Kõik on ime. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
koos teiste sõnadega moodustab. Sõnade tähendusvahekordi kirjeldavadki laused (ja teised konstruktsioonid), kus need sõnad koos leiduvad.15 Igasugused loogilised skeemid on vaid tegelike lausetes väljendatavate vahekordade lihtsustused. Nii kirjeldab sõnade jõhvikas ja mari vahekorda lause Jõhvikas on mari; jõhvika ja soo vahekorda Jõhvikas kasvab soos; mõisniku ja mõisa vahekorda Mõisnik elab mõisas, Mõis kuulub mõisnikule. Loomulikult ei ole sõnade tähendusvahekorrad peaaegu kunagi üheselt kirjeldatavad: keel on polütektooniline,16 mistõttu on üldse võimalikud tähenduste erinevused (sõna tähendab ühele inimesele üht, teisele teist) ja nende muutumine. Üks sõna või väljend võib olla teise metafoor, kui vähemalt kaks nende tähendusseoseid kirjeldavat lauset on isomorfsed ja nende lausete ühisosa ei ole null (s.t. mõlemal lausel on vähemalt üks ühine sõna). Kitsendusena võime veel nõuda, et metafoorivahekorras olevatel keeleüksustel ei oleks vahetult ühist liigimõistet; sõnalväljendil ja tema metafooril peab olema mingi minimaalne tähenduslik distants. Tavaliselt ei saa sõnad nagu jõhvikas ja maasikas olla teineteise metafoorid. Illustreerime seda näitega. Võrdleme metafoorivahekorras olevaid sõnu mõis ja kullipesa. Tähendusvahekordi kirjeldavad isomorfsed laused on näiteks järgmised kaks paari: Mõis on mõisniku oma – Pesa on kulli oma; Mõisnik elab mõisas – Kull elab pesas. Esimese lausepaari ühisosa on on … oma, teise lausepaari ühisosa elab (need väljendid võivad kirjeldada ja kirjeldavadki siin olulist, olemuslikku vahekorda tähenduste vahel). Peale paari mõis – kullipesa saame metafoorivahekorra veel paaris mõisnik – kull. Loomulikult ei ammenda siintoodud kaks lausepaari nende sõnade kõiki metafoori seisukohalt olulisi tähendusseoseid (mida puudutasime eespool: tähtsad on veel mõisniku ja kulli isomorfsed toitumisviisid jne.).
Tegelikult on metafoori kasutamisel eesti rahvalaulus veel mitmeid kitsendusi. Kõigepealt ei ole metafoorivahekord sümmeetriline: kullipesa on mõisa metafoor ja mitte vastupidi. Siin tuleb eristada kaht tasandit – kirjeldus- ja võrdlustasandit –, mis on rahvaluules enam-vähem fikseeritud: on olemas nende tegelikkuse seikade loend, mida kirjeldatakse, ja teiste seikade loend, mille abil kirjeldatakse, millega võrreldakse. Võrdlustasandile kuuluvad näiteks lindude, loomade ja taimede nimetused, mis on inimeste metafoorideks. Vaeslapselauludes näiteks on vaeslapse metafoorsed paralleelsõnad pääsupoeg (3343, 3), marjuke (3345, 2), kanake (3395,11); ema (ja isa) võrreldakse suure kuuse, käharpea kase ja teiste puudega (3358, 1–2; 3359, 1–2; 3360, 1–2). Nii on nimetatud kaks tasandit omavahel ligilähedaselt isomorfsed, rahvalaulude maailmapildis on vastavusel inimese-inimliku ja looduse vahel oluline koht, mis vägisi meenutab Claude Lévi-Straussi arutlusi totemismist, loodusobjektide kasutamisest loodusrahvaste metamorfoorsetes klassifikatsioonisüsteemides.17
Vaatleme vahekordi metafoori, poeetilise kordussünonüümi ja paralleelsõna vahel. Ilmselt saab iga rahvalaulus võimalik ja vormiliselt (silpide arv, alliteratsioon) sobiv metafoor olla mingi sõna paralleelsõnaks; vastupidine ei kehti: on paralleelsõnad, mille vahekord ei ole metafoorne, näiteks jõhvikas – maasikas või ratas – telg – vanker (2554, 1–3).18 Paralleelsõna saab olla teise paralleelsõna poeetiline sünonüüm, aga ei ole seda analoogparallelismis; poeetilised kordussünonüümid ei ole alati põhisõna paralleelsõnad, nagu värssides:
12. Kuusk olli kulla taadikene,
lepp olli hella memmekene,
haav olli illus imetaja,
kask oli kallis kandijada
