Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb
Читать онлайн книгу.
kättemaksu. Teda ei huvita. Kuni tal hing on sees, ei lömita ta mingi puutüki ees.
„Kao välja,” kordas ta. „Jäta poiss siia.”
Naise selg oli väga sirge, kui ta välja marssis. Ta sulges ukse enda järel kõvasti, aga mitte päris pauguga. Samal hetkel, kui ta oli läinud, lohistas Kennit end istuvasse asendisse. „Tule siia,” käskis ta Wintrowd. Kui poiss voodile lähemale astus, võttis Kennit linaservast ja lennutas selle kõrvale. Nähtavale ilmus tema lühendatud jalg kogu oma roiskunud ilus. „Siin see on,” ütles Kennit vastikusega. „Mida sa minu heaks teha saad?”
Poiss kahvatas vaatepildi peale. Kennit teadis, et ta pidi voodile lähemale tulemiseks ja köndi uurimiseks end kokku võtma. Poiss krimpsutas lehka tundes nina. Siis kergitas ta oma tumedate silmade pilgu piraadile ning ütles lihtsalt ja ausalt: „Ma ei tea. Sellega on väga kehvasti.” Tema pilk kargas tagasi jalale ja siis uuesti talle otsa vaatama. „Võtame asja sellest vaatenurgast – kui me ei ürita seda maha võtta, surete te ära. Nii et mida on meil üritades kaotada?”
Kennit sundis näole jäiga naeratuse. „Minul? Tundub, et väga vähe. Aga sinul on kaalul ka sinu enda ja su isa elu.”
Wintrow tõi kuuldavale lühida rõõmutu naeru. „Ma tean suurepäraselt, et minu elu on pandiks, kui te minu pingutustest hoolimata surete.” Ta nõksatas peaga vaevumärgatavalt ukse poole. „Tema ei taluks, et ma teist kauem elan.”
„Sa kardad seda naist, eks ole?” Kennit lubas naeratusel laiemaks venida. „Ja õige ka. Nõnda. Mida sa välja pakud?” Ta püüdis nagu muuseas öeldud sõnadega bravuuri ülal hoida.
Poiss vaatas uuesti jalga. Ta tõmbas kulmu kortsu ja pidas aru. Intensiivne keskendumine muutis tema nooruse veel ilmsemaks.
Kennit heitis korraks pilgu oma mädanevale jalaköndile. Pärast seda eelistas ta vaadata Wintrow nägu. Piraat võpatas tahtmatult, kui poiss käed jala poole sirutas. „Ma ei puuduta seda,” lubas Wintrow. Tema hääl oli peaaegu sosin. „Aga ma pean aru saama, kus lõpeb terve ihu ja algab raiskuläinu.” Ta pani pihud kokku, nagu oleks nende all miski peidus. Ta alustas vigastusest ning liikus aeglaselt kätega üles Kenniti reie poole. Poisi silmad olid peaaegu kinni ja pea kaldu, nagu kuulataks ta midagi väga hoolega. Kennit silmitses tema liikuvaid käsi. Mida ta tundis? Soojust või midagi peenekoelisemat, nagu näiteks mürgi aeglane töö? Poisi käed olid raskest tööst parkunud, kuid neis oli säilinud kunstniku rauge graatsia.
„Sul on ainult üheksa sõrme,” märkas Kennit. „Mis ühega juhtus?”
„Õnnetus,” vastas Wintrow hajameelselt ja palus siis: „Kuss.”
Kennit kortsutas kulmu, kuid tegi, nagu palutud. Ta hakkas tajuma kokkupandud pihke, mis liikusid ta ihu kohal. Nende kehatu surve äratas temas tuksleva valutuike. Piraat surus hambad kokku, neelatas ja suutis selle uuesti mõtteist tõrjuda.
Umbes reie keskkohal Wintrow käed peatusid ja jäid paigale. Kortsud poisi laubal süvenesid. Tema hingamine muutus sügavamaks, ühtlustus ja silmad sulgusid täielikult. Tundus, nagu magaks ta püstijalu. Kennit uuris ta nägu. Põskede taustal kaardusid pikad mustad ripsmed. Nii põsed kui lõug olid kaotanud suurema osa lapselikust ümarusest, kuid neil polnud endiselt näha õrnematki habemeudet. Tema nina kõrval oli väike roheline märk, mis tähendas, et kunagi oli ta kuulunud satraabile. Selle kõrval oli suurem tätoveering, rohmakas kujund, milles Kennit tundis ära Vivacia käilakuju. Mehe esimeseks reaktsiooniks oli pahameel, et keegi oli niimoodi poisi ilu rikkunud. Siis mõistis ta, et Wintrow süütus kerkis esile just kontrastina tätoveeringule. Etta oli olnud samasugune, kui Kennit ta esmakordselt leidis, tüdrukuvarss hooramaja külalistetoas …
„Kapten Kennit? Söör?”
Ta avas silmad. Millal ta oli need kinni pannud?
Wintrow noogutas kergelt endamisi pead. „Siit,” ütles ta kohe, kui piraat tema poole vaatas. „Kui me lõikame siit, siis ma usun, et leiame terve ihu.”
