Kõrbeoda. Peter V. Brett
Читать онлайн книгу.
peljanud, aga kui hubisev valgus langes naise alastusele, hakkas tema keha sellele vastama ning ta teadis, et läbib oma viimase mehelikkuseproovi, nagu ta oli läbinud kõik teisedki.
„Jardir, sina viid oma mehed kümnendasse koridori,” lausus Sharum Ka.
See oli rumal otsus. Kolm aastat pärast seda, kui Jardir oli hakanud kandma valget loori, teadsid kõik kogunenud kai’Sharum’id, et tema üksus on Krasia raevukaim ja parima väljaõppega. Jardir ei hellitanud oma mehi, aga dal’Sharum’id nautisid seda, nad tapsid rohkem deemoneid kui mõned teised üksused kolme peale kokku. Kümnes koridor oli nende puhul raiskamine. Keegi polnud kuulnud, et alagai’d oleksid ealeski tunginud nii kaugele Labürinti.
Sharum Ka irvitas Jardirile näkku, ahvatledes teda vastu vaidlema, ent Jardir sõlmis alandusega rahu ja leppis sellega. „Nagu Sharum Ka käsib,” ütles ta, kummardades padjal istudes sügavalt ning puudutades laubaga Esimese Sõdalase vastuvõtutoa vaipa. Kui ta selja uuesti sirgu ajas, oli tema näoilme pidulik, hoolimata põlgusest, mida ta tundis mehe vastu enda ees. Sharum Ka pidanuks olema linna tugevaim sõdalane. See mees polnud sinnapoolegi. Ta juuksed olid hallisegused, nägu kortsuline nagu mõnel Damaji’l. Ta polnud juba hulk aastaid Labürindis võidelnud ning rasvas kõht näitas seda välja. Esimene Sõdalane oleks pidanud alagai’sharak’i rünnakut juhtima ja mehi kuulsusrikastele tegudele innustama, mitte korraldama sõda oma paleemüüride varjust.
Aga kõigele vaatamata – kuni ta kandis valget turbanit, maksis öös tema tahe.
Dama Ashan, Jardiri üksuse vaimulik, ning tema leitnandid Hasik ja Shanjat ootasid Sharum Ka palee juures, et saata Jardirit tagasiteel Kaji paviljoni. Ta oli kõigest kai’Sharum, kuid juba olid kadedad võistlejad, koguni tema enda hõimust, ta elu kallale kippunud. Sharum Ka ei ela igavesti ning kuna Andrah oli pärit Kaji hõimust, siis polnud erilist kahtlust, et sellele kohale määratakse järgmiseks mõni Kaji soost kai’Sharum. Jardir oli jalus paljudel vanematel kai’Sharum’itel, kes ametikõrgendust lootsid.
Need kolm meest viibisid lakkamatult tema lähedal sellest ajast peale, kui Inevera naitis nad Jardiri õdedega. Kui Jardir kolme aasta eest Sharik Horast lahkus, virelesid Imisandre, Hoshvah ja Hanya vaesuses, aga nüüd olid nad tema usaldusväärsemate leitnantide Jiwah Ka’d ning sünnitanud truudussidemete tugevdamiseks talle õepoegi ja – tütreid.
„Meie korraldused?” küsis Shanjat.
„Kümnes koridor,” vastas Jardir.
Hasik sülitas maha. „Sharum Ka solvab sind!”
„Rahune, Hasik,” ütles Jardir tasa, ja suurt kasvu sõdalane vaikis otsekohe. „Lepi solvanguga ja see saab osakeseks sinust, aidates sul näha Everami teed.”
Hasik noogutas, kõndides Jardiri kannul, kes sammus palee juurest minema. Kolme aasta eest oli Hasik pöördunud dama’ting’i paviljonist tagasi muutunud mehena. Ta oli endiselt üks Kaji hõimu vihasemaid sõdalasi, kuid taltsutatud hundi kombel kuulus tema ustavus jäägitult Jardirile – pärast alandavat kaotust oli see ainuke viis oma au säilitada.
„Sharum Ka kardab sind,” tähendas Ashan. „Ja peabki kartma. Kui sind saadab lakkamatult au ja kuulsus, võib Andrah tüdineda sellest, et tema vägesid juhatab nõrk vanaätt, ja lubada sul ta kahevõitlusele kutsuda.”
„Ja kui ta annab käsu võitlust alustada, on meil mõne hetkega uus Esimene Sõdalane,” kiitis Shanjat.
„Seda küll ei juhtu,” ütles Jardir. „Andrah ja Sharum Ka on ammused sõbrad. Andrah ei reeda oma ustavat teenrit, isegi kui Damaji’d seda nõuaksid.”
„Mis siis teha?” küsis Hasik.
