Suurem Eesti. Toomas Hendrik Ilves
Читать онлайн книгу.
kui öeldut oli päris raske iseloomustada sõnaga „terav” või „otsekohene”. Ühtäkki ei tundunudki mulle enam ületähtsustatuna kellegi varasem tõdemus, et presidendi suu läbi kõneleb Eesti riik. Nagu iga kirjutaja ja kõneleja teab või vähemalt aimab, kahandab kellegi teise, olgu isiku või suurema inimkoosluse nimel kõnelemine oluliselt sõna- ja mõttevabadust. Nii tulevad otseütlemiste asemele kujundid ja mõistaandmised, terav kriitika või etteheide leiab koha ridade vahel. Teisalt soovisin ja soovin jätkuvalt näidata teistsugust stiili, arutleda ning rääkida asjast, mitte alandada või solvata inimest, kellel võib olla on teistsugune arvamus. Loodan, et kui president näitab oma suhtumisega eeskuju ega „pane ära”, siis kosutab see Eesti poliitilise väitluse kultuuri ning teiste arvel edvistamisest saab aja jooksul informeeritud osapoolte diskussioon.
Täna neid tekste üle lugedes saanuks mõnd asja teisiti ja täpsemini öelda ning mõne asja ka enda teada jätta. Aga omas ajas ja kohas, sageli aja surve all, said need mõtted ja seisukohad just sellised, nagu siit raamatust lugeda võib. Tagantjärele ilustamine, kohendamine või täiustamine poleks lihtsalt aus. Need mõtted olid mõeldud kõlama kindlal hetkel, siis, kui kuulaja oli end selleks häälestanud, siis, kui Eesti neid sõnu ehk ootas. Loodan, et need kõnetekstid ja artiklid kuvavad toonaseid tundeid ka aastaid hiljem lugejate meeltesse.
Sõna on Eesti presidendi, ilmselt iga poliitiku üks peamisi töövahendeid. Eesti president peab aastas ligi sada pikemat või lühemat kõnet, kordades rohkem kui kes tahes teine kõrge riigiametnik. Presidendile ei tehta ses osas kunagi allahindlust. Tema sõna peab maksma nii 24. veebruaril kell 18.05 iseseisvuspäeva aktuse kõnepuldis kui väikevalla rahvamaja halvasti valgustatud toakeses. Presidendi sõnu mõõdetakse ja kaalutakse alati. President Lennart Meri seadis elukutselise kirjamehena siin lati paika ning sellele mõõdupuule allutatakse ka kõik tema hilisemad ametivennad. Need tekstid on sündinud Kadriorus ja Ärma talus, autos, lennukis, laevas ja hotellitoas. Sealt on mustandid rännanud mu lähimate nõunike ja sõprade kriitikakadalippu. Ma tänan neid abi eest, sest keegi teine ei tea ega saagi seda teha. Lõpuks seisab president üksi keset lava, ees pult, mikrofon, kõnetekst ja klaas vett. Tema vastas on rahvast täis, kuid täiesti vaikne saal või kaamerasilma taga kogu Eesti. See on täiesti eriline tunne, täis ülevust ja koormavat vastutust: olla ihuüksi, ent saada tuge sadadest tuhandetest eludest, tunnetest, unistustest ja muredest. See on suurim au, mida üks rahvas võib ühele inimesele osutada. Ja ma olen nende ülevate hetkede ja usalduse eest siiralt tänulik.
Suurem Eesti
TEEME EESTI SUUREMAKS
Astun täna teie ette täis austust ja aukartust. Mõistan, et väärikate eelkäijate kombel jätkamine ning vabariigi vaimu kandmine hakkab täitma mu töid ja päevi. Kohustus hoida ja edasi kanda 1918. aastal loodud Eesti riiki kätkeb endas vastutust, mille olete järgmiseks viieks aastaks mulle usaldanud. Kaheksakümmend kaheksa aastat tagasi kutsusid meie esiisad ja – emad ellu Eesti Vabariigi. Nad võitlesid selle endale kätte Vabadussõjas ja tõid maailma kaardile täiesti uue riigi. Sellega sai eesti rahvas suureks; suuremaks kui meid iialgi peeti võimeliseks saama.
Need rahvad, kes on võitnud õiguse elada oma riigis kui rahva turvalises kodus, on õnnelikud rahvad. Eesti rahva oma kodu jäi kahjuks de facto püsima napiks paarikümneks aastaks. Vaid üks põlvkond sai iseseisvas Eestis sündida ja täiskasvanuks sirguda. Siiski – piisas sellest ainsastki põlvkonnast, et demokraatliku Eesti Vabariigi idee, ühine unistus riigist, kandis meie rahva läbi pika okupatsiooni, läbi loetlematute kannatuste, ülekohtu ja kurjuse. Demokraatliku Eesti idee võimaldas meil oma iseseisvuse taastada.
