Meie moodi reetur. John Le Carré
Читать онлайн книгу.
on servinud neli ässa järjest, täpselt nagu indialaste vastu, ta pingutab üle, teab seda ega hooli sellest. Dima servidele vastates teeb ta midagi, mis tal muidu uneski pähe ei tuleks, välja arvatud tippvormis ja tunduvalt nõrgema vastasega mängides: ta liigub ettepoole, peaaegu pallingujoonele, võtab palli poolel teel vastu ja suunab üle väljaku tagasi, või siis surub koridori, kus seisab titenäoga ihukaitsja, käed vaheliti. Kuid nõnda vaid esimesed paar servi, sest Dima õpib kiirelt ja ajab ta tagasi tagajoonele, kus on ta õige koht.
„Usun, et siis ma hakkasin pisut maha rahunema,” tunnistab Perry kuulajaile otsa vaadates ja kahetsevalt muiates, hõõrudes samal ajal randmeseljaga oma suud.
„Perry oli täielik jõhkard,” parandas Gail. „Ja Dima oli loomulik. Oma kaalu, pikkuse ja vanuse kohta hämmastav. Kas polnud, Perry? Nii sa ise ütlesid. Sa ütlesid, et ta trotsib gravitatsiooni. Ja mängib sellega. Armas.”
„Ta mitte ei hüpanud palli järele, vaid hõljus,” kinnitas Perry. „Ja ta oli tõeline sportlane, enamat poleks võinud oodatagi. Ma arvasin, et meil tuleb jonnimist ja joonevaidlusi. Aga ei midagi. Temaga oli tõesti hea mängida. Ja kaval oli ka nagu kari ahve. Hoidis oma lööki viimase hetkeni tagasi, või kauemgi.”
„Kusjuures ta lonkas,” lisas Gail vaimustunult. „Ta kiskus kuidagi viltu ja kasutas pigem paremat jalga, eks ole, Perry? Ja oli sirge nagu pulk. Ja tal oli põlveside. Ning kõige selle juures ta ikkagi hõljus!”
„Nojah. Siis ma pidin pisut tagasi tõmbama,” tunnistas Perry kulmu sügades. „Mida kaugemale mänguga saime, seda kõvemaks läksid ausalt öelda tema uratused.”
Kõigist uratustest hoolimata jätkas Dima geimide vahel väsimatult Perry küsitlemist:
„Oled mingi suur teadlane? Lased selle kuradi maailma õhku, nagu sa serve virutad?” usutles ta, valades endale lonksu jäävett.
„Sugugi mitte.”
„Aparatšik?”
Äraarvamismäng oli ennast ammendanud. „Tegelikult ma õpetan,” vastas Perry banaani koorides.
„Õpetad selles mõttes et tudengeid? Nagu professor või nii?”
„Täpselt. Ma õpetan tudengeid. Aga ma ei ole professor.”
„Kus?”
„Praegu Oxfordis.”
„Oxfordi ülikoolis?”
„Arvasid ära.”
„Mida sa õpetad?”
„Inglise kirjandust,” vastas Perry, soovimata võhivõõrale seletama hakata, et tema tulevik on parasjagu enampakkumisel.
Kuid Dima rõõmul ei olnud piire:
„Kuule. Kas sa Jack Londonit tead? Inglise kirjanikku number üks?”
„Mitte isiklikult.” See oli nali, aga Dima ei jaganud ära.
„Meeldib ta sulle?”
„Imetlen teda.”
„Charlotte Brontë? Kas tema ka meeldib?”
„Vägagi.”
„Somerset Maugham?”
„Mõnevõrra vähem.”
„Mul on kõigi nende raamatud olemas! Sadu raamatuid! Vene keeles! Suured raamaturiiulid!”
„Tore.”
„Kas sa Dostojevskit loed? Lermontovi? Tolstoid?”
„Muidugi.”
„Need on mul ka kõik olemas. Kõik number üks tegijad. Mul on Pasternak. Tead temast midagi? Pasternak kirjutas minu kodulinnast. Nimetas seda Jurjatiniks. See on Perm. Kuradi segane nimetas Jurjatiniks. Ei tea mispärast. Kirjutajad teevad nii. Kõik segased. Näed mu tütart seal? See on Nataša, tennise peale vilistab, armastab raamatuid. Hei, Nataša! Ütle professorile tere!”
Pärast väikest viivitust, mis peab näitama, et teda segatakse, tõstab Nataša hajameelselt pea ja heidab kõrvale oma pikad juuksed, nii et Perry võib jahmuda tema ilust, ning süveneb siis uuesti oma nahkköites raamatusse.
