Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
riismed kõrvale, et laual ruumi teha. „Pane need siia. Ma vaatan neid hiljem.”
Thoren Smallwood, sooniline maakuulaja, kelle väikest lõuga ja veelgi väiksemat suud varjas õhuke kidur habe, heitis Jonile ja Samile jaheda pilgu. Ta oli kuulunud ser Alliser Thorne’i sabarakkude hulka ega sallinud kumbagi poissi. „Ülempealiku koht on Mustas Kantsis, kust ta valitseb ja teisi juhib,” ütles ta Mormontile, tegemata tulijatest väljagi, „nii arvan mina.”
Kaaren soputas suuri musti tiibu. „Mina, mina, mina.”
„Kui sina peaksid kord ülempealikuks saama, siis võid teha nii, nagu süda kutsub,” sõnas Mormont maakuulajale, „aga mulle tundub, et ma pole veel ära surnud ja vennad pole sind minu asemele seadnud.”
„Mina olen nüüd, pärast Ben Starki kadumajäämist ja ser Jaremy surma, Esimene Maakuulaja,” kostis Smallwood tõrksalt. „Mehi peaksin juhtima mina.”
Mormont ei võtnud teda kuulda. „Ma saatsin retkele Ben Starki ja enne teda ser Waymari. Ma ei kavatse sind neid otsima saata ja siis siin passida ja mõistatada, kui kaua ma pean ootama, enne kui sinugi kadunuks kuulutan.” Ta tõstis sõrme. „Ja Stark jääb Esimeseks Maakuulajaks, kuni me pole kindlad, et ta on surnud. Kui see päev tulema peaks, siis määran tema järglase ametisse mina, mitte sina. Ära raiska nüüd rohkem mu aega. Me asume aovalgel teele, või on see sul meelest läinud?”
Smallwood tõusis püsti. „Nagu mu isand käsib.” Välja minnes heitis ta Jonile tigeda pilgu, nagu oleks see kuidagi poisi süü.
„Esimene Maakuulaja?” Vana Karu pilk peatus Samil. „Pigem nimetaksin ma sinu Esimeseks Maakuulajaks. Tal jätkus jultumust mulle näkku öelda, et ma olen koos temaga retkele minekuks liiga vana. Kas ma näen sinu meelest vana välja, poiss?” Mormonti laiguliselt peanahalt taandunud karvad olid ümber kolinud tema lõua alla, moodustades seal hatuse halli habeme, mis pikalt ta rinnale langes. Ta lõi endale kõvasti vastu rinda. „Kas ma näen vilets välja?”
Sam tegi suu lahti ja iitsatas nõrgalt. Vana Karu ajas talle hirmu peale. „Ei, mu isand,” sekkus Jon kärmelt. „Te näete välja tugev nagu… nagu…”
„Ära poe mulle, Snow, sa ju tead, et ma ei salli seda. Las ma vaatan õige neid kaarte.” Mormont lappas kaardid kiiruga läbi, pühendades igaühele neist põgusa pilgu ja mühatuse. „Ja rohkem ei leidnud sa midagi?”
„Ma… m-m-mu isand,” kokutas Sam, „neid… neid oli rohkem, a-aaga… see kor-korralagedus…”
„Need on vanad,” nurises Mormont ja tema kaaren vastas talle kileda hõikega: „Vanad, vanad.”
„Külad võivad tekkida ja kaduda, kuid mäed ja jõed jäävad ikka samasse kohta,” märkis Jon.
„See on tõsi. Oled sa kaarnad juba välja valinud, Tarly?”
„M-m-meister Aemon t-tahab nad v-välja valida õhtul, peale s-s-söötmist.”
„Andku mulle oma parimad linnud. Targad ja tugevad.”
„Targad,” ütles tema kaaren sulgi nokitsedes. „Targad, targad.”
„Kui peaks juhtuma, et meid kõiki seal maha tapetakse, tahan ma, et minu järeltulija teaks, kus ja kuidas me hukkusime.”
See mahatapmise jutt võttis Samwell Tarly tummaks. Mormont kummardus talle lähemale. „Tarly, kui mina olin sinust poole noorem poiss, ütles minu ema mulle, et kui ma passin, suu ammuli, võib mõni nirk seda oma uruks pidada ja mul kõrist alla joosta. Kui sul on midagi öelda, siis ütle. Kui ei, siis hoidu nirkide eest.” Ta andis neile järsu viipega märku lahkumiseks. „Kao siit, mul pole rumaluste jaoks mahti. Kindlasti on meistril sulle mingit tööd anda.”
Sam neelatas, astus tagasi ja sibas nii kiiresti välja, et oleks peaaegu kõrkjatele pikali lennanud.
„Kas see poiss on tõesti nii loll, nagu ta välja paistab?” küsis ülempealik, kui Sam oli väljunud. „Loll,” nurises kaaren. Mormont ei jäänud Joni vastust ootama. „Tema isa on kuningas Renly nõukogus kõrgel kohal ja ma mõtlesin korra, et saadan ta… ei, parem mitte. Vaevalt Renly üht lõdisevat paksu poissi kuulda võtab. Ma saadan ser Arnelli. Tema on hulga tasakaalukam ja tema ema oli roheõuna-Fossowayde soost.”
