Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
seal järgmised viiskümmend aastat.”
Kolmsada kolmekümne tuhande vastu. Chetti arust oli see puhta pöörane ja veelgi pöörasem oli see, et ser Mallador oli lasknud ennast nõusse rääkida ja nüüd kallutasid mõlemad koos ka Vana Karu selle otsuse kasuks. „Kui me liiga kaua ootame, võib see võimalus käest lipsata, ja seda igaveseks,” rääkis Smallwood igaühele, kes teda kuulama jäi. Ser Ottyn Wythers väitis vastu: „Meie oleme kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi. Kilpi ei visata kõrvale ka siis, kui selleks on hea põhjus,” mille peale Thoren Smallwood omakorda vastas: „Mõõgavõitluses on mehe kõige kindlamaks kaitseks kärme hoop, mis ta vaenlase tapab, mitte kilbi varjus kössitamine.”
Kuid väge ei käsutanud Smallwood ega Wythers. Seda käsutas isand Mormont ja Mormont ootas oma teisi luurajaid – Jarman Buckwelli ja mehi, kes olid Hiiglase trepist üles läinud, ja Qhorin Poolkätt ja Jon Snow’d. kes olid luurel Üürgavas kurus. Kuid Buckwell ja Poolkäsi oleksid pidanud juba tagasi olema. Küllap on nad surnud. Chett nägi vaimusilmas, kuidas Jon Snow lamab mõnel kõledal mäetipul, sinine ja külmunud, metslase oda sohikupersest turritamas. See mõte tõi Chetti näole naeratuse. Ma loodan, et nad tapsid ka tema hundirajaka maha.
„Siin pole ühtegi karu,” jõudis ta äkitselt otsusele. „Üks vana jälg, muud midagi. Tagasi Rusikale.” Koerad, kes kibelesid tagasiminekuga samavõrd nagu ta ise, oleksid ta peaaegu jalust maha rapsanud. Ehk arvasid nad, et neile antakse süüa. Chett naeris tahtmatult. Ta ei olnud neile nüüd kolm päeva süüa andnud, et neid tigedaks ja näljaseks ajada. Täna õhtul, enne pimedusse pagemist, laseb ta nad hobulatrite vahele lahti – pärast seda, kui Silmarõõm Donnel Hill ja Kompjalg Karl on ohelikud läbi lõiganud. Siis on Rusikas täis lõrisevaid koeri ja kabuhirmus hobuseid, kes jooksevad läbi lõkete, hüppavad üle ringvalli ja trambivad telgid kapjade alla. Selles segamöllus võib kuluda mitu tundi, enne kui keegi märkab, et neliteist venda on kadunud.
Lark oli tahtnud kaasa meelitada kaks korda rohkem mehi, aga mida ühest rumalast kalahaisusest sõsarlasest ikka tahta? Üks sosin valesse kõrva, ja hetk hiljem oled peajagu lühem. Ei, neliteist oli hea arv, piisav selleks, et teha, mida teha tarvis, kuid mitte liiga suur, et asi saladuses ei püsiks. Chett oli enamuse meestest ise nõusse rääkinud. Väike Paul oli üks nende hulgast; kõige tugevam mees Müüril, ehkki taibult aeglasem kui surnud tigu. Ta oli kord kaisutusega ühel metslasel selgroo murdnud. Nende kambas oli ka Vestu, kes oli saanud hüüdnime oma lemmikrelva järgi, ja hall mehike, keda vennad hüüdsid Tasajalaks ja kes oli noorpõlves vägistanud sada naist ja armastas kiidelda, kuidas ükski neist polevat teda näinud ega kuulnud, enne kui ta oma riista neile sisse lükkas.
Plaani mõtles välja Chett. Tema oli neist kõige nutikam; ta oli olnud vana meister Aemoni talitaja tubli neli aastat, kuni see värdjas Jon Snow ta välja sõi, et oma sõber, see paks siga, tema koha peale sokutada. Chett kavatses sel õhtul Sam Tarlyt tapma minnes poisile otse kõrva sosistada: „Tervita minu poolt isand Snow’d,” enne kui ta ser Põssa kõri läbi lõikab, nii et veri rohkete rasvavoltide vahelt välja vuliseb. Chett tundis kaarnaid, nii et nendega ei teki tal rohkem muret kui Tarlyga. Üks noapuudutus, ja see pelgur kuseb püksi ja hakkab lalinal armu paluma. Palugu aga. See teda ei aita. Pärast Sami kõri läbilõikamist kavatses Chett puurid avada ja linnud lendu peletada, nii et ükski sõnum Müürile ei jõuaks. Tasajalg ja Väike Paul tapavad Vana Karu, Vestu surmab Blane’i ja Lark oma sugulastega teevad vagaks Banneni ja Dyweni, kes võiksid muidu nende jäljed üles võtta. Nad olid juba kaks nädalat toitu kõrvale pannud ja Silmarõõm Donnel ja Kompjalg Karl hoiavad hobuseid valmis. Pärast Mormonti surma läheb käsutamisõigus üle ser Ottyn Wythersile – vanale, väsinud ja nõdraks jäänud mehele. Enne päevaveeru putkab ta Müüri poole, ilma et raatsiks ühtegi meest meile kannule saata.
Koerad sikutasid rihmu, kui nad metsa all edasi liikusid. Chett nägi puude vahelt kõrgele sirutuvat Rusikat. Ilm oli nii pime, et Vana Karu oli käskinud süüdata tõrvikud, mis põlesid laias sõõris kogu järsu kaljukünka harja palistaval ringvallil. Nad kahlasid kolmekesi läbi oja. Vesi oli jääkülm ja selle pinnale hakkasid moodustuma jäätükid. „Mina kavatsen rannikule minna,” sõnas Lark Sõsarlane usaldavalt. „Koos nõbudega. Me ehitame endale paadi ja seilame tagasi koju Sõsaratele.”
