Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
Bertrand’i2 jaoks.”
“Kas te siis nägite teda, Edmond?”
“Keda?”
“Suurmarssalit? “
“Jah.”
Morrel vaatas ringi ja tõmbas Dantèsi kõrvale.
“Kuidas elab keiser?” küsis ta erutatult.
“Hästi, niipalju kui ma oma silmi uskuda võin.”
“Te nägite siis keisrit ka?”
“Ta tuli marssali juurde parajasti siis, kui mina seal olin.”
“Ja te rääkisite temaga?”
“See tähendab, et tema rääkis minuga, härra Morrel,” lausus Dantès kerge muigega.
“Mida ta teile ütles?”
“Päris laeva kohta, millal see Marseille’sse läheb, milline teekond oli seljataga ja mis lastiga sõidab. Ma oletan, et kui laev oleks tühi olnud ja mina selle peremees, oleks ta tahtnud seda ära osta. Aga ma ütlesin talle, et olen vaid lihtne tüürimees ja et laev kuulub firmale “Morrel ja Poeg”. – “Aa!” ütles ta selle peale. “Ma tunnen neid. Morrelid on põlvest põlve reederid olnud, üks Morrel teenis minuga ühes rügemendis, kui ma olin Valence’i garnisonis.””
“See on, pagana pihta, tõsi!” hüüatas reeder rõõmsalt. “See oli minu onu, Policar Morrel, kes jõudis kapteni aukraadini. Dantès, te ütlete mu onule, et keiser mäletab teda, ja te näete, kuidas vanal torisejal silmad märjaks lähevad. Õigesti tegite, Dantès,” jätkas reeder noormehele sõbralikult õlale patsutades, “et te kapten Leclère’i korralduse täitsite ja Elba saarel peatuse tegite, kuigi see võiks teid kompromiteerida, kui teada saadakse, et te olete marssalile paki viinud ja keisriga rääkinud.”
“Kuidas see võiks mind kompromiteerida, härra Morrel?” imestas Dantès. “Ma isegi ei tea, mida ma viisin, ja keiser esitas mulle vaid küsimusi, mida ta igale lihtsurelikule oleks esitanud. Aga palun vabandust, tollimehed ja sanitaarteenistus tuleb. Lubate mul minna?”
“Minge, minge, kulla Dantès!”
Noormees läks eemale, ja sellal kui tema eemale läks, tuli Danglars ligemale.
“No kuidas oli?” küsis ta. “Paistab, et Dantès rääkis teile kaaluvatest põhjustest, miks ta Portoferraios ankrusse heitis?”
“Väga kaaluvatest, kallis härra Danglars.”
“Seda parem,” sõnas viimane. “Paha on näha seltsimeest, kes oma kohust ei täida.”
“Dantès täitis oma kohust,” vastas reeder. “Selle kohta pole midagi öelda. Kapten Leclère andis talle korralduse sadamasse sõita.”
“Muide, ma tahtsin veel kaptenist rääkida,” ütles Danglars.
“Kas ta ei andnud teile üle kapteni kirja?”
“Kes?”
“Dantès.”
“Minule? Ei. Oli tal siis kiri?”
“Minu arust andis kapten Leclère talle pakile lisaks ka kirja.”
“Mis pakist te räägite, Danglars?”
“Muidugi sellest, mille Dantès Portoferraiosse viis.”
“Kuidas te teate, et ta pidi Portoferraiosse mingi paki viima?”
Danglars punastas.
“Ma läksin kapteni kajutiuksest mööda, see oli paokil, ja ma nägin, kuidas kapten paki ja kirja Dantèsile andis.”
“Dantès ei rääkinud mulle sellest midagi,” tähendas reeder. “Aga kui tal see kiri on, küllap ta selle siis mulle annab.”
Danglars jäi viivuks mõttesse ja ütles siis:
“Palun, härra Morrel, ärge sellest Dantèsile rääkige. Ilmselt ma eksisin.”