„Kui küsida tohib, mu isand, siis mida te kuningas Renlylt soovite?”
„Neidsamu asju, mida ma nende kõigi käest sooviksin, poiss. Mehi, hobuseid, mõõku, soomusrüüsid, vilja, juustu, veini, villa, naelu… Öine Vahtkond ei ole uhke, me võtame kõik vastu.” Ülempealik trummeldas sõrmedega vastu konarlikku lauapealset. „Kui tuuled on soodsad olnud, peaks ser Alliser kuuvahetuse ajaks Kuningalinna jõudma, aga ma ei tea, kas see noor Joffrey teda üldse jutule võtab. Lannisteride koda ei ole Öisesse Vahtkonda kunagi hästi suhtunud.”
„Thorne’il on kaasas ebakoolnu käsi, et seda neile näidata.” See jube veretu mustade sõrmedega käsi tõmbles ja liikus oma purgis, nagu oleks see ikka veel elus.
„Oleks meil ka teine käsi olnud, mida Renlyle saata.”
„Dywen ütleb, et teisel pool Müüri leiab igasuguseid asju.”
„Nii ta ütleb jah. Ja oma viimasel retkel ütles ta, et nägi viieteistkümne jala kõrgust karu.” Mormont turtsatas. „Rahvas räägib, et mu õde olevat endale karu armukeseks võtnud. Pigem usun ma seda kui viieteistkümne jala kõrgust karu. Kuigi maailmas, kus surnud ringi luusivad… äh, ikkagi tuleb uskuda oma silmi. Ma olen näinud kõndivaid surnuid. Hiigelkarusid ma näinud ei ole.” Ta heitis Jonile pika uuriva pilgu. „Aga me rääkisime siin kätest. Kuidas sinu omadega on?”
„Parem.” Jon tõmbas mutinahkse kinda käest ja näitas seda. Armid ulatusid poolde käsivarde ja roosa laiguline nahk tundus endiselt pingul ja hell, kuid see oli paranemas. „Ainult et see kiheleb. Meister Aemoni sõnul on see hea. Ta andis mulle teekonnale kaasavõtmiseks salvi.”
„Suudad sa Pikk-küünt valule vaatamata käes hoida?”
„Täiesti.” Jon painutas sõrmi, neid sirgu ajades ja rusikasse surudes, nii nagu meister oli talle ette näidanud. „Ma pean iga päev sõrmi harjutama, et nad paindlikud püsiksid, nagu meister Aemon ütles.”
„Aemon on küll pime, kuid tunneb oma asja. Ma palun jumalaid, et nad teda veel kakskümmend aastat meie juures hoiaksid. Kas sa tead, et temast oleks võinud saada kuningas?”
Jon üllatus. „Ta rääkis mulle, et tema isa oli kuningas, aga mitte et… Ma vist arvasin, et ta oli noorem poeg.”
„Oligi. Tema isaisa oli Daeron Targaryen, Teine Omanimeline, kes ühendas Dorne’i kuningriigiga. Kokkuleppe juurde käis see, et ta abiellub Dorne’i printsessiga. Naine sünnitas talle neli poega. Aemoni isa Maekar oli neist noorim ja Aemon oli tema kolmas poeg. Võta arvesse, et see kõik juhtus ammu enne seda, kui mina sündisin, kuigi Smallwood mind puruvanaks peab.”
„Meister Aemonile pandi nimi Loherüütli järgi.”
„Nii see oli. Mõned väidavad, et kuningas Daeroni tegelik isa oli prints Aemon, mitte Aegon Vääritu. Olgu sellega, kuidas tahes, aga meie Aemonil polnud Loherüütli sõjakat iseloomu. Ta ise armastab öelda, et tema mõõk oli aeglane, mõistus aga kärme. Polnud siis ime, et tema vanaisa ta Tsitadelli kupatas. Ta oli siis vist üheksa või kümne aastane… ja ka pärimisliinis üheksas või kümnes.”
Jon teadis, et meister Aemonil oli selja taga rohkem kui sada nimepäeva. Oli raske seda nõrgukest, kokkukuivanud, kortsulist ja pimedat meest Aryaga ühevanuse poisina kujutleda.
Mormont jätkas oma juttu. „Aemon omandas teadmisi, kui vanim tema onudest, eeldatav troonipärija, turniiril õnnetult surma sai. Temast jäid maha kaks poega, kuid üsna peatselt, Suure Kevadtaudi ajal, järgnesid nemadki talle hauda. Ka kuningas Daeron suri taudi kätte ning kroon läks Daeroni teisele pojale Aerysele.”
„Hullule Kuningale?” Jon sattus segadusse. Aerys oli olnud kuningas enne Robertit, sellest polnud