Ja kodus on kõigile selge, et te olete ärakargajad ja teil lüüakse pead maha, mõtles Chett. Kui sa olid oma tõotuse kord juba öelnud, siis polnud sul Öisest Vahtkonnast enam pääsu. Igas Seitsme Kuningriigi nurgas võetakse sind kinni ja tapetakse ära.
Ollo Kärpkäsi omakorda pidas plaani sõita laevaga koju Tyroshi, kus – nagu ta väitis – ei raiuta meestel väikese ausa varguse eest veel käsi otsast ega saadeta neid külma kätte kõngema selle pärast, kui nad leitakse mõne rüütlinaise voodist. Chett oli kaalunud, kas mitte temaga kampa lüüa, kuid ta ei osanud tüüroslaste segast pudikeelt. Ja mida ta Tyroshis peale hakkaks? Ta oli üles kasvanud Moorirabas ega osanud õieti ühtegi ametit. Tema isa oli eluaeg teiste meeste põldudel rühmanud ja kaane püüdnud. Ta oli ennast alasti koorinud, jättes ainsaks kehakatteks paksu nahklapi, ja sogasesse vette kahlanud. Kui ta välja tuli, oli ta rinnanibudest pahkluudeni kaanidega kaetud. Vahel kutsus ta Chetti appi kaane lahti tõmbama. Kord imes üks kaan ennast Cheti peopesa külge ja ta lõi looma vastikustundega vastu seina lömaks. Isa peksis ta selle eest veriseks. Meistrid maksid tosina kaani eest ühe penni.
Las Lark läheb koju, kui tahab, ja see kuradi tüüroslane ka, aga Chett ei lähe. Ta ei tahtnud Mooriraba enam eluilmaski uuesti näha. Talle oli hakanud meeldima hoopis Crasteri kants. Craster elas seal uhkelt nagu mõni isand, miks siis ei võiks tema sama teha? Oleks see vast nali. Kaanipüüdja poeg Chett, linnuseisand. Tema vapil võiks olla tosin kaani roosal põhjal. Aga miks ainult isand? Võib-olla saaks temast kuningas. Mance Rayder oli alguses ka vares. Minust võiks saada samasugune kuningas, kellel oleks hulk naisi. Crasteril oli üheksateist naist, arvestamata neid, kes alles lapseohtu – oma tütreid, keda ta polnud veel magatanud. Pooled Crasteri naistest olid sama vanad ja inetud nagu ta ise, kuid sellest polnud lugu. Chett paneks vanamoorid enda jaoks süüa tegema ja koristama, porgandeid võtma ja sigadele rokka andma, nooremad aga soojendaksid tal külge ja tooksid ta lapsi ilmale. Craster ei hakkaks vastu, kui Väike Paul teda korra kaisutab.
Ainsad naised, keda Chett oli tunda saanud, olid kinnimakstud libud Mutilinnas. Tema noorpõlves olid külapiigad jälestusega kõrvale pöördunud, niipea kui olid korra ta paisetega ja puderkasvajaga kaetud näkku vaadanud. Kõige hullem oli see lipakas Bessa. Ta oli iga Mooriraba poisiga jalgu hargutanud, nii et Chett küsis endalt: miks mitte minuga? Ta kulutas terve hommiku tüdrukule metsalilli korjates, sest oli kuulnud, et need meeldivad talle, kuid plika ainult naeris talle näkku ja ütles, et läheks voodisse pigem tema isa kaanidega kui temaga. Ta jättis naermise, kui Chett teda noaga suskas. Tema näole tekkis nii armas ilme, et Chett tõmbas noa välja ja pussitas uuesti. Kui ta Seitsmeoja kandis kinni püüti, ei võtnud vanaisand Walder Frey isegi vaevaks ise kohut mõistma tulla. Ta saatis ühe oma sohikutest, tolle Walder Riversi, ja üsna peagi kõmpis Chett juba koos selle lehkava musta kuradi Yoreniga Müüri poole. Tasuks selle ainsa naudinguhetke eest võeti talt terve elu.
Kuid nüüd kavatses ta selle tagasi võtta ja Crasteri naised pealekauba. Sellel nurjatul vanal metslasel on õigus. Kui tahad mõnda naist ära võtta, siis võta, ja ei mingit lillede andmist, et äkki ei pane ta siis su neetud paiseid tähele. Chett ei kavatsenud seda viga korrata.
See võib teoks saada, kinnitas ta endale sajandat korda. Kui me ainult puhtalt minema pääseme. Ser Ottyn suundub kindlasti lõunasse Varjutorni poole, lühimat teed pidi Müürile. Wythers juba meiega jändama ei hakka, ta tahab ainult terve nahaga pääseda. No ja Thoren Smallwood, tema tahaks küllap nüüdki rünnata, kuid ser Ottyn on selleks liiga ettevaatlik ja tema on auastmelt vanem. Aga see polegi tähtis. Kui me läinud oleme, siis rünnaku Smallwood, keda tahab. Mis meil sellest? Kui ükski neist tagasi Müürile ei jõua, siis ei tule keegi kunagi meid otsima, meid peetakse surnuks nagu kõiki teisigi. See mõte oli uus ja tekitas temas hetkeks kiusatust. Aga siis peaksid nad tapma ka ser Ottyni ja ser Mallador Locke’i, et Smallwood pealikuks saaks, ja mõlema mehe juures käis nii ööl kui päeval palju