e-armastus. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
p>e-armastus
1
Tehnika areneb üha kiirenevas tempos. Vanasti oleks selle kohta öeldud – seitsmepenikoormasaabastega, mis tollal pidi tohutut kiirust tähendama; tänapäeval suudab iga auto läbida seitse penikoormat, see on ligikaudu viiskümmend kilomeetrit, vähem kui poole tunniga, reaktiivlennukil kulub selleks vaid paar minutit. See, millest veel eelmine põlvkond isegi unistada ei osanud, on iseenesestmõistetavaks saanud ning näib tihti juba igapäevase ja ammutuntuna, sest kõik uus ja vajalik võetakse tänapäeval kiiresti omaks. Kui keegi oleks veel kakskümmend viis aastat tagasi söandanud väita, et tuleb aeg, mil pea iga inimene telefoni taskus kannab, oleks teda eluvõõraks unistajaks peetud; kui keegi oleks öelnud, et autosse pannakse aparaat, mis juhiga rääkides ta võõras linnas eksimatult õigele aadressile juhatab, oleks ütlejale ilmselt soovitatud psühhiaatri poole pöörduda. Kõnelemata siis veel arvutitest, mis nii äri- kui ka tavaelus on asendamatuks muutunud, või ülemaailmsest internetist, mille täiustamiseks leiutatakse aina uusi võimalusi.
Sidevahendite areng andis ka kaugetele ääremaadele uue hingamise. Vanemad maainimesed ei jõudnud uut leiutist – mobiiltelefoni – ära kiita, sest see sai neile sedamaid asendamatuks linnas elavate järeltulijatega suhtlemisel või muudel hädavajalikel asjaajamistel. Mobiiltelefoni kasutamisega tulid kõik maainimesed toime ja enamikule sellest piisaski. Nooremad aga hakkasid sedamaid huvi tundma ka interneti vastu, sest arvuti kasutamise oskuse olid nad omandanud juba koolis. Liiatigi piisas nüüd internetiühenduse saamiseks, kui arvutile vaid mingi väliselt üsna ilmetu, aga imelise toimega pulk külge panna, ning kogu maailma tarkused ja paraku ka pahed jõudsid ka ääremaa küladesse. Internet ühendas tervet maailma ja varem nii mõndagi erksamat külaelanikku ahistanud eraldatus tundus korraga palju talutavam. Maailm oleks nagu mitmeid kordi väiksemaks ja haaratavamaks muutunud.
Sinimetsa suurtaluks nimetatava valduse omanik Eduard Saarvald oli veel paarikümne aasta eest kohalikus sovhoosis osakonnajuhatajana töötanud. Aga siis, kui maaelus hakkasid toimuma suured, seniolematud ja kahjuks tihti ka kontrollimatud ümberkorraldused, oskas ta ettevõtliku mehena sellesama osakonna maad ja hooned enda nimele erastada ning muutus lausa üleöö suurtalu omanikuks. Kuidas see täpselt käis ja milliseid kombinatsioone mees selleks kasutas, jäigi mõnevõrra segaseks; ometi unustas rahvas peagi selle üle targutada. Osakonnajuhatajast Saarvaldist oli saanud talupidaja Saarvald ning mitmed endised sovhoositöötajad teenisid nüüd tema talutöölistena, keda millegipärast siiski ei tihatud vanamoeliselt sulasteks nimetada. Alluvusvahekorradki jäid endisteks – varem jagas Saarvald alluvatele käske brigadiri, nüüd aga eestöölise kaudu, keda hambamehed hakkasid sedamaid kupjaks nimetama; palkagi maksti enam-vähem samamoodi, kuigi rublade asemel nüüd uutes, eriliselt kauni kujundusega Eesti Vabariigi kroonides.
Üks nendest palgasaajatest, Kaarel Raus, oli alles mõni aasta tagasi Sinimetsa külla elama asunud. Noor mees oli pärast gümnaasiumi lõpetamist mõned aastad autojuhina töötanud, siis aga otsustanud maaülikoolis agronoomiks õppida ja selle ka teoks teinud. Kohe pärast maaülikooli lõpetamist tuli ta Saarvaldi pakutud agronoomikohale, sest pakkumine tundus igati ahvatlev: korralik palk, lisaks kolmetoaline kõikide mugavustega korter ja enam-vähem kobe maastur ametiautoks – mida peaks üks noor mees veel tahtma? Eriti oluline oli korter, sest Kaarel saabus Sinimetsa külla juba abielumehena – neljandal kursusel kohatud neiukese külge oli ta ühtäkki südamega kinni jäänud ja sellest sai kooselu, mis enne maale kolimist abieluks vormistati. See ei sündinud küll kergesti ja Senta poolt kõhklusteta – Kaarel oli temast neli aastat vanem –, aga nende tormiliste kallistuste tagajärg hakkas peagi naise vöökohta paisutama. Seega muutus aina aktuaalsemaks tulevikuprobleemiks ühise kodu loomine ja Kaarlile pakutud võimalus oli selleks kõige lihtsam ning ilmselt parim lahendus.
Ka Senta jõudis oma õpingutega lõpule, sai inglise keele filoloogi diplomi ja leppis pikkamisi teadmisega, et peab kuskil maakoolis hakkama inglise keelt õpetama. Sinimetsal oli kool õpilaste vähesuse tõttu küll äsja kinni pandud, aga kümmekond kilomeetrit eemal asus Ristvälja põhikool, ning järele pärides selgus, et seal ollakse uuest õpetajast huvitatud.
