PROLOOG

      Päev oli hämar ja lõikavalt külm ja koerad ei võtnud lõhna üles.

      Suur must hatt oli karujälgi korra nuusutanud, taandunud ja karja juurde tagasi hiilinud, saba jalge vahel. Koerad konutasid jõekaldal, salvava tuule käes hädiselt puntras. Ka Chett tundis, kuidas tuul tema mustast villast ja kõvastatud nahast rõivastest läbi lõikas. Ilm oli nii inimeste kui loomade jaoks liiga neetult külm, kuid siin nad paraku olid. Tema suu tuksatas ja ta lausa tundis, kuidas paised tema põskedel ja kaelal ägedalt punetama lõid. Ma võiksin olla hoopis Müüril, hoolitseda nende neetud kaarnate eest ja meister Aemoni koldesse tuld teha. Too värdjas Jon Snow ja tema paks sõber Sam Tarly olid ta sellest ilma jätnud. Nemad olid süüdi, et ta oli praegu koertekarjaga siin sügaval kummitusmetsas, kus külm tahtis kerad küljest näpistada.

      „Seitse põrgut.” Chett sikutas järsult rihmu, et koerte tähelepanu võita. „Võts, värdjad. See on karu jälg. Kas tahate liha või ei? Võts!” Kuid koerad vaid surusid ennast tihedamalt kobarasse ja vingusid. Chett plaksutas nende pea kohal oma lühikest piitsa ja must hatt lõrises tema peale. „Koeraliha maitseb sama hea kui karu oma,” hoiatas mees peni, hingeõhk iga sõna juures auramas.

      Lark Sõsarlane seisis, käed rinnal vaheliti ja labakäed kaenalde alla pistetud. Ta kandis musti villaseid kindaid, kuid kurtis kogu aeg, et tal on sõrmed külmast kanged. „Mis jahti sa siin selle kuradi külmaga pead,” ütles ta. „Persse see karu, tema pärast ei tasu kangeks külmuda.”

      „Me ei või tühjade kätega tagasi minna, Lark,” kõmistas Väike Paul pruuni põskhabeme varjust, mis kattis suurema osa ta näost. „Ülempealikule see ei meeldiks.” Suurt kasvu mehe lömmis nosunina all oli tatt jääks külmunud. Pirakas kämmal paksus karusnahkses kindas pigistas kõvasti odavart.

      „Mingu see Vana Karu ka persse,” ütles Sõsarlane, teravate näojoonte ja vilava pilguga kõhn mees. „Mormont sureb enne koidikut, on see sul ikka meeles? Tühja sellest, mis talle ei meeldi.”

      Väike Paul pilgutas oma pisikesi musti silmi. Võib-olla on see tal tõesti meelest läinud, mõtles Chett; Paul oli nii rumal, et tal läks peaaegu kõik meelest. „Miks me peame Vana Karu ära tapma? Miks me ei või lihtsalt ära minna ja teda rahule jätta?”

      „Kas sa arvad, et tema jätab meid rahule?” küsis Lark. „Ta laseb meid kinni püüda. Kas sa tahad, et sind kinni püütakse, sa suur oinapea?”

      „Ei,” ütles Väike Paul. „Seda ma ei taha. Ei taha.”

      „Sa siis tapad ta ära?” küsis Lark.

      „Jah.” Suurt kasvu mees lõi odapäraga vastu jäätunud jõekallast. „Tapan. Ta ei tohi meid kinni püüda.”

      Sõsarlane võttis käed kaenalde alt välja ja pöördus Chetti poole. „Mina ütlen, et kõik pealikud tuleb ära tappa.”

      Chettil oli sellest jutust juba villand. „Me juba rääkisime sellest. Surevad Vana Karu ja Blane Varjutornist. Grubbs ja Aethan ka, sest nad oskasid liisuga endale selle vahikorra tõmmata, Dywen ja Bannen, sest nad on jäljekütid, ja ser Põssa oma kaarnate pärast. See on kõik. Me tapame nad vaikselt, une pealt. Üksainuke kisendus, ja me läheme vaglatoiduks, kõik see mees.” Viha ajas ta paised punetama. „Tee lihtsalt oma töö ära ja vaata, et su nõod enda oma tehtud saaksid. Ja püüa meelde jätta, Paul, et see on kolmas, mitte teine vahikord.”

      „Kolmas vahikord,” sõnas suur mees läbi habeme ja jäätunud tati. „Mina ja Tasajalg. Mul on meeles, Chett.”

