Jõud sinu sees. Louise L. Hay
Читать онлайн книгу.
Vastused kõikidele küsimustele, mis sul iganes võivad tekkida, on sinus endas.
Iga kord, kui sa ütled: “Ma ei tea,” suled ukse oma sisemise tarkuse juurde. Sõnumid, mis sa saad oma kõrgemalt minalt, on positiivsed ja toetavad sind. Kui hakkad saama negatiivseid sõnumeid, siis oled sa ego ja inimliku mõistuse, võib-olla ka kujutlusvõime tasandil, kuigi sageli saame kujutlusvõime ja unenägude kaudu ka positiivseid sõnumeid.
Ole ise endale toeks, tehes enda jaoks õigeid otsuseid. Kui kahtled, küsi endalt: “Kas see on otsus, mis mulle meeldib? Kas see on praegu minu jaoks õige?” Kunagi hiljem, järgmisel päeval, nädala või kuu aja pärast, võid sa otsustada teisiti. Kuid esita need küsimused endale iga kord.
Kui õpime ennast armastama ja oma kõrgemat jõudu usaldama, saavad meist koos lõpmatu vaimuga armastava maailma kaasloojad. Meie armastus iseenda vastu muudab meid ohvritest võitjateks. Meie armastus iseenda vastu toob meile imelisi kogemusi. Kas oled märganud, et inimesed, kellel on hea olla, on ligitõmbavad? Tavaliselt on nad suurepärases seisundis. Nad on eluga rahul. Nad saavutavad kõik kergelt ja ilma pingutuseta.
Mulle sai ammu selgeks, et ma olen Jumala kohaloleku ja jõuga üks. Tean, et minus asub vaimu tarkus ja mõistmine ning seetõttu saan ma jumalikku juhatust suhtlemisest teistega sellel planeedil. Justnagu kõik tähed ja planeedid tiirlevad oma täiuslikul orbiidil, olen ka mina Jumala poolt ette nähtud õigel kohal. Ma ei pruugi kõike oma piiratud inimmõistusega mõista, kuid tean, et kosmilisel tasandil olen õigel ajal õiges kohas ja toimin õigesti. Minu praegused kogemused on trepiastmed uue teadvuse ja uute võimaluste juurde.
Kes sa oled? Mida sa tulid siia õppima? Mida sa tulid siia õpetama? Meil kõigil on oma eesmärk. Me oleme midagi enamat kui isiksus, probleemid, hirmud ja haigused. Me oleme midagi enamat kui keha. Me kõik oleme sellel planeedil omavahel ühenduses ja samuti oleme ühenduses elu kui tervikuga. Me kõik oleme vaim, valgus, energia, vibratsioon ja armastus ning meil kõigil on jõud, et elada oma elu nii, et sellel on eesmärk ja tähendus.
2. peatükk
Järgneda sisemisele häälele
Mõtted, mida me mõtleme, on töövahendid, millega maalime oma elu lõuendile.
Mäletan, mil kuulsin esimest korda, et võin muuta oma elu, kui olen valmis muutma mõtlemist. See oli minu jaoks pöördeline idee. Elasin tookord New Yorgis ja olin avastanud enda jaoks Religioosse Tarkuse kiriku. (Inimesed ajavad sageli omavahel segi Ernest Holmes’i asutatud Religioosse Tarkuse kiriku ehk Mõistuse Tarkuse (Church of Religious Science or Science of Mind) ja Mary Baker Eddy’ asutatud Kristliku Tarkuse kiriku (Christian Science Church). Mõlemad kajastavad uut mõtlemist, ometi on tegemist erinevate filosoofiatega.)
Meele Tarkuse kiriku kirikuõpetajad ja kogudus kannavad edasi Religioosse Tarkuse kiriku (Kiriku) õpetusi. Nemad olid esimesed inimesed, kes rääkisid mulle, et mõtted kujundavad tulevikku. Kuigi ma ei saanud selle tähendusest aru, puudutas see idee minu sisemist kellukest, seda intuitsiooni asupaika, mida nimetatakse sisemiseks hääleks. Aastatega olen õppinud seda järgima, sest kui kelluke ütleb “jah”, siis tean, et asi on minu jaoks õige, isegi kui see otsus näib täiesti hullumeelsena.
Need ideed puudutasid ühte keelt minus. Miski ütles: “Jah, nad räägivad õigust.” Ja siis algas seiklus, mille käigus õppisin oma mõtlemist muutma. Kui olin idee omaks võtnud ja öelnud sellele “jaa”, tekkis mul palju küsimusi. Lugesin läbi suure hulga raamatuid, minu kodu muutus samasuguseks nagu on paljudel teist – täis igasuguseid vaimseid ja eneseabiraamatuid. Käisin aastaid kursustel ja uurisin kõike, mis oli selle teemaga seotud. Sukeldusin sõna-sõnalt uue mõtte filosoofiasse. Esimest korda elus õppisin tõepoolest. Seni polnud ma millessegi uskunud. Minu ema oli kunagi olnud katoliiklane ja kasuisa oli ateist. Mul oli veider ettekujutus, et kristlased kas kandsid narmendavaid särke või sõid lõvid nad ära ja kumbki variant polnud minu jaoks eriti ligitõmbav.
