EESSÕNA

      „London” on eelkõige romaan. Kõik perekonnad, kelle saatust see lugu jälgib, alates Ducketitest kuni Penny perekonnani, on välja mõeldud, nagu ka nende osa kirjeldatud ajaloosündmustes.

      Jälgides nende kujuteldavate perekondade käekäiku, olen püüdnud asetada nad inimeste ja sündmuste keskele, mis eksisteerisid tõeliselt või oleksid võinud eksisteerida. Mõnikord oli vaja mõni ajalooline detail välja mõelda. Me ei saa näiteks tõenäoliselt kunagi teada täpset paika, kus Julius Caesar Thamesi ületas; selle teose autorile vähemalt tundub praegusaegse Westminsteri asukoht selleks kõige loogilisem. Täpselt samuti, kuigi me teame poliitilisi asjaolusid, millistel piiskop Mellitus rajas 604. aastal Saint Pauli kiriku, pidin ma konkreetset olukorda anglosaksi Lundenwicis kujutama täiesti meelevaldselt. Palju hilisemal ajal, aastal 1830, tuli mul välja mõelda Saint Pancrase valimisringkond, et mu tegelased saaksid tolle aasta valimistel kandideerida.

      Normannide vallutustest alates on säilinud rikkalik infopärand, mis ei puuduta mitte ainult Londoni ajalugu, vaid ka loendamatute kodanike elulugusid, nii et autoril ei tule üksikasjadest puudu ning aeg-ajalt peab tegema sündmuste kogumis jutustuse huvides ainult väikesi ümberkohandamisi.

      Londoni tähtsamad hooned ja kirikud on oma nime peaaegu alati muutumatuna säilitanud. Ka paljud tänavad kannavad anglosakside aegadest saadik sama nime. Seal, kus nimi on muudetud, on seda kas jutustuse käigus selgitatud, või kui see asja segaseks ajaks, olen kasutanud lihtsalt seda nime, mille all neid tänapäeval kõige rohkem tuntakse.

      Väljamõeldud paigad selles romaanis on järgmised: Cerdicu anglosakside kauplemiskoht on paigutatud umbes tänapäeva Savoy hotelli kohale; härja märgiga maja Saint Mary-le-Bow ees võis asuda Williamson’s Taverni läheduses; St. Lawrence Silversleevesi kirik Watling Streeti lähedal võis olla üks selle piirkonna paljudest väikestest kirikutest, mis kadusid pärast suurt tulekahju; „Koerapea” võis olla üks paljudest bordellidest Bankside’il.

      Lubasin endale muuhulgas paigutada tänapäeva Marmorkaare kohale samuti ühe kaare neil päevil, kui see oli Rooma teede ristumispunkt. Pole võimatu, et seal tõepoolest selline kaar oli – kuid selle jäänuseid pole seni veel leitud!

      Jutustuse väljamõeldud nimedest on Dogget ja Ducket mõlemad täiesti tavalised, neid leidub Londoni ajaloos sageli. Mõnikord mainitakse tekstis tegelikult eksisteerinud selliste nimedega isikuid – eriti kuulsat Doggetit, kes pani aluse Thamesil toimuvatele Kuue- ja Rinnamärgivõistlustele –, kuid need on väljamõeldud perekondadest selgelt eristatavad. Jutustuse perekondade nimede päritolu ja nende pärilikud kehalised tunnused on muidugi täielikult välja mõeldud.

      Bull on tavaline inglise nimi; Carpenter on tüüpiline tegevusalast tulenev nimi, nagu ka Baker, Painter, Tailor ja kümned teised. Minu romaani „Sarum” lugejad teavad ehk, et Carpenterid on selles raamatus Masonite sugulased. Fleming on samuti sageli ettetulev nimi ja osutab oletatavasti flaami päritolule. Meredith on uelsi nimi ja Penny võib pärineda, kuigi mitte tingimata, hugenottidelt. Haruldasem nimi Barnikel, mis samuti esineb „Sarumis”, on tõenäoliselt viikingitelt ja selle päritolu seostatakse ühe kütkestava legendiga. Dickens kasutas seda nime (Barnacle), kuid üsna halvustavas tähenduses. Ma loodan, et mina olen neid veidi paremini kohelnud.

      Silversleeves aga ja sellenimeline pikaninaliste perekond on täielikult välja mõeldud. Keskajal oli palju selliseid toredaid kirjeldavaid nimesid, mis, kurb küll, on enamasti kadunud. Silversleeves on välja mõeldud selle vana traditsiooni tutvustamiseks.

