Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
kiirustas liituma uue valitsusega, ja pärast seda kui kodanik Noirtier oli žirondiin, sai krahv Noirtier’st senaator.”
“Aga, ema,” ütles Renée, “me ju leppisime kokku, et me neid halbu asju enam meelde ei tuleta.”
“Proua,” ütles Villefort, “ma toetan preili de Saint-Mérani ja palun teid alandlikult, unustagem minevik. Milleks heita ette asju, mille puhul isegi jumala tahe on võimetu? Jumal võib muuta tulevikku, aga minevikus ei saa ta midagi ümber teha. Kui meie, inimesed, ei saa minevikku eitada, siis vähemasti võime sellele loori heita. Mina isiklikult olen lahti öelnud mitte ainult oma isa seisukohtadest, vaid ka tema nimest. Minu isa oli või on võib-olla veel praegugi bonapartist ja tema nimi on Noirtier; mina olen rojalist ja minu nimi on Villefort. Laske vanas tüves surra viimane revolutsioonimahl ja nähke vaid seda kõrvalvõsu, proua, mis ei suuda, või ma ütleksin isegi, et ei taha sellest päriselt eemalduda.”
“Braavo, Villefort!” hüüdis markii. “Braavo, ilus vastus! Ma olen ka markiisile ühtelugu rääkinud, et minevik tuleb unustada, aga pole teda selleks mõjutada suutnud. Loodetavasti on teil rohkem õnne.”
“Hea küll, olgu,” sõnas markiis. “Unustame mineviku, mul ei ole midagi selle vastu, oleme kokku leppinud, aga vähemasti tulevikus peab härra de Villefort olema vankumatu. Ärge unustage, Villefort, et meie vastutasime teie eest Tema Majesteedi juures ja ka Tema Majesteet oli meie soovituse peale nõus unustama,” ta sirutas Villefort’ile käe, “nagu mina unustan teie palve peale. Aga kui teie kätte peaks juhtuma mõni vandenõulane, siis mõelge sellele, et on teada teie kuulumine perekonda, kellel võib olla sidemeid vandenõulastega, ja silmad jälgivad teid väga teraselt.”
“Paraku, proua,” ütles Villefort, “sunnib minu amet ja eriti aeg olema mind väga range. Ma olen seda. Mul on juba korduvalt juhust olnud poliitilist süüdistust toetada, selles osas olen ma ennast heast küljest näidanud. Õnnetuseks ei ole see kõik veel möödas.”
“Arvate?” küsis markiis.
“Kardan küll Napoleon Elba saarel on Prantsusmaale üsna lähedal. Tema viibimine peaaegu meie ranniku silmapiiril õhutab tema poolehoidjate lootusi. Marseille on täis ohvitsere, kes saavad vaid pool palka ja kes mingisugusel labasel ettekäändel norivad tüli rojalistidega; sellest tulenevadki duellid kõrgklasside seas ja mõrtsukatööd lihtrahva hulgas.”
“Nii see on,” ütles krahv de Salvieux, markii de Saint-Mérani vana sõber ja krahv d’Artois kammerhärra. “Aga te teate, et Püha Liit kavatseb ta sealt ära viia.”
“Jah, sellest oli juttu siis, kui meie Pariisist lahkusime,” ütles härra de Saint-Méran. “Kuhu ta saadetakse?”
“Saint Helenale.”
“Saint Helenale! Mis see on?” küsis markiis.
“Saar, mis asub siit kahe tuhande ljöö kaugusel, teisel pool ekvaatorit,” vastas krahv.
“Lõpuks ometi! Nagu Villefort’gi ütles, on see pöörane hullumeelsus jätta niisugune mees Korsika, Napoli ja Itaalia vahele – Korsikal on ta sündinud, Napolis valitseb veel tema õemees, Itaaliast tahtis ta teha kuningriigi oma pojale.”
“Õnnetuseks on meil 1814. aasta lepingud, ja neid lepinguid murdmata ei saa me Napoleoni puudutada,” ütles Villefort.
“Siis murtakse need,” ütles härra de Salvieux. “Kas tema pidas neist nii väga kinni, kui tema korraldusel õnnetu Enghieni hertsog maha lasti?”
“Jah,” ütles markiis. “asi on otsustatud, Püha Liit vabastab Euroopa Napoleonist ja Villefort vabastab Marseille tema pooldajatest. Kuningas kas valitseb või ei valitse: kui ta valitseb, peab tema valitsus olema tugev ja tema ametnikud vankumatud. Ainult nii võib kurja ära hoida.”
“Õnnetuseks, proua,” ütles Villefort naeratades, “tuleb kuninglik abiprokurör kohale alles siis, kui kurja on juba tehtud.”
“Tema ülesanne on seda heaks teha.”
“Võin teile vaid lisada, proua, et meie kurja heaks ei tee, ainult maksame kätte. See on kõik.”