Süvenesin Mõistuse Tarkusesse, sest see tee oli tol korral minu jaoks lahti ning see tundus mulle imelisena. Algul oli see mulle kergenduseks. Sain aru mõnedest põhimõtetest ning hakkasin mõtlema ja rääkima senisest erinevalt. Noil päevil kaeblesin pidevalt ja olin täis enesehaletsust. Armastasin püherdada mülgastes. Ma ei teadnud, et tekitan pidevalt juurde kogemusi, mille pärast ennast haletseda. Ometi olid need päevad minu parimad. Vähehaaval märkasin, et ma ei kaeblegi enam nii palju.
Ma hakkasin jälgima, mida räägin. Teadvustasin endale, kuidas ennast kritiseerin, ja püüdsin sellest lahti saada. Hakkasin korrutama afirmatsioone, teadmata õieti, mida need tähendavad. Muidugi alustasin lihtsate jaatustega ning seepeale toimusid väikesed muutused. Kui valgusfooris põles roheline tuli ja ma sain autole parkimiskoha, siis mõtlesin, et oh sa poiss, ma olen päris vinge tegelane. Ohoo! Ma arvasin, et tean kõike, ja läksin peagi ennast täis ning uhkeks, minu tõekspidamised muutusid dogmaatilisteks. Mulle tundus, et ma tean kõiki vastuseid. Tagantjärele mõeldes oli see minu viis tunda end uues olukorras turvaliselt.
Kui hakkame eemalduma mõnedest oma vanadest jäikadest tõekspidamistest, eriti nendest, mis on meid täielikult valitsenud, võib see olla päris kohutav. Minu jaoks oli see vägagi hirmutav, ma haarasin kinni kõigest, mis võis vähegi turvatunnet pakkuda. See oli alles algus ja mul oli veel pikk tee minna. On praegugi.
Nagu enamikule meist, nii ei olnud ka mulle teeraja leidmine alati kerge ja sujuv protsess, sest jaatuste kordamine ei toiminud alati. Ma ei saanud aru, miks, ja küsisin endalt: “Mida ma valesti teen?” Hakkasin kohe ennast häbistama. Kas see oli veel üks tõend, et ma pole küllalt tubli inimene? See oli minu vana lemmikarvamus.
Niisugusel puhul vaatas minu õpetaja Eric Pace mulle otsa ja viitas mõistele vimm. Mul polnud aimugi, millest ta rääkis. Vimm? Minul? Loomulikult ei ole minus mingit vimma. Lõppude lõpuks käisin ju oma teerada, olin vaimselt täiuslik. Kui vähe suutsin ma tookord ennast näha!
Tegin ka edaspidi oma elus kõik, mis suutsin. Uurisin metafüüsikat ja vaimseid õpetusi, õppisin ennast tundma nii hästi kui võimalik. Haarasin kinni kõigest, millest sain, ning vahel suutsin üht-teist ka rakendada. Sageli on nii, et me kuuleme palju ja saame mõnikord isegi kuuldust aru, kuid ei rakenda seda. Aeg näis kaduvat kiiresti, olin umbes kolm aastat õppinud Mõistuse Tarkust ja hakanud neid teadmisi kirikus praktiseerima. Ma asusin filosoofiat õpetama ja imestasin, miks minu õpilased näivad siplevat paigal. Ma ei saanud aru, miks nad on oma probleemides kinni. Nad said minult nii palju häid nõuandeid. Miks nad neid ei rakendanud, miks neil parem ei hakanud? Mulle ei tulnud pähegi, et ma rohkem rääkisin tõest kui elasin tões. Olin nagu lapsevanem, kes ütleb lapsele, mida teha, kuid talitab ise risti vastupidi.
Ühel päeval – see näis tulevat nagu välk selgest taevast – diagnoositi mul emakakaelavähk. Kõigepealt sattusin paanikasse. Seejärel hakkasin kahtlema, kas kõik see värk, mida ma õpin, üldse kehtib. See oli täiesti normaalne loomulik reaktsioon. Mõtlesin endamisi: “Kui oleksin olnud puhas ja keskendunud, poleks mul olnud vaja endale haigust tekitada.” Tagantjärele arvan, et selleks ajaks, kui mul see haigus diagnoositi, tundsin end juba nii kindlalt, et võisin lasta oma haigusel pinnale tõusta, sest olin suuteline midagi ette võtma; ma ei jätnud enam haigust kuni surmani varjatud saladuseks.
Teadsin tol ajal juba väga palju ega saanud seda enam kauem enda eest varjata. Teadsin, et vähk on vimmast tingitud haigus, mis kestab kaua ja sööb lõpuks keha ära. Kui me lämmatame emotsioonid endas, peavad need leidma koha kusagil kehas. Kui me kogu elu vältel surume kõike maha, avaldub see lõpuks kusagil kehas.
Teadvustasin endale, et see vimm (millele mu õpetaja oli nii palju kordi vihjanud) oli seotud füüsilise, emotsionaalse ja seksuaalse väärkohtlemisega minu lapsepõlves. Loomulikult tekkis minus vimm. Olin kibestunud ega suutnud minevikku andestada. Ma polnud kunagi teinud midagi, et oma kibestumust muuta või vabaks anda, sel minna lasta. Kui kodust lahkusin, unustasin, mis minuga oli juhtunud; see oli kõik, mida tegin. Arvasin, et jätsin selle seljataha, kuid tegelikult olin selle maha matnud.
Kui asusin metafüüsilisele teele, katsin oma tunded kinni kena