Kliinilised valed. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
kutt. Juba kõva poolteist nädalat. Tulevane jurist. Ei, ma ei ole kade. Kui, siis natuke. Ma tean, et ma valetan.
„Mihkel on Tallinnas. Ma just mõtlesin, et võiks end veidike tuulutada. Mis sa arvad, kui teeks mõnes ööklubis tiiru?” Püüan olla optimistliku häälega. Ta peab tulema!
Anna tulebki. Ma jalutan talle Raatuse ühika juurde vastu. Tal ei lähe eriti kaua. Ainult mina olen meist kahest korralikult mukitud. Anna on loomulikult ilus. Võib-olla ma oleks ka. Kes teab…
Peol on üllatavalt palju rahvast. Ma vaatan enda ümber otsivalt ringi kui saaki jahtiv loom. Loom, kes tahab leida parimat saaki. Noort, lihavat ja mahlast kitse või põdramullikat. Jänesed ja kanad jäägu rebastele. Ma otsin sportlikku, edukat ja hea väljanägemisega saaki. Põhimõtteliselt võiks tal natuke mõistust ka olla.
Ma avan silmad väljast kostva vareste kraaksumise peale. Juba ahetab. Nõrk valgus paistab tumesiniste triibuliste kardinate vahelt.
Siis tuleb mulle kõik meelde. Ma olin ikka vist päris purjus. Igatahes ma ei mäleta ta nägu. Ja ma ei julge vaadata ka. Mul ei ole ju halb maitse, püüan end lohutada. Aga kui sa olid meeleheitel, ütleb mulle üks hääleke peas. Jah, kui olin… Olgugi et ma pidin võtma ju parima. Ma loodan, et olin seda pärast kõiki neid kokteile ikka veel meeles pidanud.
Ma kuulan ta ühtlast, rahulikku hingamist. Ta vasak käsi puhkab mu rinnal. Ma lükkan selle ära. Vastikusega. Ta nohiseb läbi une. Ma pööran pead.
Ta lamab selili, pea ühele küljele viltu, ja naeratab läbi une. Armsalt. Natuke poisikeselikult. Aga mis põhiline, ta näeb täiesti normaalne välja. Okei, ta näeb kena välja. Ma hingan kergendatult. Tal on tumedad kõrvadeni ulatuvad juuksed, sirge nina ja tumedad ripsmed. Mulle tundub, et magava mehe kohta on seda juba päris palju öeldud. Ma muigan. Siin me oleme, kaks võõrast inimest. Ma ei mäleta isegi ta nime. Võimalik, et ta polnud öelnudki, või mina küsinud.
Kelle idee see oli lõpuks olnud? Või mis vahet sel oligi? Igatahes on ta ilus. Ta võib olla natuke alla kolmekümne. Ta näeb küll noorem välja, kuid väikesed kanavarbad silmade ümber annavad ta lõpuks ikkagi ära.
Ma taipan, et võiksin ta praegu tappa. Ma naeratan selle mõtte juures. Selle juures, kui haigelt see kõlab. Vist sama haigelt kui ma isegi.
Ma vaatan toas ringi. Siin on lai voodi, riietekapp ja kummut. Ei midagi erakordset või šokeerivat. Ükski laip ei paista kapi ukse vahelt ega voodi alt. Seintel pole pornopilte ega homoerootilisi postreid. Peaaegu igav, mõtlen. Või siis turvaline. Oleneb, mida inimene elult ootab. Mina ootan adrenaliini.
Ma panen vaikselt riidesse. Kell on alles kuus. Mul pole aimugi, mis linnaosas me asuda võiksime. Ilmselt mitte siiski liiga kaugel, sest ma ei mäleta, et me oleksime takso võtnud. Jah, me olime üle silla jalutanud. Ma mäletan, kuidas vesi voogas. Ma ei usu tegelikult, et ma seda mäletan, aga see pilt on mul ikkagi nii selgelt silme ees.
Korraga märkan ma kummutil raamitud fotot, mis on kummuli keeratud. Ma pööran selle ümber. Ta on seal ühe tüdrukuga. Nad paistavad õnnelikud. Kus on see õnn praegu? Ma muigan kahjurõõmsalt. Vist seepärast, et minul isiklikult pole kuskilt seda õnne võtta. Seepärast käin ma teiste oma lõhkumas. Või mis lõhkumas. Ega ma ennast ise siia ei kutsunud. Ma ei mäleta küll, aga ma olen siiski suures osas kindel.
Ma heidan talle veel viimase pilgu ja astun esikusse. Ja siis kööki. Meeste köögid ja eriti külmkapp räägivad nende kohta nii mõndagi. Ma avan külmiku. Seal on paar õlut, juustu, sinki, kohupiima, mõned Salvesti purgitoidud. Hetkeks on mul kiusatus enne minekut kohvi teha. Jääda veel hetkeks siia, kohta, kus kellelgi pole nime ega ajalugu, mis on oma anonüümsuses turvaline. Ma võiksin isegi ta üles ajada ja küsida selle pildi ja tema enda kohta. Küsida suvalisi asju. Milleks end piirata, kui oled iseennast parajasti võhivõõrast korterist leidnud ja ei mäleta eelmisest õhtust suurt midagi? Ma võiksin ta üles ajada ja küsida, mis tänaval me täpselt oleme, sest ma tahan takso tellida. Mul on raskusi, et mitte naerma hakata. Ma tahaks ta nägu näha, kui ma midagi nii tobedat küsiks.
