ei läinud teraspeeltega redeleid isegi tarvis; suurem jagu hüppas lihtsalt õhku, krabas armetu müüri eenduvast servast kinni ja vinnas end üle.
„Nii nõrgale ja hooletule rahvale on vallutamine paras,” lausus Hasik. Jardir uratas, kuid vaikis.
Jardiri eliitsõdalaste eelvägi oli saabunud pimeduse varjus, tuhanded sandaalides jalad lähenemas krudinal üle linna ümbritsevate lumiste kesapõldude. Sellal kui rohumaalased peitsid end loitsumärkide taga, olid krasialased trotsinud deemonitest kubisevat ööd, et edasi tungida. Kui liikvel oli nõnda palju pühasid sõdalasi, hoidsid maa-alusedki eemale.
Nad kogunesid linna ette, aga looriga sõdalased ei rünnanud kohe. Inimesed ei ründa teisi inimesi öösel. Kui taevasse hakkas immitsema koidukuma, langetasid nad oma loori, et vaenlased võiksid näha nende nägu.
Kõlas paar summutatud uratust, kui vahimehed tegid vagaseks väravamajakeses olnud linnavalvurid, ja seejärel avanesid laiad väravad krääksatusega, et Jardiri sõjavägi sisse lasta. Möirates valgus kuus tuhat dal’Sharum’i sõdalast linna.
Enne kui rizonlased toimuvat taipasid, olid krasialased neil juba kallal, lõid uksi sisse, tirisid mehi vooditest välja ja sikutasid neid alasti lumme.
Tänu pealtnäha lõputule harimiskõlblikule maale elas Rizoni kindluses Krasiaga võrreldes hoopis rohkem rahvast, ent Rizoni mehed polnud sõdalased ning Jardiri väljaõppinud üksused niitsid neid nagu vikat rohtu. Kes vastu rabeles, sellel rebestati lihased ja murti luud. Kes võitlusse astus, see surmati.
Niisuguseid juhtumeid silmitses Jardir kurbusega. Igal mehel, kes sandistati või tapeti, jääb leidmata aupaiste Sharak Ka, Suure sõja käigus, aga siiski polnud midagi parata. Ta ei saanud sepistada põhjamaa mehi deemonisoo vastaseks relvaks, ilma et poleks neid kõigepealt sitkendanud nagu sepavasar odaotsa.
Naised kriiskasid, kui Jardiri mehed sitkendasid neid teisel kombel. Seegi oli vältimatu. Sharak Ka oli lähedal ning vajalik sõdalaste põlvkond pidi võrsuma meeste, mitte argpükside külvatud seemnest.
Mõne aja pärast laskus Jardiri poeg Jayan tema ette lumme ühele põlvele, odaots verest punane. „Linnasüda on meie, isa,” ütles Jayan.
Jardir noogutas. „Kui linnasüda on meie, siis on meie ka tasandik.”
Jayan oli esimest korda käsklusi jagades hästi hakkama saanud. Kui lahingut oleks peetud deemonite vastu, siis oleks Jardir ise rünnakut juhtinud, aga ta keeldus Kaji oda inimverega määrimast. Jayan oli liiga noor, et kanda kapteni valget loori, kuid ta oli Jardiri esmasündinu, Päästja enese veri. Ta oli tugev, ei kartnud valu, ja nii sõdalased kui ka vaimulikud suhtusid temasse lugupidamisega.
„Paljudel õnnestus põgeneda,” lisas Asome, ilmudes venna selja taha. „Nad hoiatavad külasid, kust põgenetakse samuti, et pääseda Evejah’ puhastava seaduse eest.”
Jardir silmitses teda. Asome oli oma vennast aasta noorem, väiksemat kasvu ja saledam. Ta oli riietatud dama valgesse rüüsse, ei kandnud soomusrüüd ega relva, aga Jardirit see ei petnud. Kahest pojast oli just teine märksa auahnem ja ohtlikum, ja need kaks olid seda hoopis rohkem kui nende tosinad nooremad vennad.
„Praegu nad küll põgenevad,” ütles Jardir, „kuid jätavad maha toiduvarud ja pagevad sellele pehmele jääle, mis rohumaid talviti katab. Nõrgad surevad, säästes meid nende tapmise vaevast, ning parajal ajal painutan tugevad oma ikke alla. Mu pojad, te olite tublid. Jayan, las mehed otsivad sobivad hooned, kus vange hoida, enne kui nood külmas hinge heidavad. Poisid eraldage Hannu Pash’i jaoks. Kui me neist põhjamaalaste nõrkuse välja peksame, tõusevad mõned ehk oma isadest kõrgemale. Tugevaid mehi kasutame lahingus söödaks ja nõrkadest saavad orjad. Kõiki lapsekandmiseas naisi tohib viljastada.”
Jayan lõi rusikaga vastu rinda ja noogutas.
„Asome, vii teistele dama’dele käsk alustada,” lausus Jardir ning Asome kummardas.
Jardir jälgis, kuidas tema valges rüüs poeg kuulekalt minema sammus.
Vaimulikud toovad chin’idele Everami sõna, ja neil, kes seda oma südamesse ei võta, topitakse see kurgust alla.
Teistsugust teed polnud.
Samal pärastlõunal marssis Jardir häärberis, mille ta oli oma Rizoni paleeks võtnud, paksudel vaipadel edasi-tagasi. Tema Krasia paleede kõrval oli eluase haletsusväärne, kuid Kõrbeodast lahkumisega kaasnenud kuudepikkuse telgis magamise järel oli see siiski meeldivalt tsiviliseeritud.
Paremas käes pigistas Jardir Kaji oda, kasutades seda nagu jalutuskeppi. Mõistagi polnud tal vaja mingit tuge, aga iidne relv oli ta võimule aidanud ning ta ei lahkunud sellest kunagi. Oda tömp tagumine ots tümpsus iga sammu juures vastu vaipa.
„Abban jääb hiljaks,” ütles Jardir. „Isegi pärast koitu koos naisterahvastega teele asudes oleks ta pidanud juba kohale jõudma.”
„Ma ei saa kuidagi aru, isa, miks sa sallid seda khaffit’it enda läheduses,” lausus Asome. „Seaõgija tuleks surmata ainuüksi selle eest, et ta julges pilgu tõsta ja sulle otsa vaadata, ning ometi kuulad sa tema nõuandeid, nagu viibiks ta sinu õukonnas võrdsena.”
„Koguni Kaji ise andis khaffit’itele sobivaid ülesandeid,” manitses Jardir. „Abban teab rohumaade kohta rohkem kui keegi teine, ja arukas juht peab sääraseid teadmisi rakendama.”
„Mis seal teada on?” küsis Jayan. „Rohumaalased on viimseni argpüksid ja nõrgukesed, khaffit’itega paras paar. Nad pole väärt sedagi, et võidelda orjade ja deemonisöödana.”
„Ära kipu end nii kiiresti kõigeteadjaks pidama,” ütles Jardir. „Ainult Everam teab kõike. Evejah käsib meil oma vaenlasi tundma õppida, ja meie teame põhjamaade kohta väga vähe. Kui ma tahan nad Suurde sõtta kaasata, siis ei saa ma neid lihtsalt tappa või valitseda. Ma pean neid mõistma. Ja kui kõik rohumaade mehed on khaffit’ite moodi, siis kes suudaks nende südant mulle khaffit’ist paremini seletada?”
Sel