Sinuga üks. Sylvia Day
Читать онлайн книгу.
sain.
Mu pilk liikus mu nägusa bossi taha olevale vaatele. Nooremkontohaldurina oli ta kabinet väike ja vaadet takistas üle tee olev hoone, aga see oli ikkagi sama tüüpiliselt New York, kui oli Gideon Crossi suur kabinet ülakorrusel meie kohal.
Mitmeski mõttes peegeldas see korruste jaotus seda, kuidas ma üritasin määratleda oma suhet Gideoniga. Ma teadsin, kes ta oli. Teadsin, mis ta oli: mees omaette klassist. Mulle meeldis see tema juures ja ma ei tahtnud, et ta muutuks; tahtsin lihtsalt tema tasemele jõuda oma väärtuste abil. Aga ma polnud arvestanud, et keeldudes põikpäiselt leppimast sellega, et meie abielu muutis plaani, tõmbasin ma teda alla enda tasemele.
Ma ei saa tuntuks selle poolest, et jõuan oma alal tippu tänu iseendale. Mõnede inimeste jaoks saan edukaks abielu kaudu. Ja ma pidin sellega lihtsalt elama õppima.
„Ja kuhu sa siit edasi lähed?“ küsis Mark.
„Ausalt … ma veel mõtlen selle üle. Ma lihtsalt tean, et ei saa jääda.“
Mu abielu suutis taluda vaid teatud hulka survet, enne kui murdub, ja ma olin lubanud sel libiseda ohtlikule äärele, püüdes leida veidi distantsi. Püüdes panna ennast esimeseks.
Gideon Cross oli niisama sügav ja tohutu kui ookean ning ma olin kartnud temasse uppumist esimesest hetkest, kui teda nägin. Ma ei saanud enam karta. Mitte pärast mõistmist, et temast ilma jäämist kardan ma rohkem.
Püüdes jääda neutraalseks, oli mind tõugatud ühest äärest teise. Ja kuigi see oli mind vihastanud, ei olnud ma võtnud aega mõistmiseks, et kui tahtsin kontrolli, pidin ma selle vaid võtma.
„LanCorpi asja pärast?“ küsis Mark.
„Osaliselt.“ Ma silusin oma peenetriibulist pliiatsseelikut, püüdes peast pühkida pahameelt selle pärast, et Gideon Marki palkas. Asja algatajaks oli LanCorp, kes tuli Waters Field & Leamani, erilise sooviga Markile – ja seega ka mulle –, teguviis, mis Gideonile kahtlane tundus. Geoffrey Crossi Ponzi skeem oli suures osas hävitanud Landoni perekonna varanduse ja kuigi nii Ryan Landon kui Gideon olid taastanud selle, mille nende isad oli kaotanud, siis ihkas Landon endiselt kättemaksu. „Aga enamasti isiklikel põhjustel.“
Ta ajas selja sirgu, asetas küünarnukid lauale ja naaldus minu poole. „See pole minu asi ja ma ei urgitse, aga sa tead, et Steven, Shawna ja mina oleme kõik sinu jaoks olemas, kui sa meid vajad. Me hoolime sinust.“
Tema siirus pani mu silmad pisaratest kipitama. Tema kihlatu Steven Ellison ja Steveni õde Shawna olid mulle New Yorgis elatud aja jooksul kalliks saanud, osaks uuest sõprade võrgustikust, mille olin rajanud oma uude ellu. Ma ei tahtnud mingil juhul neid kaotada.
„Ma tean.“ Naeratasin läbi oma kurbuse. „Kui ma sind vajan, ma helistan, luban seda. Aga see on parim. Meie kõigi jaoks.“
Mark rahunes ja naeratas mulle vastu. „Steven läheb endast välja. Ehk ma peaksin sundima sind talle ütlema.“
Mõtlemine tugeva ja sõbraliku peatöövõtja peale pühkis mu kurbuse minema. Steven pahandab mu peale, et ma tema partnerit alt vedasin, aga ta teeb seda heast südamest. „Oh, ole nüüd,“ narrisin ma vastu. „Sa ei teeks seda ju mulle, eks ju? See on niigi raske.“
„Ma pole vastu, et seda raskemaks teha.“
Ma naersin. Jah, ma hakkan Marki ja oma tööd igatsema. Väga.
Kui tuli mu esimene paus, oli aeg Oceanside’is Californias endiselt varajane, seega saatsin isale helistamise asemel sõnumi.
Anna teada, kui üleval oled, eks? Ma pean sulle midagi rääkima. Ja kuna ma teadsin, et nii võmmiks kui isaks olemine tegid Victor Reyesist muretseja, lisasin: mitte midagi halba, lihtsalt mõned uudised.
