Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
Jaime südame kohale asetanud ja öelnud: „Vanduge, et te ei tõsta enam kunagi relva Starkide ega Tullyde vastu. Vanduge oma rüütliau nimel, enda kui Lannisteri au nimel, enda kui Valvkonna vandevenna au nimel. Vanduge seda oma õe ja isa ja poja elu nimel, vanade ja uute jumalate nimel, ja ma saadan teid tagasi teie õe juurde. Kui te keeldute, tapan ma teid.” Ta mäletas terase torget läbi räbalate, kui naine mõõgateravikku pööras.
Huvitav, mida ütleks ülemseitsmik – kui püha on vanne, kui see anti purupurjus olles, seina külge aheldatult ja mõõk vastu rinda surutud? Tegelikult ei läinud Jaimele põrmugi korda ei see paks kelm ega jumalad, keda ta väitis teenivat. Talle meenus pang, mille emand Catelyn oli tema kongis jalaga ümber löönud. Kummaline naine, kes usaldab oma tütred mehe hoolde, kelle au pole sittagi väärt. Kuigi emand Starki usaldus tema vastu oli üpris nõrk. Ta loodab Tyrioni, mitte minu peale. „Ehk polegi ta nii rumal,” sõnas Jaime kuuldavalt.
Tema vangivaht mõistis ta sõnu valesti. „Ma pole rumal. Ega kurt.”
Jaime vastus oli leebe; seda piigat mõnitada oleks olnud nii kerge, et see poleks mingit lõbu pakkunud. „Ma rääkisin omaette ja mitte sinust. Sellised harjumused hakkavad vangikongis kergesti külge.”
Neiu vaatas teda kurjalt, muudkui aere lükates, tagasi tõmmates, jälle lükates, ega kostnud sõnagi.
Ta on samavõrd jutukas kui kena.„Sinu kõnepruugi järgi otsustades oled sa ülikusoost.”
„Minu isa on Tarthi Selwyn, Õhtuhaku lossi isand jumalate armust.” Needki sõnad tulid vastutahtsi.
„Tarth,” ütles Jaime. „Kole suur kalju kitsas meres, nagu mulle meenub. Ja Õhtuhaku on Tormiotsale truudust vandunud. Miks oled sina siis Talitundru Robbi teenistuses?”
„Ma teenin emand Catelynit. Ja tema käskis mul sind tervelt Kuningalinna su venna Tyrioni juurde viia, mitte sinuga jageleda. Jää vait.”
„Mul on vaikimisest villand, naine.”
„Räägi siis ser Cleosega. Mul pole koletistele midagi öelda.”
Jaime lagistas naerda. „On siinkandis siis koletisi? Peidavad nad ennast ehk vee all? Seal pajuvõsas? Ja mul pole mõõkagi!”
„Mees, kes raiskab oma lihast õde, mõrvab oma kuninga ja tõukab süütu lapse surma, ei vääri muud nime.”
Süütu? See poisirajakas luuras meie järel. Jaime oli vaid tahtnud Cerseiga tunnikese omaette olla. Nende teekond põhja oli olnud üksainus pikk piin; teda iga päev näha, saamata teda puudutada, lisaks teadmine, et Robert igal õhtul selles suures kriiksuvas ratasmajas purjuspäi tema voodisse ronib. Tyrion oli kõigest väest püüdnud tema tuju ülal hoida, kuid sellest ei aidanud. „Sa väljendu Cersei suhtes viisakalt, plika,” hoiatas ta.
„Mu nimi on Brienne, mitte plika.”
„Mis sul sest, kuidas üks koletis sind nimetab?”
„Mu nimi on Brienne,” kordas neiu jäärapäiselt.
„Preili Brienne?” Neiu ilme muutus nii kohmetuks, et Jaime tajus tema nõrka kohta. „Või oleks ser Brienne sulle rohkem meele järele?” Ta naeris. „Vaevalt küll. Lüpsilehma võib küll sabarihma, pea- ja kaelasoomusega ehtida ja ta üleni siidi rüütada, aga see ei tähenda veel, et temaga võib lahingusse ratsutada.”
„Palun, nõbu Jaime, sa ei tohiks nii jämedalt rääkida.” Ser Cleos kandis mantli all aluskuube, mida ehtisid Freyde koja kaksiktornide ja Lannisteride kuldlõvide vapipildid. „Meil on ees pikk tee, me ei peaks isekeskis tülitsema.”
