Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
pilgu illuminaatorisse, tundmata huvi, mis toimub parda taga. Kas on seal udu, sajab lund, vihma või pussnuge, see ei ole sinu mure, vastutavad teised mehed, sina aga tantsid ja tantsid, nautides kohustustest ning vastutusest vaba olekut. Kõik need mõtted olid ka Juhan Kaasikule tuttavad. Eks oli temagi lasknud end vahel unelmates rändama, kuid praegu, paraku praegu ei olnud selleks küll sobiv aeg.
„Mida sa, pootsman, unistad?” Ta andis oma häälele reipama kõla ja astus lähemale.
„Ah, mes sa sii unistad vei kedagist,” püüdis saarlane oma ajutist nõrkust varjata. „Ma vaatsi, et nendel sääl paistab seda lekturit lahvelt käes olavat.” Mehe pahklik näpp sihtis tuledes reisilaeva nende vööri ees. „Aeg ammu üle südaöö, reisijad peaks keik kois nurru laskma, äi tea, kellele seda ilutulestikku sääl tehakse?”
Kapten astus pootsmani kõrvale. „Prince Edward” nende ees pööras neljakümne kraadi võrra paremale, asudes uuele kursile ning nüüd avanes uhke reisilaeva parras kogu säravate tulede hiilguses.
„Uhke jah,” ühmas kapten ja kõigutas end kandadelt varvastele. Ka „Loodetuult” ootas miili pärast pööre paremale. Nad olid jõudmas Fehrman Belti, tiheda praamiliiklusega rajooni. Joonistades uhke kaare, asus „Loodetuul” uuele kursile. Topitulede ümber tekkisid jälle nõrgad „vuntsid”, mis andsid märku peatsest ja järjekordsest uduvööndist, kuid vööri ees sõitev inglane oli veel nähtav. Kapten Kaasik astus roolimehe juurde, ent kuulis selja taga hämaruses pootsmanit torisevat:
„Näädsa korradeid, ühtjooni kellavad, igaspool muutkut kellavad, hoidke merevesi ike puhas, aga vaada, mida ise teevad. Söukse suure ja uhke laiva päält lahetavad prahti ja sodi üle poordi ning oo inimestel ike aru, otse teiste ristiinimeste silmade all.”
Paari kiire sammuga oli ka Kaasik illuminaatori juures ja haaras binokli järele.
„Mida sa, Jaan, siin pimedas torised?” päris ta kiikrit silmadele tõstes. Reisilaeva siluett oli muutunud udus juba ähmaseks.
„Vaada ise, kaptenihärra,” pootsmani hääles oli nördimust, „peaaegu et sadama reidil, isi aga loopivad sodi üle parda. Ma oleks su käest ammu sugemist saand.”
Otsides kiikriga veepinnal hulpivat prügikotti, muigas kapten Kaasik. Vaevu-vaevu paistsid reisilaeva kontuurid läbi ülevalt langeva uduseina, kuid mingi väike ja vilkuv tuluke säilitas nähtavuse.
„No korrat, täitsa tösi,” märkis pootsmani hääl mõtet, millele ka kapten Kaasik oli just jõudnud. „Vaada, kaptenihärra, sii pole prügist juttugi.” Tema hääles oli tunda kerkivat ärevust. „See korradi „Prints” oo mehe ää kautand. No vaada, kuda kroolib. Oo inimesel ike aru, leidis ete koha ja aja, kus ujuma menna.”
Kapten Kaasikul ei olnud aega pootsmani heietusi kuulata. Ta kiirustas masinatelegraafi juurde, lükkas käepideme „stopi” peale ja kamandas lühidalt:
„Pootsman, võta kiirelt päästemeeskond kokku ja pange paat valmis!” Laevahirmu rutakas saabaste klobin kostis juba trepilt. Binoklit uuesti silmadele tõstes, röögatas kapten:
„Teine tüürimees, ruttu paremale tiivale. Jälgige väikest valget vilkuvat tuld ja jumala pärast, ärge seda silmist kaotage, enne kui paadi alla saame.”
Juhan Kaasiku uni oli kui käega pühitud. Meest valdas üks ja ainus soov – et udu ujujat vaateväljast ei mataks. Ta nihutas masinatelegraafi käepideme keskmisele tagasikäigule, tundes, kuidas „Loodetuule” korpus pöörete suurenemisega vibreerima hakkas. Kuid katsu sa peatada saja kolmekümne viie meetri pikkust ja kümme tuhat tonni kaaluvat vees liikuvat rauda, see ei ole jalgratas. Nõrk vilkuv tuli paistis nüüd juba üsna selgelt. Laeva otsiva prožektori valguses võis eristada veepinnal hulpiva inimese pead ja vehklevaid käsi. Kaasik surus masinatelegraafi käepideme maksimaalsele tagasikäigule. Suur laev võppus, vibreeris ja värises takistusest, püüdes pidurdada tuhandete tonnide liikumist. Juhan oli lükanud rooli vasemasse pardasse, kuid vaatamata sellele jätkas laeva vöör paratamatult ja saatuslikult liikumist paremale, vees hulpija suunas. Oli reaalne oht, et laev lihtsalt tallab päästetava enda alla. Juhan Kaasik ei tajunud rõsket külma õhku, mis avatud uksest roolimajja tulvas. Mehe laup leemendas higist. Ta haaras telefonitoru ja kamandas teises otsas olevat vanemmehaanikut: „Maksimaalne avariitagasikäik!”