kus on tegemist eksplitsiitselt antud võrdlusega ühes ja samas värsireas. Kui värsis nagu mammakene, maräkene (SL II, 754) võib sõnu mammakene ja maräkene ehk veel vaadelda kahe minimaalse, s.o. ühesõnalise parallelismi liikmena ja ühtlasi paralleelsõnadena, siis näites 12 ei saa kas või sõnadega kuusk ja taadikene nii teha. Sellist võrdlust võiksime vaadelda metafoori eksplitsiitse esitamise ühe viisina; metafoori täielikult defineerida saab parallelismi, s.o. kahe isomorfse väljenduse abil, lühemalt eri lausetüübi abil. Niisiis võib kordussünonüüm alati olla oma põhisõna paralleelsõnaks, esineb aga ka teistsugustes, omamoodi kokkusurutud lausetes. Võib-olla tasuks selgitada, kas selline „parallelismi kompressioon” ei ole suhteliselt hilisem nähtus, mis sellisena veidi hälbib parallelismi süsteemist. Poeetilised kordussünonüümid võivad olla metafoorsed (ema – kana, hani – virveke), aga ei ole seda alati. Tihti on siin tegemist lihtsa sünonüümiavahekorraga sõnade vahel, mille kirjeldamiseks pole vaja kaht isomorfset lauset, vaid ühtainust tähendusseost nagu: Ema kannab last (üsas, kätel jne.), Ema imetab last, millest siis ema – kandja, ema – imetaja. Ema sünonüüm hauduja aga on juba metafoorne. Iga metafoor aga on poeetiline kordussünonüüm; ta esineb alati koos põhisõnaga. Kokkuvõtlikult saab vahekorra nende kolme mõiste vahel esitada järgmise kujutise abil:
P on siin paralleelsõnad, M – metafoorid ja KS – poeetilised kordussünonüümid
Vaatlesime seoseid metafoori, parallelismi ja poeetilise sünonüümia vahel. Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et parallelism on omamoodi täielikum metafoori esitamise või isegi moodustamise viis: parallelismis on tegemist mitme vastavusse seatud struktuuriga, mille olemasolu eeldab metafoor. Niisiis saab metafoori seletada parallelismist lähtudes.
Metafoori põhifunktsioone on see, et tema abil saame nimetada asju teiste asjade kaudu. See võimaldab kirjeldatavaid asju seostada parajasti oluliste tunnuste järgi, ignoreerides teisi. Sõnade tähendused on mitmetahksed ja nii poeetilise kui ka filosoofilise mõtlemise sisuks ongi vahel eeskätt tähenduste ja tähenduskomponentide kaleidoskoopiline seostamine omavahel ikka uutes kombinatsioonides. Sellise kaleidoskoobimängu üks eesmärk on kahtlemata korra ja stabiilsuse säilitamine inimese suhtumistes. Eespool nimetasime, et metafoori kasutamine eeldab kaht tasandit – kirjeldus- ja võrdlustasandit. Viimast neist võib vaadelda omamoodi mikrokosmosena, maailmapildina, mille inimene on kujundanud piisavalt lihtsa, selge ja kindlana ning mille kõigisse objektidesse tal on olemas vastav suhtumine. Võrdlustasandi objektid on üksteisest piisavalt eristatud ja sageli üksteisele selgelt vastandatud tunnuste nagu hea – halb, madal – kõrge, must – valge jne. järgi. Kui nüüd nimetame kirjeldustasandi objekti võrdlustasandi objekti nimega, kanname kirjeldatavale üle selle selge ja traditsioonilise suhtumise. Igapäevaseim sellise suhtumiste ülekandmise viis on sõim. Sõimusõnad on omaette leksikon, loend objekte, millele on kinnistunud äärmiselt negatiivsed suhtumised. Kui laulik ütleb teisele:
Mis sa, sitikas, sirised,
porikärbane, porised!
Kust see laulik vällä tulnu?
Musta ruuna ruhvi alta,
kõrvi ruuna kõtu alta,
halli ruuna hänna aita!
siis kannab ta teisele üle suhtumise niisugustesse traditsiooniliselt viletsate ja roppudena määratletud asjadesse nagu porikärbes – sitikas ja hobuse sabaalune. Oluline on võrdlustasandi puhul just tema antus ja suhteline piiratus. Iga halba olendit või asja märkiv sõna ei ole veel sõimusõna; ta saab sõimusõnaks siis, kui rahvas ta selleks muudab.
Võrdlustasandile kuulub ka osa rahvaluule epiteete nagu must, madal, kullane jne., mis samuti kannavad põhisõnale üle selge suhtumise. Niisuguse piiratud ja selgelt vastandlikeks mõisteteks jaotuva võrdlustasandi olemasolu aitab inimestel orienteeruda maailmas, mille objektid on liiga keerulised ja muutlikud, et neisse saaks alati kujuneda kindlat suhtumist. Metafoor on siis meetod keerulise ja mitmenäolise tegelikkuse lihtsustamiseks, transformeerimiseks inimesele lähemale. Suur osa eesti vanast rahvalaulutraditsioonist näib täitvat käsitamatu ja piiramatu maailma piiramise ja käsitatavaks
Tuleb eristada lauseid, mis kirjeldavad tõepoolest sõnade tähendusvahekordi (
Vt. selle kohta: X. Kappи,
Vt.: C. Lévi-Strauss,