Vana Anton teab,

      et see tuletab noorele preilile meelde kevadet

      ja seda poissi, kes nüüd on õnneks ära saadetud,

      ja Antoni tervis on sestsaadik palju parem,

      tal on jälle noore mehe jõud, kui ta taimekaste tõstab

      valguse kätte. Ja lõikab esimesi spargleid

      härraste lauale.

      Sest sparglites

      on uus kevad

      ja tervis

      ja paranemine.

      Vana Anton teab,

      et noor preiligi paraneb ükskord.

      Unustab.

      Vanapreili krahmab hüatsindid ja tuhiseb saali.

      Talle ei tee need haiget.

      Talle pole kunagi keegi kuulunud,

      nagu vanale Antonilegi.

      Sellepärast armastavad nad mõlemad lilli

      ja põlastavad teineteist.

      Ja mamma, Frau Gürnewaldt,

      nähes vanapiigat lilledega,

      taganeb oma tuppa, järjeromaani vastu rinda surudes.

      Uued Gazette de Lausanne’i numbrid on tulnud,

      nädala jagu korraga, nagu ikka.

      Ja neis pole seekord midagi naljakat.

      Kõigi tubade uksed on kinni.

      Ainult hüatsintide lõhn

      meenutab siin kedagi.