e-armastus. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
vahel vahet tegema juba väikelapsena ning ta teadis, et ideaali ja tegelikkuse vahele peab paratamatult jääma selge vahemaa. Juhtub üliharva, et ettevõetu laitmatult või koguni täiuslikult õnnestub; ta oli oma elus jõudnud korduvalt kogeda, et elu ei saagi nööri mööda sirgelt käia. Sest inimese elunööri ei saa kunagi pulksirgeks tõmmata, see kulgeb loogeldes üle kivide, kändude ja muude takistuste. Selles on alati sõlmi ja sassiläinud kohti, mille lahtiharutamiseks peab mõnikord üsna ränka vaeva nägema. Aga ju siis elu peabki olema keeruline ja mitmekesine, et inimesel igav ei hakkaks. Sest igavus on halb kaaslane ja räägib enamasti sellest, et igavleja ei tunne oma igapäevatööst rahuldust või on ta huvisfäär ja silmaring üsna ahtakeseks jäänud.
Karmen poleks oma nimetut rahutust saanud igavuse kaela ajada, sest tal jätkus tegevust nii tööl kui ka kodus. Täie koormusega koolitöö, normtunde isegi veidi rohkem kui ette nähtud. Algklasside õpetaja on õpilastele tihti ka ema eest, kui keegi on valusalt kukkunud või mõne väikese silmad muul põhjusel vesiseks minema tikuvad. Kakskümmend viis aastat õpetajatööd ja sinna kõrvale kõik see, mida kodu ja kahe lapse üleskasvatamine pereemalt nõuab. Nüüdseks olid järeltulijad küll peaaegu meesteks sirgunud – üks neist gümnaasiumi abiturient, teine juba üliõpilane –, aga Karmeni arvates ikkagi lapsed. Ja nende isa Atko, kes töötas tuntud rahvusvahelises tehnikafirmas müügiinsenerina ja tööl sedavõrd pikki päevi tegi, et hakkas vahel kodus eksikülalisena tunduma.
Naise arvates oli Atko pereisana liigagi tehnikainimene, sest tehnikaajakirjade ja arvutita ei saanud ta ka kodus tundigi hakkama. Mehel oli eriline omadus oma töösse süvenedes kõik ümbritsev täielikult unustada – ja mida olekski tänapäeva mehel kodus teha, kui kodutehnika on korras ja see (paraku küll vaid naise juhtimisel) kõige eest hoolitseb. Mõned mehed istuvad tundide kaupa teleri ees, Atko eelistas selle asemel arvutit, et oma tööga seotud tehnilisi probleeme lahendada. Karmen oli niisuguse eluviisiga ammu harjunud ja teadis, et teda vaevava rahutuse põhjus ei peitu mehe käitumise eripäras – naine polnudki pärast esimesi abieluaastaid teistmoodi perekonnaelu kogenud, võttis kodust olukorda peaaegu normina ega osanudki sellele midagi ette heita.
Ühel seenevihmasel laupäeval, kui Karmeni rahutus oli nukra ilma tõttu lausa mustaks masenduseks muutunud, tuli sõbranna külla. Kunagi olid nad Evikaga ülikoolikaaslased olnud, aga kümmekond aastat tagasi loobus too õpetajaametist ja leidis uue töökoha ärialal, nimelt suure kaubandusketi kaubatellijana. See polnud sugugi lihtne töö, vaid nõudis head keele- ja suhtlemisoskust, asju pidi ajama ka välismaiste tarnijatega, et vajalikke kaupu leida ja neid soodsalt sisse osta. Karmen oli sõbranna ettevõtlikkust ja oskusi isegi salamisi kadestanud ning endale tunnistanud, et tema ei saaks niisuguse tegevusega ilmaski hakkama. See amet nõudis oskusi, mis temale kaugeks jäid.
Karmen ja Evika ei olnud just südamesõbrannad, kel teineteise ees saladusi ei ole; nad olid selleks liiga erineva iseloomuga, aga see ei takistanud neid oma muresid ja probleeme arutamast. Viimasel ajal olid kokkusaamised harvemaks jäänud, enamasti piirdus kontakt mõne vahel üsna pikaks veniva telefonikõnega; nüüd, kui temast aasta vanem sõbranna pärast terve suve kestnud lahusolekut külla tuli, otsustas Karmen talle oma nimetust murest rääkida.
„Rahutus? Et sa nagu ei leiaks endale kohta ja tegevust… Jaa, ilmselt hakkab ka sinul see aeg kätte jõudma, eks sellepärast,” pani Evika asjad sedamaid paika ja püüdis kohe juttu huumoriga pehmendada: „Tulumaksust ja koeramaksust sa oled kuulnud, aga see on teistmoodi maks – klii-maks!”
„Ma olen ise ka mõelnud, et see… Aga muud pole mul häda midagi, päevad käivad endistviisi, ainult niisugune imelik kärsitus ja rahutus! Justkui tahaks midagi, aga ei tea, mida. Täitsa loll, eks?”
