Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu. Inga Raitar
Читать онлайн книгу.
ukse vaid poolenisti, sest tal polnud voli teekäijate kloostrisse lubamiseks. Ilmikvennana võis ta teekäijatele almust anda või nende poolt toodavaid ande vastu võtta. Andamite toojaid ehk eeshoovi varjule või esimesse palvekotta, kus nad munkadelt tulevikukuulutusi ja ennustusi palusid, lubada. See naine siin aga ei toonud ega küsinud almust. Ta lihtsalt seisis ukse taga, räbaldunud sõbasse mähituna kesk lõikavat novembritormi.
Naiste lubamine kloostri territooriumile oli keelatud. Isegi eeshoovi ja esimesse palvekotta. Selleks olid teised kloostrid. Nende kord oli väga range, siia, kõrgel mäetipul paiknevasse, muust maailmast eraldatud kloostrisse tulija pidi täielikult loobuma kõigist maistest ihadest. Isegi nende nägemisest. Naine pidi seda teadma, ometi oli ta võtnud vaevaks ohtliku ja tuulise ilmaga mäetippu ronida. Tee tippu pidi praegu olema taevast sadavatest lörtsisegustest jääkildudest libe, seega eluohtlik. Üles tulles ehk veel läbitav, kuid alla minna sama teed oli selge enesetapp, seda Tanaka teadis. Praeguse ilmaga ei tulnud keegi kloostrisse ega ka olnud võimalik sealt tagasi alla orgu minna.
Külmavõetud ja räbaldunud tekki mähitud naist nähes tärkas Tanakas kaastunne. Kaastunne on küll Budda ja kõrgete laamade poolt õigeks suhtumiseks loetud, kuid kui kaastunne võib olla ka lihtsalt tunne, tunded aga polnud nende seinte vahel lubatud. Tunded kallutavad meid kõrvale jumaliku ja igavese tunnetamise teelt. Teelt, mida Buddha õpetas kui pääsemist karma igavesti pöörlevast rattast, selle ratta pöörlemisega meile osaks saavatest kannatustest ja valudest. Tanaka polnud end lasknud veel mungaks pühitseda, seepärast ei püüdnud ta hetkelist kaastundevärelust kogedes seda mõttejõuge alla suruda.
Noormees polnud tulnud kloostrisse vabatahtlikult. Tema vanemad, jõukad maaomanikud siitsamast kloostri lähikonnast, olid toonud ta kloostrisse kombe pärast. Pere teisest pojast pidi saama pühamees, see lisas perele lugupidamist ja head mainet. Tanakalt ei küsitud, mida ta isa ja vanaisa otsusest arvab. Tanaka teadis, et isa otsuses kahtlemine pole heale pojale kohane. Hea poeg kuulab isa. Ka siis, kui ise ehk endale teistsugust tulevikku oleks ette kujutanud.
Naine värava taga ei palunud ega halanud. Ometi pani miski Tanakat kloostrieeskirju unustama. Need olid naise silmad, mis noormehele väravaluugist vastu vaatasid. Suurtes pruunides silmades näis peegelduvat kogu maailma nukrus ja väsimus. Need silmad ei küsinud midagi, ometi avas Tanaka keelust hoolimata värava.
Alles peale värava avamist märkas Tanaka, et naine polnud üksi. Naise käekõrval, tema sõbahõlma mähkunult lõdises lõikavas mäestikutuules umbes viieaastane räbaldunud riietes poisike. Naine ei liikunud paigast. Ta lükkas poisikest sõnatult Tanaka poole. Poisike vaatas Tanakat oma suurte ehmunud silmadega nagu hirmutatud metsloom ning mõistes, mis temaga teha tahetakse, jäi seisma värava ja naise vahele ning vaatas abiotsivalt naise suunas. Naine tõukas teda värava vahelt sisse, vaatamata hetkekski poisikese abipaluvatesse silmadesse. Naise lõputust nukrusest täidetud silmad püsisid hoopis Tanakal. Tõuganud poisikese poolvägisi väravast sisse, nii et too oli sunnitud libedal kivil kukkumise vältimiseks Tanaka oranžikast rüüst haarama, sööstis naine äkitselt väravast eemale. Enne kui Tanaka jõudis midagi öelda või teha, tormas naine kaljuservale kloostrivärava kõrval ning viskus sealt kuristikku.
Kaks poissi, üks viieteist- ja teine viieaastane, seisid lõikavas novembrituules avatud kloostriväraval ning vaatasid tardunult punkti, kust tuul veel hetkeks naise ümber olnud villase keebiräbala üles keerutas ja siis ulgudes ning torkivaid jääkilde nende poole paisates värava suunas sööstis otsekui kiskja. Jahmunud poisike surus end vastu Tanaka jalgu ja endale aru andmata haaras vanem poistest noorema ümbert kinni, otsekui püüdes teist kaitsta.
Iirimaa, enne suurt nälga 1845
Niit sumises ja lõhnas südasuviselt mee, õitsemise ja lambasõnniku järele. Mäenõlvad olid palistatud valgete täppidega. Kiviaiaribad eraldasid nõlvadel olevad täpid lammasteks ja heledates suvehamedes külanoorteks, kes rehad käes mäenõlvalt mõisa lammastele talvetoiduks heina kokku riisusid.