Sündis ime, mille eest oleme tänulikud tolleaegsetele liidritele, meie rahva kultuuri loojatele ja kandjatele, eriti aga sadadele tuhandetele inimestele. Nende üksmeel, kindel tahe ja ühine pingutus andsid eesti rahvale riigi tagasi. Me mõistsime aga kiiresti, et pelgast iseseisvusest ei piisa. Maailm on täis iseseisvaid riike, mille elanike ainsaks unistuseks on sealt lahkuda või põgeneda. Me tunneme ka eduka majandusega riike, mille valitsused sugugi ei järgi õigusriigi põhimõtteid.
Täna, 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist, söandan ma sellele mõeldes sõnastada ülesande ja kohustuse: viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki. Loomulikult ei saa me teha viitkümmet okupatsiooniaastat olematuks. Kuid üks inimpõlv – kakskümmend aastat – on aeg, mille põhjal saame otsustada: kas tulime toime või mitte? Kas me oleme teinud Eesti suuremaks, paremaks, turvalisemaks ja kodusemaks?
Eesti Vabariigis sündinud ja kasvanud põlvkond ei pea enam kuulama ega mõistma vabandusi, et nende vanematel polnud teist valikut, et me küll tahtsime, aga ees olid vesi ja kõledad kaljud. Meil pole enam õigust vabandada end välja, öeldes „taasiseseisvunud Eesti”. Uus põlvkond ei mõista enam sõna „taas”. Ja nii olgugi!
Mulle pole kunagi meeldinud küsimus: „Kas me siis sellist Eestit tahtsime?!” See küsimus sõnastab jõuetu allaandmise. Meie riik pole mitte soovimise või tahtmise, vaid tegutsemise tulemus. Meie riik on igal oma eksisteerimise hetkel meie endi, kodanike, mitte aga Moskva, Brüsseli või Rahvusvahelise Valuutafondi looming. Meie riiki pole loonud ükski eraisik, ükski valitsus, erakond ega firma. Eestit peame julgelt ja sihikindlalt kujundama meie ise, meie kõik, iga päev.
Küsima peab seetõttu hoopis nii: „Millist Eestit me tahame pärandada oma lastele?” Siit koorub ka meie ees seisev ülesanne ja sihiseade: kuidas edasi? Inglane John Locke (1632–1704) ja veidi hiljem prantslane Jean-Jacques Rousseau (1712–1778) rääkisid juba 300 aastat tagasi, et riik on kodanike kokkulepe selle kohta, kes valitseb ja kuidas seda tehakse. Ühiskondlik lepe, millest nad kirjutasid, eeldab, et riik on kodanike oma. Õigus otsustada, mida riik teeb, antakse valitsejaile niikauaks, kui kodanikud sellega nõus on.
Selline lähenemine kohustab meid kõiki, kellele rahvas on usaldanud juhtimise ja vastutuse, tegutsema kodanike ning mitte millegi muu nimel. Kui mõni õigustab hämarat tehingut sõnadega, et „riik ei saanud ju sellest kahju!”, siis ütleja ei mõista, mis asi on riik. Ühe või teise grupi mis tahes suvaline ja varjatud eelistamine petab kodanikke, see rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet. See riivab kodanike usku õiglasse riiki. See saeb pikkamööda läbi õigusriigi kandvad talad.
Kui ma räägin siin kodanikest ja kodanike riigist, siis ma räägin tsiviilühiskonnast, aga mitte kodakondsusseadusest. Kui me soovime, et kõik inimesed Eestis viie aasta pärast tunneksid uhkust, et nad elavad just Eestis ja mitte mujal, siis peame mõtlema kõigile oma kaaskondlastele nende rahvusest, päritolust ja usutunnistusest hoolimata.
Selle kõrval lasub meil kohustus seista nende eest, kes okupatsiooni ajal kannatasid, aga on ka kohustus leppida nendega, kes okupatsiooni ajal tegid neile haiget. Me ei saa edasi minna vastastikuse siunamise ja süüdistamisega. See ei tähenda, et tuleks, nagu meile sageli Idast soovitatakse, minevik unustada. Kui aga tahame iseseisvas Eestis sündinud põlvkonnale pärandada vaimselt terve riigi, siis ei tohi minevikku enam kasutada malakana. Minevik ise ei saa kedagi karistada ja kahtlustada siis, kui minevik paistab läbi, on teada ja avalik.
On saabunud aeg pöörata uus lehekülg ja mõelda tulevikule. Ent selleks tuleb teha palju rohkem, kui küsida ühtedelt vabandamist ja teistelt andeksandi. Kui tahame, et Eesti oleks suur ja suuremeelne, siis peame pakkuma kõigile siin elavatele inimestele midagi kordumatut, Eestile ainuomast ja paeluvat. Me peame pakkuma põhjuse, mis hoiaks Eesti noori Eestis ja tooks tagasi ka need kümned tuhanded, kes on siit viimase 15 aasta jooksul lahkunud.
Eesti uus lehekülg eeldab, et me muutume paremaks. Et me ei süüdista, ei hirmuta ega ähvarda, ei maksa kätte ega solva. Me peame hakkama käituma nii, nagu tahaksime, et meiega käituksid teised. Teised inimesed ja teised riigid.
Alternatiiv on karm. See on olelusvõitluslik riik, kus on võitjad ja kaotajad. Riikide vahel võidaks suur väikest ja toores jõud määraks kõik. Meie tahame, et Eestit, väike nagu ta