      Londoni romaani kirjutama asuva kirjaniku ees seisavad tohutud raskused – leidub nii palju ja nii suurepärast materjali. Igal londonlasel on linnas oma lemmiknurgake. Ikka ja jälle tekib kiusatus suunduda ühele või teisele ajaloolisele kõrvalteele. Vaevalt leidub Londonis linnaosa, mis ei pakuks materjali mõnele samasugusele raamatule. Asjaolu, et „London” on arvestataval määral ka lugu Inglismaa ajaloost, lasi mul mõned paigad teiste hulgast välja valida, ja ma tahaksin loota, et minu valik ei valmista liiga suurt pettumust neile paljudele, kes tunnevad ja armastavad seda kõige imepärasemat linna.

      I PEATÜKK

      JÕGI

      Ammusel ajal, kui Maa oli noor, oli see paik mere all.

      Nelisada miljonit aastat tagasi, kui mandrid paiknesid hoopis teistmoodi, kujutas saar endast tohutu suure korrapäratu kujuga maismaamassiivi ühe väikese poolsaare osa. Too poolsaar, mis ulatus üksikuna suurde maailmamerre, oli tühi ja elutu. Ükski silm, rääkimata Jumala omast, ei vaadanud selle peale. Ükski olend ei liikunud maa peal, ükski lind ei tõusnud taeva alla ega olnud isegi kalu meres.

      Tol ammusel ajal jättis taganev meri poolsaare kagunurgas maha lageda paksust tumedast kiltkivist maa-ala. Vaikse ja tühjana laius see nagu mõne avastamata planeedi pind ning halli kaljut ilmestasid siin-seal vaid madala veega lombid. Kiltkivikihi all sügaval Maa südames paiknev veelgi iidsem rõhk oli kergitanud üles umbes kahe tuhande jala kõrguse laudja kurrutise, mis ulatus üle maastiku nagu tohutu suur tamm.

      Ja selline oli see paik kaua – hall ja vaikne ning sama tundmatu nagu lõputu tühjus enne sündi.

      Kaheksal järgmisel geoloogilisel ajastul, mille kestel liikusid mandrid, moodustus enamik Maa mäeahelikest ja arenes aegamööda elu, ei häirinud seda paika, kus lasus kiltkivimassiiv, ükski maapinna liikumine. Ainult meri tuli peale ja taganes mitu korda. Mõnikord oli see külm, mõnikord soe. Iga kord jäi meri mitmeks miljoniks aastaks. Ja alati jättis maha mitmesaja jala paksuse sette, nii et viimaks oli kiltkivimassiiv, olgu ta nii kõrge kui tahes, üleni kaetud ja sügavale mulla alla maetud ning tema olemasolust polnud enam mingit märki.

      Kui elu Maal hakkas tärkama, kui taimestik kattis selle pinna ja veed kihasid olenditest, hakkasid planeedile lisanduma uued kihid, mida moodustas orgaaniline elu. Üks suur meri, mis taganes umbes dinosauruste väljasuremise ajal, ladestas nii määratul hulgal oma kaladest ja planktonist pärinevat detriiti, et selle tulemusel tekkinud kriit kattis suurema osa Lõuna-Inglismaast ja Põhja-Prantsusmaast kuni kolmesaja jala paksuselt.

      Nii tekkiski kohal, kuhu oli maetud iidne kurrutis, uus maastik.

      See oli täiesti teistlaadi. Ja kui merelained tulid ja jälle läksid ning suured sisemaalt lähtuvad jõed läbi poolsaare nurga merre voolasid, kujunes seda katvasse kriiti kahekümnemiilise läbimõõduga lai madal org, millest põhjas ja lõunas asusid mäeahelikud ning mis idas avanes V-kujulisena mere poole. Arvukatest tulvadest settis veelgi kruusa ja liiva ning üks troopiline meri jättis oru keskele maha paksu kihi pehmeid setteid, mis ühel päeval said tuntuks Londoni savi nime all. Üleujutused ja taandumised olid ka selle põhjuseks, et hilisematest setetest moodustusid suure kriidist V-kujulise oru sees uued väiksemad seljandikud.

      Selline oli paik, millest pidi saama London, umbes miljon aastat tagasi.

      Inimesest ei olnud seal ikka veel mingit märki. Miljon aastat tagasi oli tema kolp alles nagu ahvil, kuigi ta kõndis juba kahel jalal. Ja enne kui ta välja ilmus, pidi algama veel üks suur protsess.

      Jääajad.

      Maapinna vormi ei muutnud mitte moodustuvad jääkihid, vaid nende kadumine. Iga kord, kui jää hakkas sulama, hakkasid jõed pulbitsema ning tohutud liustikud nagu aeglaselt liikuvad geoloogilised buldooserid õõnestasid välja orud, koorisid paljaks künkad ning uhtusid neilt maha kruusa, mis täitis vete loodud jõesängid.

      Kõigil oma pealetungidel kattis jää suure Euraasia mandri loodepoolse poolsaare ainult osaliselt. Viimane piir, kuhu jääväli ulatus, oli pika V-kujulise kriidioru põhjapoolne serv. Kuid kui jää pool miljonit aastat tagasi