“Oo, härra de Villefort,” ütles kaunis ja noor neiu, krahv de Salvieux’ tütar ja preili de Saint-Mérani sõbratar, “tehke ometi üks ilus protsess, sel ajal kui meie oleme Marseille’s. Ma ei ole oma elus ühelgi kohtuistungil olnud, räägitakse, et see pidi olema väga põnev.”
“Tõepoolest väga põnev, preili,” ütles abiprokurör, “sest väljamõeldud tragöödia asemel on tegemist tõelise tragöödiaga. Mängitud kannatuste asemel on tõelised kannatused. Inimene, keda seal nähakse, ei lähe pärast eesriide langemist koju, ei söö perekonna keskel õhtust ega lähe rahuliku südamega magama, et homme uuesti alustada, vaid läheb vanglasse, kus teda ootab timukas. Võite isegi arvata, et tundlikele inimestele, kes ihkavad emotsioone, ei ole midagi võrreldavat säärase etendusega. Olge mureta, preili, kui sobiv juhus peaks tulema, annan ma teile selle võimaluse.”
“Ta ajab meile külmajudinad peale… ja ise naerab,” ütles Renée kahvatades.
“Mis parata… see on duell. Ma olen juba neli või viis korda saavutanud surmanuhtluse langetamise kas poliitilistele või teistele süüalustele… Kes teab, kui palju pussnuge ihutakse praegu pimeduses minu vastu või on juba torkeks valmis?”
“Oo mu jumal!” ütles Renée, kelle ilme läks üha murelikumaks. “Kas te räägite tõsiselt, härra de Villefort?”
“Tõsisemalt ei saagi rääkida, preili,” sõnas noor magistraat, naeratus huulil. “Ja kõigi nende ilusate protsesside tõttu, mida preili ihaldab oma uudishimu rahuldamiseks ja mina oma auahnuse rahuldamiseks, muutub olukord üha tõsisemaks. Kas te usute, et kõik need Napoleoni sõdurid, kes on harjunud pimesi vaenlase kallale sööstma, mõtlevad, kui on vaja kuuli lasta või täägiga torgata? Ja vaevalt nad rohkem mõtlevad, tappes inimese, keda peavad oma isiklikuks vaenlaseks, kui tappes mõne venelase, austerlase või ungarlase, keda nad pole eluski näinud? Aga see kõik peab nii olema, muidu ei oleks meie ametil õigustust. Isegi mina, kui ma näen kaebealuse silmis raevusähvatust, saan sellest julgust juurde, ma lähen ekstaasi: see ei ole siis enam protsess, see on võitlus; ma võitlen tema vastu, tema vaidleb vastu, ma ründan kahekordse jõuga ja võitlus lõpeb nagu kõik võitlused kas võidu või lüüasaamisega. Näete, mida tähendab kohtukõne! Oht sünnitab kõneosavuse. Kohtualune, kes mulle pärast minu kõnet naeratab, sunnib mind uskuma, et ma rääkisin halvasti, et kõik, mis ma ütlesin, oli kahvatu, jõuetu, polnud küllaldane. Mõtelge uhkustundele, mida tajub kuninglik prokurör, kui ta on veendunud kaebealuse süüs ja kui ta näeb. et süüalune kahvatab, ta pea vajub norgu süütõendite raskuse ja osava süüdistuskõne välkude all. Süüaluse pea vajub – ja langeb!”
Renée karjatas tasakesi.
“Seda nimetan ma kõnepidamiseks,” ütles üks külaline.
“Säärast meest vajab meie aeg,” ütles teine.
“Oma viimase kohtuasja viisite te hülgavalt läbi, kallis Villefort,” ütles kolmas külaline. “Teate, selle mehe vastu, kes oli tapnud oma isa. Te surmasite ta sõna otseses mõttes enne, kui timukas teda puudutada sai.”
“Oh mis puutub isatapjatesse, on mul ükskõik,” ütles Renée, “mis tahes karistus on liiga väike niisuguste inimeste jaoks; aga õnnetud poliitilised kaebealused…”
“See on ju veel hullem, Renée, sest kuningas on rahva isa, ja kui kuningat tahetakse tõugata troonilt või teda tappa, siis tahetakse tappa kolmekümne kahe miljoni inimese isa.”
“Oh see pole oluline, härra de Villefort. Lubage mulle, et te olete heatahtlik nende vastu, kelle kohta mina hea sõna ütlen.”
“Olge mureta,” lausus Villefort oma kõige galantsema naeratusega, “me teeme kahekesi koos minu süüdistuskõned valmis.”
“Kallis Renée,” ütles markiis, “teie tegelge oma koolibrite, spanjelite ja hilpudega ja laske oma tulevasel mehel karjääri teha. Praegu relvad puhkavad ja talaar on au sees;