Ma olin oma telefoni vaevalt pannud puhkeruumi lauale, et minna tassi kohvi võtma, kui see helisema hakkas. Ekraanil lõi särama mu isa kena nägu, pildil ilutsemas hallid silmad, mis ma temalt pärinud olin.
Järsku olin närvipundar. Mu käsi värises, kui selle telefoni järele sirutasin. Ma armastasin mõlemat oma vanemat väga, aga olin alati arvanud, et mu isa tunnetas asju sügavamalt kui ema. Ja kui mu ema ei kõhelnud kunagi osutamast viisidele, kuidas ma oma vigu saaksin parandada, siis isa ei paistnud taipavatki, et mul neid üldse on. Talle pettumuse valmistamine … haiget tegemine … oli jõhker sellele mõelda.
„Tere, isa. Kuidas sul läheb?“
„See on minu küsimus, kullake. Mul läheb tavaliselt. Aga sul? Mis lahti on?“
Ma läksin lähima laua juurde ja istusin toolile, et end maha rahustada. „Ma ütlesin, et see pole midagi halba, aga sa oled ikka murelik. Kas ma ajasin sul üles?“
„Minu töö on muretseda,“ ütles ta, sügavas hääles soe lõbusus. „Ja olin enne tööpäeva algust jooksma minemas, seega ei, sa ei ajanud mind üles. Räägi mulle, mis uudised sul on.“
„Uh …“ Pisarad nöörisid kõri ja ma neelatasin raskelt. „Jeesus, see on raskem, kui ma arvasin. Ma ütlesin Gideonile, et ma muretsen ema pärast, et sina lepid sellega, ja nüüd ma siin üritan …“
„Eva.“
Hingasin sügavalt sisse. „Gideon ja mina abiellusime salaja.“
Liin jäi kõhedusttekitavalt vaikseks.
„Isa.“
„Millal?“ Karedus ta hääles lõi mulle südamesse.
„Paar nädalat tagasi.“
„Enne, kui sa mind vaatama tulid?“
Ma köhisin hääle puhtaks. „Jah.“
Vaikus.
Oh, jumal. Täiesti jõhker. Vaid mõned nädalad tagasi olin talle rääkinud Nathani ahistamisest, mis ta peaaegu murdis. Nüüd see …
„Isa – Sa ajad mulle hirmu nahka. Me olime ühel saarel ja see oli kaunis, nii kaunis. Kuurort, kus me peatusime, korraldab pulmi kogu aeg, nad teevad selle lihtsaks … nagu Las Vegases. Seal on täiskohaga ametnik ja inimene, kes tegeleb lubadega. See oli lihtsalt täiuslik hetk, tead. Täiuslik võimalus.“ Mu hääl murdus. „Isa … palun ütle midagi.“
„Ma … Ma ei tea, mida öelda.“
Kuum pisar langes mööda mu põske alla. Ema oli valinud jõukuse armastuse asemel ja Gideon oli ehtne näide sellisest mehest, kelle mu ema oli mu isa välja vahetanud. Teadsin, et see oli tekitanud eelarvamuse, millest mu isa pidi üle saama, ja nüüd oli meil see takistus.
„Pulmad tulevad sellegipoolest,“ ütlesin talle. „Me tahame, et meie sõbrad ja perekond on koos meiega, kui me ütleme oma tõotused …“
„Seda ma ootasingi, Eva.“ Ta torises. „Kurat küll. Tunnen, nagu oleks Cross minult midagi varastanud! Ma peaksin su üle andma, ma valmistusin selleks ja tema lihtsalt jookseb minema ja võtab su ära? Ja sa ei rääkinud mulle? Sa olid siin, minu majas ja sa ei öelnud mulle midagi? See on valus, Eva. See on valus.“
Pärast seda polnud mingit võimalust pisaraid kinni hoida. Need tulid kuuma joana, ähmastades mu nägemise ja nöörides kõri.
Võpatasin, kui uks avanes ja Will Granger astus sisse. „Ta on ilmselt siin,“ ütles mu kolleeg. „Ja seal ta …“
Tema hääl vaibus, kui ta mu nägu nägi, naeratus kadus tema silmist piklike prillide taga.
Ilmus tumedasse riietatud käsi ja lükkas ta kõrvale.
Gideon. Ta seisis ukseavas, tema silmad puurisid mind ja muutusid jäiseks. Ta oli äkitselt nagu kättemaksuingel, tema peen ülikond andis talle võimuka ja ohtliku välimuse, nägu kivistunud ilusaks maskiks.
Pilgutasin silmi, mu aju üritas aru saada, kuidas ja miks oli ta siin. Enne kui sain, oli ta minu ees ja mu telefon tema käes, tema pilk libises korraks ekraanile, enne kui ta selle oma kõrva juurde tõstis.
„Victor.“