Evika vaatas akna poole, kus vihmasagar klaasidele vett piserdas ja see niredena allapoole valgus. Tõeline koerailm, mis tuletas meelde, et suve järel on tulemas sügis.
„Äkki hakkab sul hoopis mingi igatsus välja lööma? Hingeline rahuldamatus! Südamepõhjas kripeldab, et tahaksid teistmoodi elada, aga ei julge seda endalegi välja öelda? Abielukriisi esimene tunnus.”
„Ära räägi rumalusi! Sina ju lahutasid oma abielu ära, oled sa nüüd õnnelikum?” Karmenil oli selgelt meeles üks varakevadine õhtupoolik, mil Evika oli teda külastanud ja juba ukselt rõõmsameelselt hõiganud:
„Kas sa tead, kes ma nüüd olen? Ma olen lahu!”
„Mis asi? Lahu?”
„Just! Kõik naised jagunevad nelja kategooriasse: need, kes pole mehele saanud, need, kes on parajasti mehel, need, kes on mehe matnud, ja need, kes on mehel käinud, tähendab – oma abielu ära lahutanud! Ehk lühidalt – vallaline, abielus, lesk ja lahu. Mina olen see viimane liik ja valmis teisele ringile minema.”
„Jajah, näha, et oled ka keeleuuendusega tegelema hakanud – lahu! Kas lahu nimetatakse preiliks või prouaks?” aasis Karmen.
„Iga soliidne vanem daam on proua! Isegi siis, kui ta neitsina sureb!”
„Või nii? Mina ei usu, et tänapäeval enam niisuguseid leidub, aga mine sa tea… Niisiis, proua Lahu – oled sa nüüd õnnelik?”
„Igatahes õnnelikum kui Feliksiga elades! Tead küll, et viimased aastad ma ei saanud aru, kumb ma talle olen, kas abielunaine või armuke.”
„Kas ta läks nüüd lõplikult Raili juurde?” küsis Karmen, aga see küsimus Evikale millegipärast ei meeldinud. Sõbranna võttis ootamatult üsna ägeda tooni.
„Eks sa helista talle ja küsi, kui sind nii väga huvitab! Sul peaks minu eksmehe telefoninumber veel kuskil märkmikus alles olema!”
Kevadine jutuajamine tuli Karmenile nüüd päris detailselt meelde. Ka see, et tema tookordsele küsimusele oli sõbranna üsna tigedalt reageerinud. Ning suve jooksul polnud ta Evikaga pikemalt rääkida saanudki.
„Räägi, kuidas su suvi läks, proua Lahu?”
„Mis lahu…?”
„Ise kevadel ütlesid pärast lahutust, et sina oled nüüd lahu!”
„Ah, unusta ära! Mis sa… et suvi? Nii ja naa! Alati võiks paremini minna,” ei tahtnud Evika talle ulatatud jutuotsast päris õhinal kinni haarata.
„Kas see teine ring on sul nüüd alustatud? Kevadel ütlesid, et oled hakkamist täis teisele ringile minema.”
Sõbranna haistis küsimuses midagi, mis tema hiljutiste kogemuste valguses just heasoovlikult ei kõlanud. Algul perspektiivikana tundunud meestutvused polnud tema lootusi uuele püsisuhtele õigustanud ja suvised põgusad kohtumised tõid vaid pettumusi. Veelgi halvem – Evika kui ärinaine oli jõudnud kibeda tõeni, et viiekümnenda verstaposti ületanutele nooremate kirjutamata seadused enam ei kehti või äärmisel juhul tuleb kasutada enda jaoks üsna ebasoodsat allahindlust. Lahutades oli ta hellitanud lootust, et kuigivõrd taastuvad sellega ka valikuvõimalused, aga tegelikkus oli palju karmim.
Evikal oli komme asju ilustamata välja öelda, seejuures ka iseennast säästmata.
„See teine ring oli vaid üks loll jutt, muud midagi! Sest ükski asjalik mees minusugust second-handi enam ei taha – kulunud ja peetud naist… Isegi kuuekümnestel meestel on julgust kolmekümneseid naisi jahtida! Ka veel nooremaid, ja saavad kätte kah, raha ajab plikad lolliks!”
„Sina siis otsisid paksu rahakotiga meest ja ei leidnud?”
„Vaat just seda ma ei otsinud! Mina teenin küllalt, et ära elada, ja võin isegi mehe ära toita, kui ta seda väärt on. Ma tahtsin leida niisugust inimest, keda vanasti intelligendiks nimetati…Tõelist džentelmeni, kes ei tahaks esimesel õhtul kohe voodisse karata, vaid kes oskaks maailma asju arutada, tunneks huvi teatri ja kirjanduse vastu ja teaks isegi seda, et naisterahvale on viisakas ust avada ja mantel selga aidata… Aga näe – ei leidnud!” deklareeris Evika trotslikult. „Mõne seitsmekümnese vana kooli mehe oleks ehk saanud, aga seda peab varsti lusikaga söötma ja tema pissipotti välja viima! Ei, parem polegi mul elusat meest vaja, sest õiget ma ei leia ja mingit paadialust ma ei taha, aitäh.”
Evika oli sisimas