Elust kirju. Epp Petrone
Читать онлайн книгу.
lähen ma kaskede vahelt koju, mis on otse selle aasa kõrval. Olen kõik need süütunded maha jätnud, mis mind kunagi kimbutasid.
Olen ilmselt teiste pilgu jaoks “ekstsentrik” oma elustiililt ja suhtumistelt, sest – ma olen õppinud valima.
Järelikult tuleb hakata seda aasa otsima. Lennupiletid on ostetud.
Esimesed päevad
“Don’t come here!” 1 oli esimene asi, mis eestlane (piirikontrollitädi) mulle Eestimaal ütles. Nojah, mul läks see kollane joon meelest ära, mille taga ootama pidi…
Ligi tund aega ummikus venimist, see olevat keset päeva lennujaama lähistel tänapäeval tavaline. Kaubakeskuste värvilised sildid ja nende esised parkimisplatsid. Lennujaama ümbrus on nüüd rohkem Ameerika eeslinna moodi kui vanasti (ja palun siit mitte lugeda välja ei kiitust ega kriitikat).
Aga Eesti linnade reostus paistab kratsivamalt silma kui New Yorgi oma. Sest lumi läheb ju mustaks, kõik see tuhk, liiv ja sool, mida talle peale pannakse. New York oli aga vähemasti sel talvel lumeta.
Huvitav lugu on meie lapsukese suurerattalise traktorkäruga, mis Ameerikas alati nii naljakas ja mõttetu tundus! Seisis teine aina garaažis, sellest peale, kui olime ta kolm aastat tagasi Eestist endaga kaasa tassinud. Aga esimesed sammud kodumaa tänavatel, ja oli selge, et tuleb taasavastada võimalus liikuda lapsega enam-vähem kiirelt edasi (teisel kohal mugavuse mõttes on kelk, aga majaesised on ju ebaühtlase “kvaliteediga”, mõni on paljaks lükatud, teine lumesuppi täis – traktorkäruga liikumine on ikkagi mugavam.
Nii et väike kultuurišokk. Mul oli täiesti meelest ära läinud, kui oluline osa elust on arvestamine tänavalumega. Ka kelk oli meil Ameerikas lihtsalt eksklusiivne mänguasi selleks, kui lumi juhtus mõneks ajaks maha tulema, aga igatahes mitte tänaval liiklemise vahend.
Edasi, kõndisime Kalamaja puumajade piirkonnas ja vaatasime majade ees küürutavaid vanu tädisid. Lumekoristajaid. Ma mäletan, kuidas Justin neli aasta tagasi Eestisse kolides neid tädisid südamesse võttis. See tundus talle kurbnaljakas ja ebaõiglane. Nende küürutajate eakaaslased Ameerikas elavad üksinda viie magamistoaga majades ja käivad mitu korda aastas reisimas. Meie tädide nägudel on palju sügavamad kortsud, nende näod on allapoole ja seljad on küürus. Varahommikul tuleb lumi ära lükata ja siis puud tuppa tassida…
Aga võimalik, et nad on õnnelikud, see on kuidagi nende liigutustest näha, et nad naudivad oma lumeviskamist ja võtavad seda kui tervitatavat lisandit nende muidu nüriks kiskuvas pensionärielus. Eestlane ei oska niisama pikutada ja vanaduspõlve pidada.
Arutasime lumekühvlimemmekeste üle ja järsku kuulsime lahtisest puumaja-aknast kummalist röökimist. Orgasm või viha või hullus? Või äkki keegi harjutas häält lahti või tegi näiteringi proovi?
“Ei tea, kus on proportsionaalselt rohkem kentsakaid tegelasi, siin kandis või Manhattanil?”
Seda oli veel raskem otsustada, kui jõudsime Balti jaama tüüpide galeriisse…
Aga mingi muutuse-kliks on minus käinud. Näiteks kolm aastat tagasi oleks ma mõelnud, kui mu ameerika snoobid sugulased oleks siin minuga ja näinuks seda rebasenahast mütsiga karjuvat vene tädi keset vaksalit, siis oleks häbi tundnud. Nüüd ma ainult mühatan ja mõtlen: “Täpselt nagu New Yorgis!”
Samamoodi ei saaks mulle keegi väita, et Eesti korterid on koledad. Olles New Yorgis kolm korda koduotsingu läbi teinud, olles ligi sadat erinevat kohta näinud, pean tõdema: mind ei üllata küll ükski tarakan või kooruv krohv või kassikusehais. Fakt on, et ühe ja sama hinna eest pakutakse mõlemal pool nii saasta kui ka korralikke elamisi.