„Häbeneb,” seletas Dima. „Ei taha kuulda minu hüüdmist. Näed seda raamatut? Turgenev. Vene kirjanik number üks. Mina ostan talle. Tema tahab, mina ostan. Okei, professor. Sinu serv.”
„Sellest peale olin ma Professor. Ma ütlesin talle mitu korda, et ma ei ole professor, aga ta ei hoolinud ja ma loobusin. Mõne päeva pärast kutsus pool hotelli mind Professoriks. Mis on kuradima veider, kui sa oled just otsustanud, et sa ei ole enam õppejõud.”
Kui nad seisul 2: 5 Perry kasuks pooli vahetavad, märkab Perry oma kergenduseks, et Gail on väljakannatamatu Marki seltskonnast lahkunud ja istunud ülemisse ritta kahe väikese tüdruku vahele.
Mäng oli omandanud väärika rütmi, ütles Perry. Mitte teab mis tippmatš, kuid – seni, kuni ta enda mängu veidi tagasi hoidis – pakkus mängijatele lõbu ja pealtvaatajatele meelelahutust, juhul muidugi, kui keegi seda meelelahutust vajas, mis jäi tegelikult küsitavaks, kuivõrd need pealtvaatajad (erandiks kaks linalakka) võinuks sama hästi kuuluda ka mõne spiritistide ürituse juurde. Enda tagasi hoidmise all mõtles ta mängu kerget aeglustamist, mõne juhusliku palli äravõtmist, mis oli teel rööpjoonte vahele, või lüües tagasi vintpalli, tundmata erilist muret, kus see maad puudutab. Kuid kuna tasemete erinevus – nii vanuse, osavuse kui kiiruse mõttes, nagu Perry endale ausalt tunnistas – oli nüüdseks ilmne, oli tema põhimureks mängu ilu, soov jätta Dimale tema väärikus ja nautida koos Gailiga Kaptenitekis hilist hommikusööki. Või vähemalt nii ta arvas, kuni Dima järjekordse pooltevahetuse ajal sõrmed tema käsivarre ümber kokku pigistas ja kurjalt urises:
„Kurat, sa nunnutad mind, Professor.”
„Mida ma teen?”
„See pikk pall oli väljas. Sa näed, et väljas, teed näo, et sees. Mõtled, et ma olen mingi paks vana jobu, kes ära sureb, kui sa temaga ei nunnuta?”
„See pall kukkus joone peale.”
„Mina mängin iga mängu korralikult, Professor. Kui ma midagi tahan, siis ma kurat võtan. Keegi ei nunnuta mind, kuuled? Tahad, mängime tuhande taala peale? Teeb asja huvitavamaks?”
„Ei, tänan.”
„Viie tuhande?”
Perry naeris ja raputas pead.
„Sul on jänes püksis? Kel on jänes püksis, see kihla ei vea.”
„Nii see vist on,” nõustus Perry, tundes vasakus õlavarres Dima pigistuse jälge.
„Juhib Suurbritannia!”
Hüüde kaja kandub üle mänguväljaku ja kustub. Kaksikud purskavad närviliselt naerma, oodates tulemust. Seni on Dima poiste juhuslike tundepursetega leppinud. Kuid mitte enam. Dima paneb reketi pingile, sammub tribüünitrepist üles poiste juurde ja surub nimetissõrme mõlemale vastu nina.
„Tahate, et võtan rihma ja peksan sita välja?” küsib ta inglise keeles, seda ilmselt Perry ja Gaili pärast, sest miks ta muidu ei kõnele nendega vene keeles.
Millele üks poistest vastab paremas inglise keeles kui isal:
„Sul ei ole rihma vööl, isa.”
Sellest piisab. Dima laksab lähemale pojale nii kõvasti vastu nägu, et see teeb pingil poolringi, enne kui jalad ta kinni peavad. Esimesele laksule järgneb sama käega teine, mis on sama kõva ja tabab teist poissi, nii et Gailile meenub, kuidas ta oma sotsiaalselt ambitsioonika vanema venna kõrval seisis, kui too oli rikaste sõpradega faasanijahil – tegevus, mida Gail jälestab – ja sai hakkama duubliga, see tähendab, et lasi kaheraudsega kaks faasanit.
„Mis mind hämmastas, oli see, et nad isegi ei pööranud pead kõrvale. Nad lihtsalt istusid ja võtsid obaduse vastu,” märkis kooliõpetaja poeg