Otsustan siiski kohe jalga lasta. Ma võin kohvi ka kuskilt bensukast osta. Mul poleks tõesti vaja seda, et ta üles ärkaks. Piinlikud sõnad või piinlik vaikus. Mõttetu viisakus.
Esikukapil on rahakott, märkan seda saapaid jalga pannes. Ma ei tea, mis oleks parem, aga kiusatus on liiga suur. ID-kaart ongi esimene, mille ma leian. Villem Saar. Sündinud 1979. Villem – no tõesti! On see saatuse iroonia või märk? Jama. Ma lappan rahakotti edasi, tundes kergendust, et ma pole sellest tüübist varem kuulnud. Et ta ei osutunud kellegi mu tuttava vennaks, poiss-sõbraks ega mõneks mu kaugelt sugulaseks. No see kaugelt sugulase asi mind väga ei morjendagi.
Midagi erakordset ma enam ei leia: kaks pangakaarti – SEB ja Swedbank, paroolikaardid, raamatukogupilet. Ja siis see tuleb. Oh, kurat! Viivuks kuulatan ma ehmunult, kuna ma vist vandusin kõva häälega, kuid magamistoast ei kosta endiselt midagi. Siis vaatan ma oma leidu uuesti. Mu värisevas käes on ta Biomedicumi läbipääsuluba. Sellel on kirjas: Tartu Ülikool, Anatoomia instituut. Ja ma tahaks surra.
Järgmised paar minutit seisan ma ikka veel esikus ja nean teda vaikselt.
Ja oma elu.
Kui ma esmaspäeva hommikul Biomedicumi juurde jõuan, seisatan ma natuke maad eemal. Võib-olla ta ei tunnegi mind ära. Ma olen selles peaaegu kindel. Tahan olla. Ma pole teda ilmselt varem näinud. Miks ma siis nüüd peaksin?
Ja siis meenub mulle Anna. Kas Anna teab? Ma ei mäleta, millal ta lahkus. Liigun ettevaatlikult audikasse, kus meil peaks kohe algama farmakoloogia loeng, ja poetan end vaikselt Anna kõrvale. Loeng on juba pihta hakanud. Suurepärane, nüüd ei ole tal mahti mind küsitlema hakata. No juhul, kui tal peaks selline mõte millegipärast olema.
Peale loengut kutsub Anna mind kohvikusse. Ma vaatan teda sellise pilguga, nagu oleks ta kutsunud mind tapamajja või midagi. Siis kehitan ma totakalt õlgu, ja siis mõtlen, et persse kah.
Kohvikus sokutame end Gerli ja Marju lauda. Korraga räägivad kõik Eurovisiooni eelvoorust, see annab mulle hea võimaluse vestlusest viilida ja ümbrust jälgida. Ma ei märka midagi kahtlast, kui välja arvata tõsiasi, et näen meie biofüüsika õppejõudu viimasel ajal juba vähemalt neljandat või viiendat korda koos üldanatoomia õppejõuga. Ega ma ei arvagi, et see midagi tähendab, ma lihtsalt jälgin ümbrust. Igaks juhuks ei julge ma oma tähelepanekutest teistele siiski rääkida. Nii on kindlam. Ma näen ka veel paari esimese kursuse tudengit natuke ebakindlalt sisenemas, seda, et meie patoloogia õppejõud kõigub kahtlaselt, nagu oleks ta purjus, ja viienda kursuse poisid naeravad millegi üle hüsteeriliselt. Ma jälgin ümbrust nagu spioon. Ainult et ma ei tee seda vargsi, vaid keerutan peaga nagu mõni öökull.
Ja siis astub ta sisse. Ei, see pole tema, aga ma saan aimu sellest, et mul on närvid täiega läbi ja ma peaksin ilmselt varsti hakkama rahusteid võtma. Ja siis jään ma vahele.
„Kas sa ootad kedagi?” küsib Gerli.
Jaa, paremat elu, tahan ma öelda, kuid raputan selle asemel pead. Mul on tunne, et mu pilk vilab nagu vargal poes ja kõik on seda märganud. Ma tunnen kergendust, kui loeng peale hakkab ja ma saan lipsata auditooriumi kaitsvate seinte varju.
11
Täna nägin ma teda juhuslikult Raekoja platsil. Mul polnud aimugi, mida ta seal tegi või kuhu läks. Vanasti vähemalt liikus ta vaid töö ja kodu vahet. Ma ei tahtnudki teada.
Ma märkasin juba eemalt tuttavat kuju tulemas. Mu süda hakkas kiiremini lööma. Nagu lapsepõlves, kui ma olin mõne pahandusega hakkama saanud. Kuid ma ei pööranud kõrvale. Ma otsustasin oma saatusele vastu astuda. Ometigi ma pelgasin seda. See oli ebameeldiv. Ebameeldiv enne ja ebameeldiv pärast. Ma teadsin juba siis, et see kohtumine jätab tervele päevale oma pitseri. Hingekriipivalt valusa. Surmavarjulise.
Ma ütlesin tere vastu. Jahedalt. Sisemiselt kurvalt. Või vihaselt, ma ei tea. Pealtnäha ükskõikselt. Ma tean, et kumbki meist ei soovinud seda, mis juhtus. Aga üks meist pidi ju ometigi vastutama.
Ta silmades oli valu. Ma teadsin seda. Nagu ka südames. Ka minu süda tõmbus kokku.
Meie