Suurem Eesti. Toomas Hendrik Ilves
Читать онлайн книгу.
tasemel selline asi nagu „õigus”. Õigust ja õiglust võid sa otsida ja kohati ka leida väljakujunenud ja hästi töötavas siseriiklikus kohtusüsteemis, kuid riikide vahel mitte.”
Õigemini pidanuks ma viimases lauses ütlema: „riikide vahel väga harva”. Aga reeglina kehtib ikka pigem tugevama õigus. Mistõttu mulle tundub, et E.V 2.0 välispoliitika kolmanda aastakümne künnisel tasub selle üle mõelda, ja mitte ainult meil, vaid ka ülejäänud Euroopal. EL-i ideeline põhialus – jättes kõrvale siseturu temaatika, kuid seegi on sellesama aluse osa – on Immanuel Kanti (1724–1804) enda poolt filosoofiliseks visandiks nimetatud essee „Igavene rahu” (1795). Poolteist sajandit varem sõlmitud Vestfaali rahuleping (1648) ei toonud Euroopasse rahu. Lepingu üks alusmõtteid cuius regio, eius religio (kelle kuningas, selle usk) kõrvaldas suuresti usuküsimuse sõja põhjustajate hulgast, lisaks sätestas lepe ka suveräänsuse printsiipe. Siiski ei aidanud Vestfaali rahuleping märkimisväärselt ära hoida edasisi sõdu Euroopas.
Kant uskus juba toona meie kaasaja üht välispoliitilist mantrat: demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi. Kanti hinnangul suudavad omavahel rahus elada vaid esindusdemokraatiale ja võimude lahususele ehitatud vabad riigid, mis tulevad kokku ja moodustavad vabade riikide föderatsiooni. Vajutades ajaloo fastforward nupule, jõuamegi 150 aastat hiljem Monnet’ ja Schumani EL-i visioonini.
Siin ristubki Eesti välispoliitika ja EL-i aluslõimetis. el ongi üles ehitatud ühistele väärtustele, arusaamale, et kõik „pragmaatilised” probleemid tuleb lahendada läbi rääkides, keskendudes „protsessile”. Ja kui see ei toimi, toob selguse konsensus või kvalifitseeritud häälteenamus.
E.V 2.0 välispoliitika eesmärk, liitumine EL-iga, on andnud ühe võimaliku lahenduse väikeriike nende ajaloo algusest kummitanud küsimusele: kuidas tugevamate seas ellu jääda. Nii Eesti kui ka EL-i välispoliitiliseks sihiks on saavutada kantilik igavene rahu esindusdemokraatiate ja omavahel lepinguliselt seotud õigusriikide vahel. Kui aga ei olda seotud, siis Kanti lahendus ei tööta. Kui tegemist on riikidega, kes ei tunnista reegleid ega käitumisnorme ka siis, kui nad on end nendega ametlikult sidunud, kaotab kogu raamistik lihtsalt kehtivuse. Ja siis maksab vaid jõud.
Selles dilemmas pole mõistagi midagi uut. Vastupidi, just selline seis ongi olnud ajaloo vältel pigem norm ning just seda kirjeldab meie kultuuriruumi teise teadaoleva ajalooraamatu (Thukydidese „Peloponnesose sõjad”, 431 eKr) „Melose debatina” tuntud peatükk. Tekst on eestlasele krestomaatiline, kanooniline ning peaks kuuluma iga välispoliitikaga tegeleja kohustusliku lektüüri hulka.
Melos, väike hõredalt asustatud „neutraalne” saar, sattus suure merevõimu Ateena huviorbiiti Peloponnesose sõjas Sparta vastu. Ateena nõudis meeloslaste alistumist, nood omakorda palusid läbirääkimisi, et säilitada iseseisvust neutraalse saarena. Meeloslaste palvele jääda iseseisvaks ja neutraalseks vastavad ateenlased pelga jõu kasutamise seisukohalt, põhjendades oma õigust vallutada ja valitseda puhtalt sõjalise ülekaaluga.
Kaks tuhat aastat hiljem hakatakse sellist lähenemist nimetama „makjavellismiks”, Niccolò Machiavelli (1469–1527) järgi, kelle arvates seisnes poliitika põhiküsimus oma jõu efektiivses kasutamises edu ehk võimu suurendamise eesmärgil. Siin pole kohta ei moraalile ega õigusele. Seda dilemmat kohtame meie enda ajaloos debatis alistumine vs vastuhakkamine, mida on vaieldud tänaseks juba üle kuuekümne aasta.
Ent naaskem dialoogi juurde. Melose saarele saabunud ateenlased annavad meeloslastele teada, et õiguse küsimus kehtib vaid siis, kui on võrdsed jõud selle kehtestamiseks, st et „tugevad võtavad, mida nad suudavad, ja nõrgad annavad, mida nad peavad”.
Teisisõnu, kokkulepitud õigussüsteemi või reeglite puudumisel, kui pooled pole võrdselt tugevad, kehtib vaid tugevama õigus. Sedasama esimese ajalookirjelduse tõdemust toore jõu ülimuslikkuse kohta kogeme ka tänapäeval Darfuris ja Gruusias.
Meeloslaste apellatsiooni, et jõu ülimuslikkuse kuritarvitamise korral võib ateenlasi endid tabada samasugune kohtlemine neist omakorda tugevama vastase poolt, pareerivad ateenlased väitega, et jõu kasutamisest loobumine avalikustaks nende nõrkuse ning just see kahandaks Ateena julgeolekut.