      Öö tõotas tulla kuupaistetu ja nad olid vahikorrad niimoodi sättinud, et valves oleksid korraga kaheksa nende seast ja veel kaks valvaksid hobuseid. Paremat võimalust ei maksnud enam loota. Pealegi võis nüüd iga päev oodata metslaste kallaletungi. Chett kavatses siit hästi kaugel viibida, kui see juhtub. Ta kavatses ellu jääda.

      Kolmsada Öise Vahtkonna vandevenda olid põhja ratsutanud – kakssada Mustast Kantsist ja veel sada Varjutornist. See oli suurim sõjaretk, mida keegi mäletas – ligi kolmandik Vahtkonna relvajõust. Nende sihiks oli üles otsida Ben Stark, ser Waymar Royce ja teised kaduma läinud maakuulajad, ja välja uurida, miks metslased oma külad maha jätavad. Igatahes ei teadnud nad Starkist ja Royce’ist rohkem kui Müürilt teele asudes, kuid nad olid selgeks saanud, kuhu kõik metslased olid läinud – kõrgele üles jäistesse kõledatesse Külmakihvadesse. Chetti poolest oleksid nad võinud aegade lõpuni seal konutada ja tal poleks sellest sooja ega külma olnud.

      Kuid ei. Nad tulid nüüd alla. Mööda Piimvett.

      Chett tõstis pilgu ja seal see paistiski. Jõe kiviseid kaldaid palistas jää, piimjas hele jõevesi voolas katkematu voona Külmakihvadest alla. Ja nüüd tulid Mance Rayder ja tema metslased nagu voog sama teed pidi. Thoren Smallwood oli kolme päeva eest tagasi jõudnud, hobune vahus. Kuni ta Vanale Karule rääkis, mida tema luurajad olid näinud, pajatas Kedge Valgesilm tema salgast seda kõigile teistele. „Nad on veel kaugel eelmäestikus, aga tulekul,” rääkis Kedge, lõkke kohal käsi soojendades. „Eelväge juhib Harma Koerapea, see kuritõbine hatt. Sundja hiilis tema laagri ligi ja nägi teda selgesti lõkke juures. Va lollpea Tumberjon tahtis ta noolega ära noppida, aga Smallwood ei lasknud tal seda teha.”

      Chett sülitas. „Oskad sa öelda, kui palju neid oli?”

      „Hulk ja hulgem. Kakskümmend-kolmkümmend tuhat, meie neid sinna kokku lugema ei jäänud. Harma eelsalk oli viiesajapealine, kõik ratsa.”

      Mehed lõkke ümber vahetasid rahutuid pilke. Juba kümmekond ratsudel metslast oli harvaesinev pilt, ja viissada…

      „Smallwood saatis Banneni ja minu eelsalgast kaarega mööda, et me peaväele pilgu peale viskaks,” jätkas Kedge. „Sellel ei tulnud lõppu. Nad liiguvad aeglaselt nagu jäätunud jõgi, neli-viis penikoormat päevas, aga ei paista küll sedamoodi, nagu kavatseksid nad oma küladesse tagasi minna. Üle poole nendest olid naised ja lapsed ja nad ajasid enda ees oma pudulojuseid – kitsed, lambad, isegi tarvad regesid vedamas, koormaks karusnahapallid ja loomaküljed, kanapuurid, võikirnud ja vokid, kogu nende neetud majakraam. Muulad ja setukad olid nii raskelt koormatult, et seljad lausa lookas. Naised ka.”

      „Ja nad tulevad piki Piimvett?” päris Lark Sõsarlane.

      „Ma juba nagu ütlesin seda või?”

      Piimvesi viiks nad mööda Esimese Rahva Rusikast, muistsest ringkantsist, kuhu Öine Vahtkond oli leeri asunud. Iga mees, kellel vähegi oidu peas, sai aru, et on aeg telgid kokku panna ja Müürile taanduda. Vana Karu oli Rusikat kindlustanud teritatud teivaste ja salaaukude ja jalapüünistega, kuid niisuguse väehulga vastu polnud kõigest sellest kasu. Kui nad siia jäävad, matab vaenlane nad enda alla ja teeb neile lõpu.

      Ja Thoren Smallwood tahtis rünnata. Silmarõõm Donnel Hill oli ser Mallador Locke’i kannupoiss ja üle-eelmisel õhtul oli Smallwood Locke’i telki tulnud. Ser Mallador oli olnud sama meelt vana ser Ottyn Wythersiga, kes soovitas Müürile taganeda, kuid Smallwoodil