Poisi käsi osutas kohale, mis asus reiel hirmutavalt kõrgel. Kennit hingas sügavalt sisse. „Terve ihu, sa ütled? Kas me ei peaks lõikama selle alt, mis on terve?”
„Ei. Me peame lõikama veidi sealtpoolt, kus ihu on veel terve, sest see paraneb kiiremini kui mürgitatu.” Wintrow vaikis ja lükkas mõlema käega lahtised juuksesalgud näolt. „Ma ei saa kindlalt öelda, et mingi osa jalast üldse mürgita on, aga ma arvan, et siit lõigates on meil kõige paremad väljavaated.” Poisi ilme muutus mõtlikuks. „Kõigepealt tahaksin ma jalast altpoolt verd lasta, et osa paistetust ja mäda välja saada. Mõned kloostri ravitsejad kasutasid selleks aadrilaskmist, teised kaane. Nende kummagi jaoks on muidugi oma aeg ja koht, aga ma usun, et nakatunud paksu vere saaksid kaanid kõige paremini kätte.”
Kennit pidi pingutama, et säilitada rahulik ilme. Poisi nägu oli pingul. Ta meenutas Kennitile Sorcorit, kes püüdis plaani välja mõelda.
„Siis paneme siia soonesulguri – laia, et vere voolu aeglustada. Ma pean ihu kõvasti kinni tõmbama, aga nii, et see viga ei saaks. Selle alt siis lõikangi. Ma püüan jätta pikema nahaserva, millega saaks pärast haava sulgeda. Mul on vaja teravat nuga, mis peab olema piisavat pikk, et saaks teha puhta lõike, ilma saagimiseta.” Poiss näitas sõrmedega pikkust. „Õmblemiseks kasutavad mõned peenikest kalasoolt, aga minu kloostris öeldi, et parima õmbluse saab inimese enda peast võetud juustega, sest keha tunneb oma ära. Teil, härra, on ilusad pikad juuksed. Ja lokid on piisavalt pehmed, et need saaks sirgeks tõmmata. See sobib oivaliselt.”
Kennit mõtles endamisi, kas poiss üritab teda hirmutada või on ta tõesti täiesti unustanud, et räägib Kenniti lihast ja luust. „Ja valu vastu?” küsis ta võltsi söakusega.
„Teie vaprus, härra, peab olema teile suurimaks toeks.” Poisi tumedad silmad vaatasid talle keerutamata otsa. „Ma ei tööta kiiresti, aga ma töötan hoolikalt. Brändi või rumm, enne kui me alustame. Kui see poleks nii harvaesinev ja kallis, siis ütleksin ma, et peaksime püüdma muretseda kvaasivilja koort. See tuimestab suurepäraselt haava. Aga see mõjub muidugi ainult värske vere puhul. Sellest oleks kasu alles pärast lõikamist.” Wintrow vangutas mõtlikult pead. „Te peaksite ehk mõtlema, keda meeskonnaliikmetest te tahate end kinni hoidma. Nad peaks olema suured ja tugevad mehed ning julgema teid mitte kuulata, kui käsite end lahti lasta või neid ähvardate.”
Vastumeelsus mattis Kenniti lainena enda alla. Ta keeldus vaatamast näkku alandusele ja häbile, mis seisis ees. Ta tõrjus eemale mõtte, et see on vältimatu. Pidi olema mingi teine võimalus, mingi teine väljapääs peale kohutava valu ja abituse. Kuidas võiks ta sellega leppida, teades, et isegi kui ta selle kõik välja kannatab, võib ta ikkagi surra? Kui lolli mulje ta siis veel endast jätab!
„… ja iga neist tuleb veidike välja tõmmata ning piste või paariga kinnitada.” Wintrow jäi vait, nagu ootaks ta Kenniti nõusolekut. „Ma pole seda kunagi varem teinud,” tunnistas ta ootamatult. „Ma tahan, et te teaksite. Ma olen paar korda näinud, kuidas seda tehakse. Ükskord eemaldati nakatunud jalg. Teine kord oli tegu lootuselt purunenud jalalaba ja pahkluuga. Mõlemal korral olin ma ravitsejale abiks, andsin riistu kätte ja hoidsin ämbrit …” Tema hääl vaibus. Ta lakkus huuli, silmitses ainiti Kennitit ning ta silmad läksid aina rohkem pärani.
„Mis on?” nõudis Kennit.
„Teie elu saab olema minu kätes,” imestas poiss valjusti.
„Ja sinu oma minu kätes,” märkis piraat. „Ja ka su isa oma.”
„Ma ei pidanud seda silmas,” vastas Wintrow. Tema hääl kõlas unistavalt. „Teie olete säärase võimuga kahtlemata harjunud. Mina pole seda kunagi isegi soovinud mitte.”
Kolmas peatükk
KROONITUD KIKAS
Jani Khuprus kiirustas edasi, tema sammud kajasid koopataolises koridoris õõnsalt vastu. Kõndides libistas ta sõrmedega mööda seinale seatud pikka jidziniriba. Puudutusest süttinud kahvatu valgus liikus koos temaga mööda pimedat koridori, mis viis ta aina sügavamale elderlingide labürindilaadsesse paleesse.