Sel hetkel tuli noormees tagasi. Danglars läks ära.
“Kas te nüüd olete vaba, kulla Dantès?” küsis reeder.
“Jah.”
“Saite nii ruttu hakkama?”
“Jah. Andsin tollimeestele kaupade nimekirja ja sadamainspektsioon saatis koos lootsiga mehe, kellele andsin meie paberid.”
“Siin ei ole teil siis enam midagi teha?”
Dantès vaatas kiiresti ringi.
“Ei, kõik on korras,” ütles ta.
“Siis te võite minu poole lõunale tulla?”
“Andke andeks, härra Morrel, palun andke andeks, aga kõigepealt pean ruttama isa juurde. Olen teile sellegipoolest väga tänulik, et te mind oma küllakutsega austasite.”
“Õige, Dantès, õige. Ma tean, te olete hea poeg.”
“Aga…” küsis Dantès kuidagi kõheldes, “ega te juhuslikult ei tea, kas mu isa tervis on korras?”
“Ma arvan küll, kulla Dantès, kuigi ma ei ole teda näinud.”
“Jah, ta istub oma toapugerikus nelja seina vahel.”
“See näitab vähemasti, et tal teie äraoleku ajal millestki puudust polnud.”
Dantès naeratas.
“Mu isa on uhke loomuga,” sõnas ta, “ja kui ta ka kõigest puudust oleks tundnud, kahtlen ma, kas ta kelleltki peale jumala midagi küsima oleks läinud.”
“Olgu nii! Me siis ootame teid, kui olete oma esimese külaskäigu teinud.”
“Andke mulle veel kord andeks, härra Morrel, aga pärast seda on mul teha veel teine külaskäik, kuhu süda mind samavõrra kisub.”
“Ah jaa, Dantès, ma unustasin. Katalaanikülas ootab teid keegi niisama kannatamatult kui teie isa: kaunis Mercédès.”
Dantès naeratas.
“No muidugi!” hüüatas reeder. “Nüüd see mind enam ei üllata, et ta käis minult kolmel korral “Pharaoni” kohta teateid pärimas. Pagana pihta, Edmond! Teid on põhjust kadestada, teil on ilus sõbratar!”
“Ta ei ole mu sõbratar,” lausus noor meremees tõsiselt. “Ta on mu pruut.”
“Teinekord teeb see üks välja,” naeris reeder.
“Meie jaoks mitte, härra Morrel,” vastas Dantès.
“Hea küll, olgu nii, kulla Edmond,” jätkas reeder, “ma ei pea teid kinni. Te ajasite minu asju küllalt hästi ja ma võin teile nüüd õigusega piisavalt vaba aega anda oma asjade ajamiseks. On teil raha vaja?”
“Ei, mul on alles kogu sõidu eest saadud tasu, ühesõnaga, ligi kolme kuu palk.”
“Te olete korralik noormees, Edmond.”
“Ärge unustage, et mul on vaene isa, härra Morrel.”
“Jajaa, ma tean, te olete hea poeg. Minge siis oma isa vaatama. Ka minul on poeg ja ma oleksin õige pahane inimesele, kes teda pärast kolm kuud kestnud sõitu minust eemale hoiaks.”
“Te lubate mul siis minna?” küsis noormees ja kummardas.
“Jah, kui teil mulle enam midagi öelda ei ole.”
“Ei.”
“Kas kapten Leclère ei andnud teile surivoodit minu jaoks kirja?”
“Ta ei oleks suutnud kirjutada, härra Morrel. Aga see tuletab mulle meelde, et pean teilt paluma kaks nädalat puhkust.”
“Et abielluda?”
“Seda esiteks ja siis selleks, et sõita Pariisi.”
“Hüva, hüva! Saate aega nii palju kui tarvis, Dantès. Laeva lossimine võtab vähemasti kuus nädalat
Bertrand, Henri (1773 – 1884) – Prantsuse kindral. Oli koos Napoleoniga Elba ja Saint Helena saarel.