Meie moodi reetur. John Le Carré
Читать онлайн книгу.
mind nagu last. Nõrgemast soost pealegi. Ma unustasin selle pisiasja.”
Perry on uuesti akna alla läinud.
„Kas Adam on ainus isik, kes on lugenud sinu kirja-dokumenti-raportit pealtnägija tunnistusega?” küsib Gail.
„Ma ei arva nii. Ja ma ei anna pead, et ta nimi on üldse Adam. Ta ütles lihtsalt „Adam”, nagu oleks see parool.”
„Tõesti? Huvitav, kuidas ta seda tegi?”
Gail püüab mitu korda öelda sõna „Adam” nagu parooli, aga Perry ei lase ennast kaasa tõmmata.
„Oled sa üldse kindel, et Adam on mees? Mitte jämeda häälega naine?”
Vastust ei tule. Ega oodatagi.
Veel üks takso sõidab mööda. Jälle mingi muu. Mida pannakse selga spioonidega kohtuma minnes, kullake, oleks ta ema küsinud. Neednud end juba sellise küsimuse pärast, on Gail vahetanud kontoririietuse seeliku ja kõrge kaelusega pluusi vastu. Pluss mugavad kingad, mitte midagi sellist, mis mahlad nõrguma paneks – välja arvatud Luke’i omad, aga kust tema pidi teadma?
„Võib-olla istub ta liiklusummikus,” pakub Gail, saamata taas vastust, mis osutab, et tal on õigus. „Kokkuvõttes ükskõik. Sina andsid oma paberi mingile Adamile. Ja Adam andis selle tagasi. Muidu poleks ta sulle helistanud, ma oletan.” Ta õrritab meelega ja teab seda. Teab ka Perry. „Mitu lehekülge? Meie saladokumendis? Sinu omas.”
„Kakskümmend kaheksa,” ütleb Perry.
„Käsitsi kirjutatud või masinakirjas?”
„Käsitsi.”
„Miks mitte masinakirjas?”
„Ma otsustasin, et käsitsi on ohutum.”
„Tõesti? Kelle nõuandel?”
„Selleks ajaks ei olnud mulle keegi mingit nõu andnud. Dima ja Tamara olid kindlad, et neid kuulatakse pealt kõikjal, niisiis ma otsustasin nende hirme respekteerida ja vältida kõike elektroonilist. Kinni püütavat.”
„Kas see polnud pigem paranoiline?”
„Ma olen kindel, et oli. Me oleme mõlemad paranoilised. Samuti Dima ja Tamara. Me oleme kõik paranoilised.”
„Tunnistame siis seda. Oleme üheskoos paranoilised.”
Vaikus. Väike rumal Gail üritab veel üht nõelatorget:
„Ega sa ei taha mulle rääkida, kuidas sa üldse selle härra Adamini jõudsid?”
„Igaüks saab sellega hakkama. Tänapäeval pole see probleem. Seda saab teha interneti kaudu.”
„Kas sina tegid seda interneti kaudu?”
„Ei.”
„Ei usaldanud internetti?”
„Ei usaldanud.”
„Usaldad sa mind?”
„Muidugi usaldan.”
„Ma kuulen iga päev maailma kõige suuremaid saladusi. Sa tead seda, eks?”
„Tean.”
„Kas sa oled märganud, et ma kostitaksin meie ühiseid sõpru õhtusöögil oma klientide saladustega?”
„Ei ole.”
Uus padrunipide sisse:
„Sa tead ka, et ma olen noor advokaat, iseenda tööandja ja ilma patroonita, ja kuna olen pidevalt hirmul, kust mu järgmine tööots tuleb või ei tule, on mul professionaalne tõrge salapäraste kaasuste vastu, mis ei tõota ei kuulsust ega sissetulekut?”
„Keegi ei paku sulle kaasust, Gail. Keegi ei oota sult muud, kui et sa räägiksid.”
„Mida ma nimetangi kaasuseks.”
Jälle vale takso. Jälle vaikus, seekord pahaendeline.
„Noh, vähemalt härra Adam kutsus meid mõlemaid,” ütleb Gail rõõmsamaks muutudes. „Mõtlesin, et oled mind oma dokumendist täiesti välja jätnud.”
Nüüd muutub Perry uuesti Perryks ja pistoda Gaili käes pöördub tema enda vastu, kui mees talle suuri silmi otsa vaatab, pilgus nii palju pihta saanud armastust, et Gaili mure enda pärast muutub mureks Perry pärast.
