Saateks

      Kui kirjutasin 2005. aasta sügisel ajakirja The Economist eestikeelsesse aastalõpunumbrisse oma arvamuse Eesti presidendi rolli ja ülesannete kohta, siis lisasin teksti alla märkuse: autor ei kandideeri 2006. aastal Eesti Vabariigi presidendiks. Tol hetkel olin selles täiesti veendunud, õigemini polnud kandideerimise mõte mulle pähegi tulnud. Töö Euroopa Parlamendi välisasjade komitee asepresidendina pakkus nii intellektuaalset kui välispoliitilist pinget, sain tegelda mind huvitavate teemadega, mis olid ühtaegu ka Eestile kas kohe või pikemas perspektiivis olulised. Olin sel ajal ette valmistamas mahukat raportit, millest on tänaseks saanud Euroopa Liidu esimene makroregionaalne programm ehk Läänemere strateegia. Selleks ajaks olin ka adunud, et Euroopa Parlamendi saadik võib viis aastat sihikindlalt tööd teha ja midagi tõesti ära teha, aga soovi korral saab selle aja suuremate süümepiinadeta süda-Euroopa elukvaliteeti nautides ka lihtsalt niisama mööda saata. Olin valinud esimese tee ega näinud vajadust oma plaane muuta.

      Ometi läks teisiti. Tagantjärele on päris keeruline kõiki meelemuutuse tagamaid kirjeldada. See, et paljud Eesti poliitikud mind presidendivalimistel osalemiseks veenmas käisid, on avalikkusele küll teada, ent kaugeltki mitte määrav asjaolu. Ilmselt määras mu toonase otsuse äratundmine, et Eesti ei liigu enam päris selles suunas, millele olin pühendanud ligi 15 eelnenud tööaastat suursaadiku, välisministri ja parlamendisaadikuna. Eesti oli kaks aastat varem jõudnud kauaigatsetud sihtideni. Eesti oli saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigiks, majandus kasvas, rahva elujärg paranes. Välispidiselt oli kõik justkui parimas korras. Aga rahvusvaheliselt tunnustatud eduloo ja sisemaise rahulolu pealiskihi all kogus jõudu kolm-neli aastat varem käivitunud protsess, mida võib nimetada avaliku sfääri politiseerimiseks või ka demokraatia privatiseerimiseks. Eesti oli enam kui kümnendi pidevalt pingutanud ja reforminud, nüüd tekkis kiusatus kaetud laua taha maha istuda ja end lõdvaks lasta. Polnud puudust ka neist, kellele seesugune puhkepaus näis viljade noppimiseks, oma sisepoliitiliste ja majanduslike huvide edendamiseks hästi sobivat. Just neist aastatest mäletame ordenisadusid ja hiljem välja tulnud maadevahetamise skandaale, just tollal siginesid meie kõnepruuki nii poliitilise rehepapluse kui ka JOKK-i mõisted. Veelgi olulisem oli mulle aga tõdemus, et vajadus töötada Eesti rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse nimel polnud 2004. aasta suurte liitumistega kuhugi kadunud, vaid muutunud varasemaga võrreldes spetsiifilisemaks ja vaimselt keerulisemakski.

      Ma kindlasti ei väida, et täna, viis aastat hiljem, oleks me demokraatia ja läbipaistva riigikorraldusega kõik parimas korras. Erakondlikku omamiskirge võiks olla vähem, riigimehelikkust rohkem ja kodanikes võiks tülpimuse asemel põleda tahe poliitikutelt ka valimiste vahele jääval ajal aru pärida. Suutmatus kuulata, saati toetada opositsiooni ettepanekuid viitab eksitavale usule, justkui oldaks võimul igavesti. Terve mõistus seevastu peaks ju sundima igaüht juurdlema selle üle, kas tahetakse ise vähemusse jäänuna langeda samasuguse kohtlemise ohvriks.

      Presidendiamet pole kuulunud kindlasti nende unistuste või tööde hulka, mille poole oleksin sihikindlalt ja energiat säästmata pürginud. Selgelt välja näidatud ja öeldud kire puudumist on mulle ka ette heidetud ja koos sellega järeldatud, justkui teeksin seda tööd vastumeelselt või puuduliku pühendumisega. Seesugused arvamused panevad mind õlgu kehitama nagu ikka siis, kui tuvastan enda kohta antud hinnanguist kiuslikke eelarvamusi ja väheseid teadmisi. Küll aga vastab tõele, et olen 9. oktoobril 2006 antud presidendivande järel üritanud teadlikult viia Eesti riigipea avalikku rollijoonist vastavusse nende volituste ja võimupiiridega, mille meile väga hea põhiseaduse kirjutanud riigimehed ja – naised presidendile ette nägid. Olen püüdnud teha kõik endast oleneva, et harjutaks riigipeale põhiseaduses ette nähtud rolliga ja saadaks lahti kujutelmast, mida kehastavad vanavanematelt kuuldud jutud Konstantin Pätsist. Sellest tulenevalt ja peamiselt olen pidanud tähtsaks, et Eesti ühiskond vabaneks arusaamast, justkui oleks meie praegune riigikorraldus ja edu üksnes okupatsioonieelse idülli kehv koopia. Kindlasti on ka teistsuguseid arvamusi, kuid minu meelest ei ole Eesti president rahva isa, kantslist manitsev koolipapa ega kõrge kuninglik olend, kelle saabumise puhul tuleks võtta valveseisang, puhuda fanfaare ja rullida lahti punane vaip.