Ootamata vastust, viskas mees toru käest ja sööstis sillatiivale, kus teine tüürimees prožektorit veele suunas. Oli tunda, kuidas teraskoloss, hõivatuna tugevast vibratsioonist, püüdis inertsist jagu saada. Viieteistsõlmelisest kiirusest on vast veel kolm-neli järel, hindas kapten Kaasik möödalibisevat veepinda silmitsedes, kuid ka seda oli liiga palju. Inimene vees tundus olevat juba vahetus läheduses. Nähes udust lähenevat suurt laeva, vääramatult enese kohale kerkivat terasseina, vehkis veesolija abitult kätega ja langes siis apaatiasse, jäädes liikumatult veele lebama. Juhan Kaasik surus binoklit käte vahel nii et sõrmenukid valged ja palvetas:
„Armas „Tuuleke”, kallis „Tuuleke”, pea nüüd ometi kinni.” Kuid raud oli visa ning massil ja inertsil oma seadused. Juba jäigi vees olija vööri varju. Nüüd tekkis kaptenil uus lootus, et ehk jõuab laev end veel niipalju pöörata, et inimesest paremalt mööda libiseb.
„Paat jätta,” röögatas laevajuht selja taga korstna juures taavetite kallal askeldavale pootsmanile, „viskeliin kaasa, kähku tekki, vasakusse poordi.”
„Korradi korrat,” kostis juba treppidelt ja kuulda oli ka saarlase saabaste klobinat. Mees oli mõistnud poolelt sõnalt. Juhan Kaasik sööstis teist tüürimeest kaasa kutsudes läbi roolimaja vasakule tiivale ja lülitas sisse vasaku poordi prožektori. Tõepoolest, nüüd paistis vees olija peanupp juba vasakult, otse laeva vööri kõrvalt. Ujuja oleks vabalt võinud haarata laevast, kui ta oleks viitsinud vaid kätt liigutada. Ootamatult tuli elu ohvrisse tagasi. Meeleheitlikult rabeledes püüdis ta laeva korpusest eemale ujuda. Kapten sööstis tagasi roolimajja ja lükkas masinatelegraafi käepideme „stopi” peale. Ujujast nii lähedalt möödumine tähendas, et ta tõmmatakse pöörleva kruvi alla. Ja uuesti seisis laevajuht vasakul tiival ning vaatas prožektori heledas valguses poordist paari meetri kaugusel hulpivat peanuppu ja vehklevaid käsi. Inimene rabeles kõigest hingest, kuid suure massiga kaasaliikuv vesi hoidis teda parda lähedal, ja olgugi et laev liikus edasi aeglaselt, juhtis hoovus ohvrit paratamatult piki korpust ahtris veel inertsist pöörleva propelleri labade alla.
Kui pootsman vaid jõuaks, vasardas korduv mõte kapten Kaasiku ajudes, kui ta abitult jälgis piki parrast ahtri poole libisevat ja siplevat kuju. Siis lartsatas veepinnale, otse hulpija kõrvale, oranž päästerõngas uhke valge nimega „Loodetuul – Tallinn” ning päästetav haaras tugevalt sellest kinni. Pootsman, kes sõlmis päästerõnga viskeliiniga knaapi, karjus üle poordi kummardudes eesti keeles, nagu võiks veesolija teda mõista: „Hoja kindi, korrat, ma ütli soole, hoja kindi…” Küllap mõisteti vees ilma keelt oskamatagi, mida pootsman öelda tahtis. Päästetav klammerdus rõnga külge ja langetas pea väsinult kätele, jäädes veele lohisema, inertsi jätkus laeval veelgi. Liikumatu päästevestis naisterahvakeha tuli allalastud paraadtrepi otsani pukseerida juba viskeliiniga. Oranž päästerõngas õnnestus ta krampis käte vahelt ära kiskuda alles tekis.
„Šokk, alajahtumine ja minestus,” lausus vanemtüürimees Zahharov kapten Kaasikule, kes oli isiklikult laeva laatsaretti päästetut vaatama tulnud. „Christina Frieberg – Bar Laguna” luges laevajuht vormiriietes lebava märja ja salkus, kuid kahtlemata ilusa naise rinnasildilt.
„Valeri Ivanovitš,” käsutas kapten vanemtüürimeest vene keeles, „võtke daam riidest lahti.” Nähes meest häbelikult kõrvale pöördumas, kordas ta:
„Just nimelt, Valeri Ivanovitš, kõik märjad hilbud seljast. Jootke paar klaasi viina sisse, määrige keha üleni piiritusega ja matke soojade tekkide alla. Ehk saab siis veel elulooma.” Pöördudes lahkuma, lausus Kaasik rohkem endale kinnituseks kui vanemtüürimehele:
„Paistab inglaste „Prince Edwardi” pealt olevat. Peab neile teatama, kaldavõimudele samuti, muidu võib siin veel igavest jama tulla.”
„Ei,” kostis vene keeles