„Ma püüdsin sind välja jätta, Gail. Ma tegin absoluutselt kõik, et sind välja jätta. Uskusin, et suudan sind kõrval hoida. Aga ei olnud võimalik. Nad peavad küsitlema meid mõlemat. Vähemalt alguses. Ta oli, noh, järeleandmatu.” Sunnitud naer. „Mismoodi tunnistajaks saadakse. „Kui te olite seal kahekesi, siis on selge, et te peate kahekesi ka siia tulema.” Mul on kahju.”
Tal oli tõesti kahju, Gail teadis seda. Sellest päevast, mil Perry õpib oma tundeid varjama, pole ta enam Perry.
Ja temal endal oli niisama kahju. Või veel rohkemgi. Gail oli parajasti Perry embuses, kui tänavale ilmus must takso kustutatud plafooniga, kaks viimast numbrit 7 ja 3, ning üsna veenvat koknit kõnelev meeshääl informeeris neid uksetelefoni kaudu, et saabunud on Ollie, kes peab kaks inimest Adami juurde sõidutama.
Ja nüüd oli ta jälle kõrvale jäetud. Kõrvale lükatud, vaikima sunnitud, välja arvatud.
Väike kuulekas naisuke, kes ootab kodus meest ja valab endale veel ühe mehe mõõtu klaasitäie Riojat, et oleks kergem oodata.
Hea küll, see oli tolles naeruväärses kokkuleppes algusest peale sees. Ta poleks pidanud laskma Perryl sellega kaasa minna. Kuid see ei tähenda veel, et ta peab istuma ja pöidlaid keerutama. Ei pea.
Tol hommikul, kui Perry istus kodus ja ootas telefonist vaguralt Adami Häält, oli tema Perry teadmata istunud oma kontoris arvuti taga, tegeldes vahelduseks millegi muu kui kohtuasjaga Samson versus Samson.
Tõsiasi, et ta oli ennast kuni kontorisse jõudmiseni tagasi hoidnud, tahtmata kasutada kodust sülearvutit – et ta üldse oli midagi varjanud –, oli talle endalegi mõistatus, et mitte öelda etteheide. Kuid asetagem see Perry loodud üldisse vandenõuatmosfääri.
Tõsiasi, et tal oli siiani alles Dima lõikamata servaga nimekaart, oli otsene üleastumine, sest Perry oli tal käskinud selle hävitada.
Tõsiasi, et ta oli kasutanud elektroonilist – ja seetõttu kinni püütavat – sidet, oli, nagu nüüd välja tuli, samuti ränk üleastumine. Ent kuna Perry ei olnud teda varem teavitanud oma paranoia sellest tahust, siis poleks tal tohtinud ütlemist olla.
Arena Multi Global Trading Conglomerate, asukohaga Küprose pealinnas Nikosias, kujutas endast, nagu selle kodulehekülg kehvas, logisevas inglise keeles teada andis, konsultatsioonifirmat, mis on spetsialiseerunud aktiivsete kaupmeeste abistamisele. Selle peakontor asus Moskvas. Firmal olid esindused Torontos, Roomas, Bernis, Karachis, Frankfurdis, Budapestis, Prahas, Tel Avivis ja Nikosias. Kuid mitte Antigual. Kus polnud ka vaskset silti. Vähemalt mitte kodulehekülje andmeil.
„Arena Multi Global on uhke oma konfidentsiaalsuse ja ettevõtuse [„l” puudu] alaste vliumuste [kirjaviga] üle kõigil tasemeil. Firma pakub tipptasemel võimlusi [„a” puudu] ja privaatpanganduse teenuseid [korrektselt]. Märkus: käesolev kodulehekülg on ümberseadistamisel. Lähemat infot saate Moskva kontorist.”
Ted oli ameerika poissmees, kes müüs Morgan Stanley futuure. Gail helistas sealtsamast kontorilaua tagant Tedile:
„Gail, musike.”
„Kaadervärk nimega Arena Multi Global Trading Conglomerate. Kas saaksid selle kohta komprat kaevata?”
Komprat? Ted oskas komprat leida paremini kui keegi teine. Kümne minuti pärast helistas ta tagasi.
„Need sinu sõbrad venkud.”
„Venkud?”
„Nad on nagu mina. Kuumad nagu põrgu ja rikkad nagu jõululaud.”
„Kui rikkad on rikkad?”
„Igaüks