      Eitamata presidendi sümboolset kaalu eriti riikidevahelises suhtluses, näen oma ülesannet pigem kodanike ja Eesti rahva eestseisja, eeskuju ja kõneisikuna, kel lasub mingis mõttes lõplik moraalne vastutus selle eest, et Eestil läheks hästi homme, kümne aasta pärast ja igavesti. Selle seadustesse ja ametijuhendisse kirjutamata jäetud vastutuse hoomamine ja sellest juhindumine ei jäta tegelikult võimalust oma staatust nautida. Nauditav, ja õnneks väga tihti, on töö ise, eriti neil juhtudel, kui Eestil ja siin elavatel inimestel tõesti hästi läheb; siis, kui oleme ühiselt mõne probleemi või raskusega kõigi hädakuulutajate kiuste toime tulnud; siis, kui oleme oma natuuri vastaselt suutnud väljendada oma siirast õnne ja rahulolu oma kordaminekute üle. Kui eelnevalt mainisin, et Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadik saab viie või isegi kahe aastaga midagi reaalselt ära teha, ent saab sellele eriliste tagasilöökideta eelistada ka märkamatut oleskelu, siis sama kehtib mingil määral ka presidendiameti kohta. Nüüd, viis aastat targemana, jätan endale õiguse suhtuda kerge kummastusega neisse, kes iseloomustavad presidendiametit mingi relikti või kuldvooderdisega kolikambrina, kuhu tõelist „tegijat” miski ei tõmba.

      Samas ei saa minu meelest ükski normaalne inimene tõsimeeli nautida positsiooni, millega kaasneb pidev ja sageli kahjuks labane avalik tähelepanu, telefoni teel tõsimeeli või „naljatledes” tehtud pommiähvardused, su poja karjäärivaliku a priori tembeldamine onupojapoliitikaks, su teismelisele tütrele saadetud ähvarduskirjad, su tütart tema esimesel koolipäeval ehmatavad agressiivsed fotograa-fid, sinu ja su pereliikmete eraelu, lasteaiarühma vanematele saadetud erakirju, su kehakuju, rahaasju, riietust, vaba aja harrastusi, eelistusi ja puudusi lakkamatult lahkav meedia. Seesuguste asjade nautimine või nendega leppimine eeldab teistsugust meelelaadi. Ma möönan seda kui paratamatust. Samal ajal ka imestan, kui palju on teisejärgulist ja kohati lausa välja mõeldud müra võrreldes tõsiseltvõetava arutlusega selle üle, millega president töiselt tegeleb. Ilmsesti on see avaram ja üldsegi mitte riigipeaga piirduv probleem, kui jälgime kergust, millega mis tahes tõsisem teema madaldub argumentum ad hominem aruteluks.

      Keegi tark on täheldanud, et elu algab alles siis, kui varem valmis tehtud plaan muutub. Sellest tõdemusest lähtudes mahtus mu esimesse presidendiaega päris palju „elu”. Mulle endale, aga ilmsesti kogu Eesti riigile ja ühiskonnale defineerivad viimast viit aastat eelkõige massirahutused Tallinna südames, Vene-Gruusia sõda, Keskerakonna esimehe Kremli-raha skandaal ja ülemaailmne majanduskriis, mille märksõnadeks Eestis said paljude unistuste (loodetavasti ajutine) purunemine ja euro. Kõik need sündmused muutsid Eestit, ja muutsid ka mind kui presidenti. Nende sündmuste ajal ja järel tajusin ehk teravaimalt avalikku ootust ja minule suunatud pilke. Adusin justkui tellimust, et president ütleks välja, mis on juhtunud, mis õige ja mis vale, ja kuidas edasi minna. Selgeltnägija võimeid omamata üritasin alati reageerida mulle teada oleva informatsiooni ja parima äranägemise järgi, ikka uskudes, et iga keeruline olukord kätkeb endas õppetundi edasiseks, ning soovides, et ei kaoks pealehakkamise julgus, rahva usk iseendasse, Eestisse ja tulevikku. Loodan ka nüüd, et meie peamine ühine õppetund seisneb teadmises, et Eesti saab alati hakkama. See polegi nii väheoluline, eriti teades, kui palju vajavad teised riigid ja rahvad just sel alal järeleaitamistunde.

      Tugeva eneseusu kõrval soovin, et õpiksime oma saavutusi ja eneseusku mitte häbenema. Kui vaatan tagasi kõigile nendele välismaa poliitikutele ja riikidele, kes kahekümne aasta vältel Eestit õpetasid, ning kui näen nüüd võõrapelgu neissamades riikides koos suutmatusega enesele võetud kohustusi täita, siis tahaksin väga, et me enesetunne sõltuks edaspidi palju vähem sellest, mida „nemad meist arvavad”. Just sellega ongi seotud üks mu kõnesid ja esseesid pidevalt läbiv seisukoht: on aeg lõpetada üleolev suhtumine Euroopa Liidu nn uutesse riikidesse. See pole kerge, eriti põhjusel, et paljud 1990ndail Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tulevikuga tegelenud inimestest on jätkuvalt võimul või ametis. Aga nad võiksid vähemalt üritada.

      Ma ei söanda arvata, kas ja kui paljud selle kogumiku tekstid täitsid neid eesmärke, mida riigipea kõnedelt oodatakse: seletada Eestit, sõnastada küsimusi, kutsuda kaasa mõtlema, tekitada emotsioone ja arutelu ning lõppkokkuvõttes nihutada ühiskonna vaimseid ja eetilisi tasakaalupunkte. Selle hinnangu saavad