„Sina lähed koju minu õe juurde ja tänad teda eine eest, mille ta on sulle kindlasti valmistanud,” lausus Jardir. „Ja kui õhtu saabub, siis läheme kümnendasse koridori ja palvetame, et Everam saadaks meile alagai’sid, kellele päikest näidata.”
Kui ta Kaji paleesse oma eluruumidesse jõudis, ootas Inevera teda nagu alati. Naine oli rüüd nii palju langetanud, et paljastuks rind, millega ta imetas nende tütart Anjhat. Jardiri noored ja tugevad pojad, Jayan ja Asome, klammerdusid Inevera rüüserva külge.
Jardir põlvitas ja ajas käed laiali, poisid tormasid naerdes ta sülelusse ning ta tõstis nad kõrgele. Kui ta nad uuesti maha pani, jooksid nad tagasi ema juurde. Korraks muutis poegade nägemine ta meele mõruks, enne kui ta jõudis selle tundega rahu teha. Sharum Ka ei rikkunud ainult tema mainet. Vaid ka nende oma.
„Kas miski teeb sulle muret, mu mees?” küsis Inevera.
„Pole midagi,” ühmas Jardir, kuid Inevera laksutas keelt.
„Ma olen sinu Jiwah Ka,” tuletas naine meelde. „Minu ees ei pea sa tunnetega rahu sõlmima.”
Jardir vaatas talle otsa ja laskis enesevalitsuse ohjad lõdvemaks.
„Sharum Ka saadab mu täna öösel kümnendasse koridori,” sülitas ta. „Kui palju sõdalasi ta kaotab, sellal kui parim üksus peab tühja koridori valvama?”
„See on hea märk, abikaasa,” ütles Inevera. „See tähendab, et Sharum Ka kardab sind ja sinu auahnust.”
„Mis kasu sellest on,” sõnas Jardir, „kui ta röövib minult kogu tulevase aupaiste?”
„Seda ei tohi talle lubada,” nõustus Inevera. „Sa pead Labürindis kuulsusrikkaid tegusid sooritama, rohkem kui kunagi varem. Luud näitavad, et Esimest Sõdalast pole siinilmas enam kauaks. Kui tahad tema kohale asuda, pead sa tema Everami juurde mineku ajal kuulsuselt kõiki teisi ületama.”
„Odaga tühja õhku viibutamine ei aita seda saavutada,” porises Jardir.
Inevera kehitas õlgu. „Sharak on sinu kätes. Sa pead võimaluse leidma.”
Jardir uratas noogutades. Naisel oli muidugi õigus. Mõningais asjus ei osanud ka dama’ting nõu anda.
„Päikeseloojanguni on mitu tundi,” kuulutas Inevera. „Korralik armatsemine ja lühike uinak teevad su pea klaariks.”
Jardir naeratas ja tuli lähemale. „Ma kutsun ema, et ta lapsed enda hoolde võtaks.”
Aga Inevera raputas pead, astudes ta väljasirutatud kätest eemale. „Mitte minuga. Luud ütlevad, et Everalia on küps. Kui sa teda jõuliselt tagantpoolt võtad, sünnitab ta sulle tugeva poja.”
Jardir põrnitses pahaselt. Everalia oli tema kolmas naine. Inevera polnud vaevunud tüdrukut talle näitamagi, enne kui nad paari pandi, kinnitades, et Jiwah Sen valiti laiade lapsekandja puusade ja alagai hora arbude soodsa näidu järgi, mitte ilu pärast.
„Alati need kondid!” nähvas Jardir. „Tahaksin ükski kord ise valida, millise naise ma voodisse viin!”
Inevera kehitas õlgu. „Võta Thalaja, kui soovid,” ütles naine, viidates tema ilusamale teisele abikaasale. „Ka tema on küps. Arvasin vaid, et sa eelistad poega veel ühele tütrele.”
Jardir kiristas hambaid. Ta ihaldas Ineverat, kuid nagu Khevat oli hoiatanud, abikaasa või mitte, oli Inevera siiski dama’ting, keda ei tohtinud lihtsalt võtta, nagu ta oleks talitanud mõne teise naisterahvaga. Ta maigutas suud.
Kas Inevera küsis tõesti kõike luude käest? Vahel jäi mulje, et ta kõneleb nende ennustustest üksnes selleks, et meest oma pilli järgi tantsima panna, aga ta polnud veel kordagi eksinud ning oli tõsi, et Jardir vajas rohkem poegi, kui tahtis taastada Jardiri soo kunagise vägevuse. Kas oligi tähtis, millist naist ta võtab? Selja tagant oli Everalia piisavalt nägus.
Rüüd seljast tõmmates suundus ta magamiskambri poole.
Nad ootasid.
Ootasid, sellal kui välimistes koridorides kaikusid lahinguhüüded ning taevas kriiskasid tuuledeemonid.
Ootasid, sellal kui teised mehed läksid kuulsusrikkalt Everami juurde.
„Ühtegi alagai’d pole