Aga küll oli kummaline tunne üle pika aja seista leti ääres ja midagi eesti keeles kõva häälega ilmekalt tellida. “Eee, kaks piletit, palun, Tarrrrtusse.” Kui mõnus on põristada r-i! Ja kui õhtul Tartus toidupoes käisime, siis kohmasin uniselt “Thank you!” Keelekontekst avalikus sfääris, polnud ma ju kaks aastat Eestis käinud.
Hästi huvitav oli enda ümber inimesi vaadata. Marta jooksis rongis ringi, mina tema sabas, samal ajal välimääramist harrastades. Need tundlad olid endiselt töökorras, enamiku inimesi panin kohe paika, kas eestlased või venelased. Aga kurb, kui palju joodikuid vaguni peale kokku tuli, nii haisvaid parme kui ka noori poisse.
Ning oligi õhtu ja öö käes, krudiseva lumega rahulik aeg. Taipasin, et olen ebaõiglane küll. Ameerika eeslinnade villade ees häirib mind valguse peale kulutatud elekter, aga siin mõtlen: “Kui ilusasti on Tartu südalinn öösel valgustatud!”
Aga teeninduskultuur, see on Eestis ikka veel selline… koduselt karune.
Esimene stseen. Ühe kaubanduskeskuse lastetoast. Astume sisse, esimene lause meile teenindajalt: “Kuhu te saabastega tulete!”
Teine stseen. Ühest mööblipoest. Mina: “Kas saaks kiirelt vaadata, mis kangastega on võimalik seda diivanit tellida?” – “Einoh, tulge parem hiljem tagasi, teil tahab laps magama minna!” Marta oli end ühe diivani peale istuma toetanud ja pea seljatoele pannud…
Kolmas stseen. Istume lapsega taksosse, seletan juhile pikalt, kuidas meie kodu juurde saab sõita ja kus on ühesuunaline tänav ootamas. Taksojuht ei vasta midagi, isegi mitte “mhm”, paneb hääled sisse ja asub sõitma. Marta kõva häälega: “See onu ei oska rääkida!” Mina hakkan naeru puksuma. Onu (solvunud häälel ja vene aktsendiga): “Oskan küll!”
Meie Klaara
See ahi võlus meid kohe esimesel hetkel, kui krudiseva lumega õuest tuppa astusime. Tuli praksus, varjud mängisid põrandal ja ninna lõi mõnus puude põlemise lõhn.
Ta on valgest kahhelkivist, äsja renoveeritud – imeilus, lausa kaunitar. Alt ja ülevalt on ta värvitud, ühes toas helekollane, teises heleroheline, kolmandas valge. Ma ei oskagi öelda, millise nurga alt ta kõige ilusam on, aga ta on vaieldamatult selle üürikorteri suurim väärtus.
Ja mis oli Justini esimene liigutus siin korteris?
Pakkuge. Kuhu ta astus? Mille vastu ta oma talvekülma selja pani, et korterit edasi vaadata?
Mina tulin ta kõrvale, ja nii hea oli neil selgadel olla, et saimegi kohe aru: siia me jääme. Kas nüüd just igaveseks, aga selleks talveks kindlasti. Edasi pole vaja mööda lumiseid tänavaid sumbata ja koduust otsida.
Läbisaamine Klaaraga on selles esimesest hetkest peale läinud väga sujuvalt.
No mis võiks hüpoteetiliselt olla probleemid sellise kaunitariga?
Näiteks puude tellimine, sest kuuris ootas vaid paar halgu. Aga vajaliku Puuvana kontakti saime hetke pärast naabritelt.
Edasi, puude sisseladumine (Justin sisenes sellega juba eksootilisele territooriumile). Kuna me algatuseks tellisime ainult väikese koorma, siis selle kuuri ladumine oli puhas mõnu, mis ajas külma ilmaga kondid mõnusalt soojaks. Tsitaat Puuvanalt: “Mulle meeldib sellise ilmaga metsa teha, siis ei lähe selg liiga higiseks!” Ja kui autotäis oli kuuri all, küsis Justin:
“„Millal veel seda tööd saab teha?”
Aga puude kuuri alla saamine oli muidugi alles algus. Järgmine verstapost: tule alustamine. Ka see on praegu läinud lihtsalt, sest puud on kuivad, Puuvana jättis meile boonuskingina ka hunniku kasetohtu alustamiseks.
Hea küll, tubli skaudi või pioneeri kombel ühe tikuga me Klaarat tavaliselt käima ei saa.
Aga ajalehti meil selleks ka ei kulu, välja arvatud Justinil esimesel korral, kui ta lihtsalt kärtsutas ajalehe pallikesteks ja viskas neid susisevate puude peale.
“Niimoodi vist ei tehta,” arvasin ma. – “Aga näed, toimib!” oli Justin uhke. “Põleb ju!”
Ja seal ta kükitas ja vaatas uhkusega omaenda tehtud tuld.
“Tules on
“Ärge tulge siia!” (inglise k)