Lõpuks panevad ateenlased Melose elanikud eestlastelegi tuttava valiku ette: alistudes väldite hullemat ja jääte ellu. Dialoog päädib meeloslaste otsusega survele mitte järele anda, misjärel ateenlased tapavad kõik Melose mehed ning orjastavad naised ja lapsed.
Septembris 70 aastat tagasi istusid Tartus Werneri kohvikus Veljesto irdunud kirjanikud, suitsetasid Pariisist toodud Gitanes’i sigarette, jõid Martelli konjakit ja Betti Alveri sulest oli peagi ilmumas Pätsu vaikivat ajastut mõnitav luuletus „Võim ja vaim”. Kusagil Münchenis tükeldasid Adolf Hitler ja Neville Chamberlain Tšehhoslovakkiat, kus Hitleri sõnade järgi ahistatavat saksa kodanikke. Londonisse naastes väitis Chamberlain, et oli saavutanud „rahu meie ajastul”. Tšehhoslovakkia lammutamist aga põhjendas ta väitega, et too on „kaugel asuv väike maa, millest me midagi ei tea”.
Tartus aga ei saadud aru, mis peatselt toimuma hakkab. Luuletajad elasid oma interbellum Eestis, otsekui oleks mujal maailmas toimuv mingi muu asi. Peatselt aga muutus paradigma. Ja me kõik teame, mida see endas kätkes.
Ma ei tea, kas toonane teadmine oleks olukorda muutnud, aga on selge, et meil kõigil, aga eriti Eesti diplomaatidel, on kohustus mõista äsjast kardinaalset muutust meid ümbritsevas välis- ja julgeolekupoliitilises keskkonnas. Meil tuleb muuta juba kivineda jõudnud arusaama, et postkommunistlik maailm ongi saanud kantilikuks, ning et ainsaks julgeolekuriskiks on asümmeetrilisi sõdu pidavad islamiterroristid, kel pealegi pole teiste riikide vallutamiseks tarvilikke tanke, pommituslennukeid ja teisi üldjuhul vaid riikidele kättesaadavaid jõuatribuute.
Oleme ise oma edu ohvrid. Lääs võttis aastatel 1989–1991 pähe, et külm sõda on läbi, et ideoloogiline vastasseis ja sellest kerkivad ohud on möödas. See oli suur julgeolekuparadigma muutus, võrreldes eelneva 40+ aastaga.
Alates 1940. aastate lõpust oli riikidevahelist suhtlust, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat ning sõjalist planeerimist üles ehitatud eeldusele, et NSV Liit on agressiivne riik, mis võib igal hetkel rünnata Läänt või mis tahes muud maailma piirkonda. See eeldus oli põhjendatud. Vägivaldsed valitsusevahetused Ida-Euroopas, „käepikendussõjad” (proxy wars) Aafrikas, Koreas ja Vietnamis, otsene sõjaline sekkumine Ungaris, Tšehhoslovakkias ja Afganistanis, massiline sõjaline kohalolek Ida-Euroopas, Kuuba kriis jne.
Ähvardava ohu vastu tulid kokku ameeriklased, britid, alles värskest vaenust toibuvad sakslased ja prantslased, belglased ja itaallased ja teised ning moodustasid sõjalise liidu Lääne demokraatlike väärtuste kaitseks. Teati, et Nõukogude võimsa sõjamasina vastas on ka suurim Euroopa riik vaid väike Melose saar. Ja NATO püsis koos, viperustega loomulikult, kuni totalitaarne vastaspool läks mõne aastaga hingusele.
Gorbatšovi „Frank Sinatra doktriin” ehk do it my way8 võimaldas nn satelliitriikidel – Poolal, Saksa dv-l, Tšehhoslovakkial, Ungaril, Bulgaarial ja Rumeenial – pääseda 1989. aastal Nõukogude mõjusfäärist, mille üle Lääs oli erakordselt õnnelik. Eriti Saksamaa. Enam polnud Saksamaa (ega Austria) võimaliku sõja puhkemise korral nn rinderiik. Tekkinud oli palju puhverriike, mis võimaldasid nii neil endil kui ka 200 000 Euroopas paikneva sõduriga ameeriklastel kergemalt hingata, vähendada kaitsekulutusi ning sõjaväelaste arvu.
Siit pärineb ka käibeväljend peace dividend – otsene majanduslik termin tähistamaks sõjalise ohu vähenemisest tulenevat kaitsekulutuste ümberpaigutamist ja vähendamist. Ühesõnaga, ohu vähenemine muutis prioriteete.
1991. aastal, kui kommunismi kollaps tabas impeeriumi südant, oli Lääne rõõmujoovastus palju väiksem. Mitmed riigid, sealhulgas usa, Saksamaa ja Prantsusmaa, polnud NSV Liidu kui stabiilsuse garandi lagunemise üle üldsegi õnnelikud. Kui garant sellele vaatamata kokku varises, võeti see pika hambaga teadmiseks.
Sündis tehing (või sobing) koos keskse arusaamaga, et Venemaal on oma territooriumil tegutsemiseks vabad käed, ülejäänu eest hoolitseb Lääs. Usuti, et postideoloogilisel
Tee seda minu moodi (ingl).