“Vaata, jälle sõitis mööda!” sosistas elevil punapäine, vormikam neiu enda kõrval riisuvale kõhetumale, pikemat kasvu sõbrannale.
“Ja jälle vahib seda nõida, mitte sind,” sisistas teine üle õla põgusat ent õela pilku heites. “Nii kui see pisike lirva meie hulka ilmus, ei saa Duncan muud kui ainult teda vahtida. Kõik juba näevad, et plika on ta ära teinud, nii nagu ta ema kunagi vanakrahvi vennapoja ära tegi. Ma ei saa aru, miks vana O´Henry üldse lubab sellisel litsilapsel korralike inimestega koos tööle tulla?”
“Ju ikka selle pärast, et töökäsi praegu hädasti vaja, põud võtab muidu ka sel aastal heina ära ja mida siis mõisa lammastele talvel antakse.” Punapea piilus lihtsameelselt õnnetul ilmel möödasõitvat heinavankrit, mida juhtis pikakasvuline heledapäine, tugeva kehaehitusega noormees. Otsekui soovides, et kõrvalriisuja sõnad tõeks ei osutuks, tõmbas ta seeliku laia kaarega lehvima, keerutas end ja hakkas lõõritama mingit lustakat laulukest.
“Jäta, Ann!” kähvas pikem. “Kas sa tahad olla samasugune kui see pesutüdruku plika, keda kõik poisid vesise suuga passivad, kuna ta kõndides puusi hööritab.”
“Mis ma siis tegema pean?” küsis punapea õnnetult laulu poolelt realt lõpetades. “Mu isa ütles mulle, et tuleval suvel lähen Duncanile mehele, et tema ja Duncani isa on selles juba kokku leppinud. Kuid Duncan ei tee mind märkamagi!”
“Seda nüüd küll ära pelga, et Duncan selle sohiga saadud tüdrukulapse võtab, sihukest ei kosita ühtegi korralikku taresse, olgu tal või Mycrossi härrastemaja krahviverd soontes, nagu külas naised räägivad.” Pikem kõhetu sülitas üle õla ja hakkas hoogsalt rehavarrega vehkides heina kokku kraapima. “Vahtida võivad teda ta heleda näolapi pärast kõik küla poisid, kuid sihukest võetaks vaid ajaviiteks hullata, ja samasugust sohki teha, nagu ta ema mõisas tema saamiseks tegi.”
“Uhh, mis patujuttu sa, Maggie, ajad!” haaras punapea samuti rehavarre pihku ja tuhises särgisaba lehvides niitu mööda kõrge kaarega heinakaari kaarutades ülesmäge. “Vahtigu Duncan keda tahes, miks peaks see minule korda minema!”
USA lõunarannik. Tänapäev
Iris jõudis oma hotellituppa, võttis kingad jalast, kostüümjaki seljast ja viskus voodile. Päev oli olnud päris väsitav, kohtumised pikad ning üksjagu tüütud. Tegelikult polnud tal selles delegatsioonis suurt midagi teha. Pigem oli tema lülitamine delegatsiooni koosseisu partei tänu eduka valimiskampaania läbiviimise eest. Ja lootus lojaalsusele ka valimistejärgsel perioodil.
Iris ise ei kuulunud ühtegi parteisse, tema amet meedianõustajana ei lubanud seda. Samas teadis ta partei siseasju rohkem kui enamik partei lihtliikmeid. Seetõttu oli partei huvides teda info vananemiseni sõbrana hoida ning väike kingitus Ameerika konverentsile suunduva delegatsiooni liikmeks saamise näol oli lihtsalt sõbralik boonus.
Konverents ise oli ka täiesti asjalik, mõtles Iris. Esimene päev tundus küll igavavõitu, kuid teise päeva esinejad ajasid täiesti sisukat juttu. Ning kui muud pole, siis puhkusereis koos inglise keele praktikaga heas seltskonnas kulus naisele pärast pikka ja pinevat valimisperioodi kindlasti ära.
Delegatsiooni enamiku moodustasid mehed, seega polnud Irisel muret oma vaba aja sisustamisega. Nii eile kui ka üleeile olid erinevad tuttavad poliitikud teda välja õhtustama kutsunud. Siin, kodust ja kohustustest eemal, koorusid meeste tegelikud olemused pealispindse näilisuse alt välja. Seda oli huvitav jälgida. Juba üksnes selle pärast tasus sellele reisile tulla, et näha, kes on inimesed, keda Iris järgnevaks neljaks aastaks võimule oli aidanud, tegelikult. Inimestena.
Naine tõusis voodilt ja võttis konverentsimapi tänase päeva materjalidega. Mapi alt libises välja veel üks presentatsioonimaterjal. See polnud Irise oma. Käekiri märkmelehtedel oli võõras. Iris teadis, kellele paber kuulub. Nad olid sattunud kõrvuti istuma Martiniga, sellesama mehega, kelle pass talle lennukis midagi meenutanud oli. Irisele näis, et Martin oli juba teist päeva järjest teda konverentsiruumi uksel oodanud. Vähemalt sisenesid