„Kui me natuke jõukamaks saame, ostame sulle auto,” oli Kaarel naist lohutanud. „Praegu aga – ega sa niipea tööle ei saa, enne kui…” Mees pani käe ümber Senta õlgade ja silitas teisega õrnalt üle selle koha, kus arenes ja kasvas nende järglane.
„Ostame auto…” kordas naine osatavalt, hetkel tundus pakutu talle mõnitamisena. „Minu auto on nüüd siin!” Ta näitas oma kõhule, pöördus kannal ja kõndis teise tuppa.
Kaarel jäi talle järele vaatama ja kehitas õlgu. Mees oli kuskilt kuulnud või lugenud, et naised raseduse ajal on tujukamad kui muidu, niisugused tujutsemised tuleb lihtsalt ära kannatada ja neist mitte välja teha. Ja tõesti, möödus vaevalt paar minutit, kui Senta magamistoast jälle välja ilmus.
„Kas sa tead, millest mul kõige rohkem kahju on? Sellest, et ma ei saa enam suviti giidina töötada!”
Selle peale ei osanud Kaarel midagi öelda. Senta oli üliõpilasena suvevaheaegadel turistide grupiga giidina mitmeid kordi Inglismaal kaasas käinud. See oli huvitav amet, avardas silmaringi ja andis hea keelepraktika, pealegi oli naise arvates ka majanduslikult tasuv. Nüüd oli abiellumine ning maale kolimine selle lisateenistuse lõpetanud ja elu hoopis teistsuguseks muutnud. Ning naine jätkas, rohkem nagu iseendale kõneledes:
„Siin pole muud võimalust, kui pean õpetajaks hakkama, seda ametit poleks ma ilmaski tahtnud! Ma lootsin, et saan turismibüroosse tööle, esialgu põhikohaga giidiks, siis ehk juba mõnele tasuvamale tööle… Aga nüüd ma olen vaid maakas, isegi mitte õpetaja, vaid koduperenaine!”
Kaarel kuulas seda tiraadi vaikides ja tundis üsna valusat torget, et nende mõtted ja huvid sedavõrd lahknevad. Tema mõtles kõigepealt pere jaoks uue kodu korrastamisele ja sisustamisele ning oleks heameelega näinud, et ka Senta nendest töödest huvitub ja jõudumööda osa võtab. Korter, mille nad endale Sinimetsal said, võis omal ajal peaaegu luksuslik tunduda, kolmkümmend aastat tagasi ehitatud majas olid nii keskküte, vannituba kui ka elektripliidiga köök – kõik veel enam-vähem töökorras, aga nüüdseks juba üsna kulunud. Laed ja uksed-aknad vajasid värvimist, tapeedid ja põrandakatted vahetamist. Vannitoa hädiselt plaaditud seintelt oli mitu glasuurplaati lihtsalt kadunud ja nende asemel haigutasid inetud määrdunud tühimikud.
„Vannitoaga peab midagi kapitaalset ette võtma, tuleks vist tervenisti uuesti plaatida… Seinad ja põrand ka! Ja mitte nii – pool-poolega –, vaid ilusasti ruutu panna. Euroopalikult!” oli Kaarel Sentale seletanud.
„Ruutu panna… Imelik, miks seda siis kohe niimoodi ei tehtud?” küsis naine asja vastu tegelikku huvi tundmata.
„Eks vist sellepärast, et nii oli lihtsam ehitusvigu varjata, kui seinad päris loodis ei olnud ja nurgad hästi kokku ei jooksnud,” arvas Kaarel ja Senta oskas selle peale vaid õlgu kehitada.
Esimene päris oma kodu oli võlusõna, mis Kaarli soovidele ja tegutsemisele kindla suuna andis. Kõigepealt remont, siis sisustus – üht-teist sai vanematekodust kaasa tuua, aga need olid vanad ja moest läinud mööblitükid, mis küll oma ülesannet täitsid, kuid silmale just rõõmu ei pakkunud. Sellepärast pidigi Kaarel oma palka mööbli muretsemise ja remondimaterjali ostmise vahel jagama ning ostetud materjali ka oma käega paika panema. Remonditöö Sentas entusiasmi ei äratanud ja tema abi piirdus vaid tarbe korral kuskilt kinni hoidmise või värvitooni hindamisega. Ning kui kord õnnestus mehel meelitada naist ust värvima, oli tulemus niisugune, mis lausa nõudis ületegemist.
„Ma’i oska! See pole minu eriala!” vabandas Senta, aga mehele jäi mulje, et põhjuseks oli vaid huvipuudus. Ning ta küsis otse ja keerutamata:
„Ütle, kas sa kahetsed, et minuga abiellusid?”
Küsimus oli Sentale ootamatu ja sundis kiiresti reageerima.
„Ära räägi lollusi! Või… kui ausalt öelda, kahetsen vaid seda, et me maale elama tulime. Mulle siin… see et… lihtsalt ei meeldi!” kugistas naine lõpuks pooltahtmatult välja.
Kaarel hammustas huult ja jättis esimesena keelele tulnud sõnad ütlemata. Kuuldu oli otsene tõestus sellele, mida ta naise käitumise järgi oli salamisi kartnud, aga mingi trots keelas meest Sentat vastupidises veenma hakata. Nagunii poleks see midagi muutnud ja oleks võinud vaid tülini viia. Siiski ei suutnud mees oma solvumist lõpuni varjata.
„Mina