Kõik on ime. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
1227? Mis on see kõik selle kõrval, et sakslased, taanlased ja Rooma jõudsid meid enne venelasi oma rüppe haarata?
Selline on rahvuslik euro-müüt, mida viimasel ajal eestlastele on taas pakkuma hakatud. Eelmine kord oli Saksa okupatsiooni ajal, kui hakati looma pilti eestlastest, kes koos sakslastega seisid vapralt siin Idamere kindlustatud sopis, tõrjudes tagasi venelaste ja teiste asiaatide rünnakuid Euroopa ja tema kultuuri vastu.
Nii on Maarjamaa Rist euro-orden ja kannab endaga esto-euro-müüti. Ju meie presidendi meelest aeg seda nõuab, nagu kord varem aeg nõudis müüti eestlastest, kes olid Läänemere püha rahvas ja austasid seapeaga lohet. See aeg on aga möödas – seapeaga lohe ei sobiks euro-ordenile.
Kui jätame kõrvale müüdid ja Eesti ajaloo eestlaste jaoks, mis võõramaa riigimehi ei pruugi huvitada, jääb ometi pragmaatika. Mida selline Maarjamaa Rist neile riigipeadele tähendab, kuidas nad selle vastu võtavad? Mul on tunne, et rist on sündinud paarsada aastat liiga hilja. Ta on selgelt, lausa väljakutsuvalt katoliiklik, otsekui oleks ta kavandatud baroki ja vastureformatsiooni aja Hispaanias või Poola võimu all oleval Liivimaal.
Ma ei tea, kui mugav oleks Maarja monogrammiga ketti kanda luterlastest, kalvinistidest või baptistidest riigipeadel. Muidugi on nad kasvatatud inimesed ja tänavad au eest. Usun aga, et nad pärivad hiljem oma nõunikelt aru, kumb siis ikkagi oli katoliiklik maa – Leedu või Eesti.
Ent maailmas on ka muslimitest, hinduistidest ja ateistidest riigipäid. Viimase kahega ei ole ehk suuremaid probleeme – hindudele on kõik usud ja jumalad ükssama, ja kas või hiina kommunistid on niipalju konfutsiaanid, et suhtuda jumalatesse ja vaimudesse aupaklikult, kuid hoida neist eemale. Tõsisem probleem on muslimitega.
Usun, et Maarjamaa Risti oleks kohatu annetada näiteks Süüria, Jordaania või Türgi riigipeadele. Lähis-Idas mäletatakse ristisõdu hästi ja suhtutakse neisse umbes nii nagu käredamad eesti rahvuslasedki. Vahest oleks siis kaval reserveerida Maarjamaa Rist katoliiklastest riigipeadele, muslimitele aga pakkuda näiteks Lembitu mõõka.
Kommentaariks kõlbaks, et XIII sajandil võitlesime koos ristisõdijate vastu. Umbes sama kehtib ka venelaste ja teiste ortodokside (näiteks kreeklaste) kohta, kel on omad mälestused võitlusest ristisõdijatega. Lembitu mõõk kõlbaks neilegi. Nii et ehk oleks tark mõelda ette ka ajale, kui meil tuleb teha kummardusi araabia maadele ja (taas) Venemaale.
Kas ei tasuks juba ette teha valmis sobilikud ordenid ja sobilikud versioonid Eesti, Maarjamaa, Astlanda või tšuudide maa ajaloost, mis saaks käiku lasta olenevalt sellest, kellega liidus oleme, kas Euraasiaga, Ida-Aasiaga või Ameerikaga, või kuidas Orwellil nende kolme suurriigi nimed olid?
Ma ei saa lahti tundest, et meie ajaloolasest presidendi suhtumine ajaloosse on orwellilik. Lennart Meri on kahtlemata teinud ajalugu, kuid ma ei ole kindel, kas ta peab tegema eesti rahvale sel kombel aja nõuete järgi uut ajalugu.
BIOFIILIA
KIRVES JA PUU
Üks praegu vast seitsmekümneis aastais mees rääkis kord, kui palju veel tema lapsepõlves olnud metsa Tartu ja Põltsamaa vahel. Seda teed käies tulnud kogu aeg minna metsa vahel.
Ometi on see, mis Eestis sajandi algul alles oli, vaid osake neist laantest, mis siin maal kord kasvasid. Kuulume ju taigaalale, meie salud on jäänus sellest, mis ida pool kannab seda romantilist nime. Sajanditega sulasid laaned nagu kevadised hanged, põllulapikesed laienesid ja liitusid karjamaade ja niitudega kultuurmaastikeks, mis nüüd näiteks Vooremaal, lõuna pool Tartut ja mujal on nii avarad, et metsast näeb ainult sinetavat viirgu kuskil taamal.
See eellugu peaks selgitama, miks on inimese ja metsa, seega siis ka inimese ja puu vahekord meil viimaste aegadeni olnud enamat kui ükskõiksus. Mets oli inimese vastane, kuid võis olla ka liitlane, sõjapõgenike, karanud orjade varjaja. Mets kiusas karja, kuid mets andis palke, andis puid ja hagu, andis marju ja seeni. Oluline oli mets igal juhul.
See metsa olulisus ja vastuolulisus säilib rahvaluules, lauludes, meenutustes, muinasjuttudes. Metsa kardetakse ja imetellakse, austatakse ja siunatakse. Kui üldistada meie esivanemate suhtumine metsasse, on see umbes nii: mets on omaette maailm, omaette elu, kellega meil tuleb igal puhul arvestada. Meie peame metsaga suheldes täitma metsa seadust, siis ei tee mets meile kurja. Inimene ja mets kuuluvad omaviisi kokku; inimene ei või metsaga teha, mis pähe tuleb, vaid peab tegema metsa seadust. Praegu ütleksime – looduse seadust, mõeldes üldisemalt kui muistne talupoeg, kellele loodus oligi aia ja vainu taga algav ja kes teab kui kaugele ulatuv mets.
Loomulik oleks arvata, et toona, kui Tartu–Põltsamaa teed veel lausa metsad piirasid, oli mets ja puu inimestele väiksem väärtus kui nüüd. Omajagu see nii ka oli: teame, kui raske oli rahval harjuda sellega, et metsast ei tohtinud enam kütte- ja tarbepuid võtta. Vana veendumus, et metsas on puid küllalt igamehele, püsis kaua. Seda üllatavam ja liigutavam on, et endisel ajal metsa ja puid siiski hoiti. Mõned hiiepuud ja hiiesalud olid rahva meelest koguni pühad ja sellisest pühast metsast ei tohtinud lehte ega raokestki võtta. Kuigi metsa oli rohkem kui nüüd, istutati ometi talu ümber puid.
Vanadest õuepuudest teatakse veel mõnelgi pool, kes ja mis puhul nad istutanud on. Kas esimene peremees poja sünniks või praeguse elaniku vanaisa uute kambrite ehitamise ajal. Puu iga on inimesest palju pikem ja puudes säilib meile midagi eelmiste põlvede tegemistest, muredest ja ilust-rõõmust.
Keegi ei või öelda, et me enam ei hooli metsast ja puudest. Nüüd, kus metsi on vähem kui muiste, on metsaskäik inimesele omamoodi suursündmus, ega aasta-aastalt kasvav marjuliste-seeneliste vägi lähe liikvele pelgast saamahimust. Ega uusi parke rajata ja mälestuspuid istutata pelgast moest. Teame, et puud on hapnikutehased, õhupuhastajad. Eriti hinnaline ja kasulik on iga puu linnas, kus õhuga sugugi kõik korras pole.
Seda valusam ja piinlikum on siis kogeda, kui rumalasti hoolimatud oleme vahel puudega linnas. Kas või Tartu linnas, kus on mitmeid kuulsaid parke ja puid, paljud neist aga kannavad märke mõne inimese rumalusest, hooletusest, mugavusest. Buldooserijuhi mugavusest, kes kooris suurt tamme Jaama tn. 79 ees. Remondimeeste mugavusest, kes ei viitsinud säästa püramiidtamme sealsamas ligidal õllesaali kõrval. Autojuhtide hooletusest, kes on vigastanud ligemale pooli pooppuid Võru maantee ääres. Kaldakai ehitajate hooletusest, kes on juba hävitanud ühe pähklipuu turuhoone kõrval, ilmselt lihtsalt valades tema juurtele õli. Kas pääseb sellest saatusest samas seisev teine nooruke pähklipuu, mida on juba vigastanud tema ümber laotud betoonpaneelid, otsekui ei oleks jõe ääres teist kohta, kuhu neid panna. Kas jääb ellu samas ligidal seisev lõhislehine kask, mille ümber on kuhjatud hunnik kive ja mulda?
Võib väita, et ei tasu hoida puid, mis kaldakai ehitamisel ehk nagunii ette jäävad ja hukkuvad. Kas see aga on nii vältimatu? Võeti ju sealtsamast Emajõe äärest hoopis suuremaidki pärnasid, mis ehitusele ette jäid, ja viidi sinna-tänna Ülejõele, kus mõnigi neist on kasvama hakanud. Pähklipuud ja lõhislehine kask oleksid ehk ka kannatanud ümberistutamist. Kui neile viimati vanas kohaski kohta ei ole.
Võib-olla algabki kõik buldooserijuhi, kraanajuhi, töödejuhataja käegalöömisest: „Ah, mingi puu kah veel siin ees” Puu on vaid tülikas asi, mis segab tõsist tööd. Võib-olla on masinat juhtivat inimest haaranud selline võimu- ja tähtsusetunne, et tema jaoks puid lihtsalt ei ole olemaski, nagu pole olemas üksikuid liivateri või kive ekskavaatori kopas.
See on aga juba rumalus. Inimeste rumalus, kes ei mõtle, et mõni puu, millele nad valasid õli või mille juured nad rebestasid, on nendest vanem, võib-olla hakanud kasvama enne, kui sündis nende vanaisa. Ja et uut samasugust puud kasvatada, läheks vaja mitu inimpõlve. Nii on iga buldooser, iga ekskavaator, iga kirveski nii ohtlikult võimas riist, et sellega võib kähku hävitada selle, mida hävitaja ei saa enam suurima tahtmisegagi taastada.
Tartu linnas ehitatakse, remonditakse, kaevatakse väga palju. Kui aga kõigi nende ehitamiste-kaevamiste juures oleme veidigi hoolimatud puude, eriti vanade puude vastu, võib juhtuda, et meie laste eluajal ei ole Tartu enam see roheline linn, millena teda tunnevad ja hindavad naabrid.
Seda ei tahaks uskuda, kui ei hakkaks silma nii palju väikesi ja suuri pahategusid puude vastu, alates