„Kui ma tülitsen, siis teen ma seda oma mõõga abil, nõbu. Ma rääkisin daamiga. Ütle mulle, plika, kas kõik Tarthi naised on sama inetud nagu sina? Kui nii, siis on mul meestest kahju. Võib-olla nad ei teagi seal keset merd oma jõleda mäe otsas elades, kuidas tõelised naised välja näevad.”
„Tarth on kaunis,” ühmas neiu aerutõmmete vahele. „Seda hüütakse Safiirisaareks. Jää vait, koletis, kui sa ei taha, et ma sul suu kinni topin.”
„Ta on lisaks ka jäme, kas pole, nõbu?” küsis Jaime ser Cleoselt. „Kuigi ma pean ütlema, et tal jätkub selgroogu. Vähesed mehed julgevad mind otse näkku koletiseks nimetada.” Kuigi ma ei kahtle, et minu selja taga annavad nad keelele vaba voli.
Ser Cleos köhatas närviliselt. „Küllap kuulis preili Brienne neid valesid Catelyn Starki käest. Starkidel pole lootust sinust mõõkadega jagu saada, seepärast sõdivad nad nüüd mürgitatud sõnadega.”
Nad said minust mõõkadega jagu, sa hädine tohman. Jaime naeratas kavalalt. Kavalast naeratusest võib igasuguseid asju välja lugeda. Kas nõbu Cleos on tõepoolest nii pagana lihtsameelne või püüab ta pugeda? On meil siin tegu ausa lambapea või tallalakkujaga?
Ser Cleos vatras hoolimatult edasi. „See, kes usub, et Valvkonna vannutatud rüütel võiks lapsele kurja teha, ei tea, mida tähendab au.”
Tallalakkuja. Tõtt öelda oli Jaime kahetsema hakanud, et ta Brandon Starki sealt aknast alla viskas. Cersei oli hiljem tema kallal kogu aeg võtnud, kui poiss visalt hinges püsis. „Ta oli seitsme aastane, Jaime,” sõitles õde teda. „Isegi kui ta aru sai, mida ta nägi, oleksime me saanud teda hirmutada, et ta suu peaks.”
„Ma mõtlesin, et sa ei taha –”
„Sa ei mõtle kunagi. Kui poiss peaks meelemärkusele tulema ja oma isale rääkima, mida ta nägi –”
„Kui kui kui.” Jaime tõmbas õe omale sülle. „Kui ta meelemärkusele tuleb, siis ütleme, et ta nägi und; ütleme, et ta valetab, ja kui asi päris hulluks läheb, siis tapan ma Ned Starki.”
„Ja mis sa arvad, mida Robert siis teeb?”
„Tehku Robert, mida tahab. Kui tarvis, siis lähen tema vastu sõtta. Laulikud hakkavad seda nimetama Sõjaks Cersei Vitu Pärast.”
„Lase lahti, Jaime!” raevutses õde ja rabeles, et püsti tõusta.
Selle asemel suudles Jaime teda. Hetke punnis Cersei vastu, kuid siis paotusid tema huuled Jaime huulte all. Jaimele meenus veini ja nelgi maitse tema keelel. Cersei judises. Jaime käsi kerkis tema pihiku juurde ja tõmbas siidi ropsuga lõhki, nii et Cersei rinnad välja vupsasid, ja mõneks ajaks unustasid nad Starkide poja.
Kas Cersei oli hiljem uuesti tema peale mõelnud ja palganud selle mehe, kellest emand Catelyn rääkis, et olla kindel, et poiss enam kunagi meelemärkusele ei tuleks? Kui Cersei tema surma ihkas, oleks ta saatnud minu. Ja pole põrmugi minu õe moodi valida mõni pime tööriist, kes selle veretöö nii põhjalikult kihva keeraks.
Allavoolu helkis tõusev päike jõeveel, mille tuul virdama pani. Lõunakallas oli punasest savist, sile nagu mõni tee. Suurde jõkke suubus mitu väiksemat ja kaldaäärses vees lamasid kõdunevad puutüved. Põhjakallas oli metsikum. Kaljujärsakud ulatusid neist kahekümne jala kõrgusele ja neid kroonisid pöögi-, tamme- ja kastanisalud. Jaime märkas eespool kõrgendikel vahitorni, mis iga aerutõmbe juures kõrgemaks kasvas. Juba tükk maad enne selleni jõudmist mõistis ta, et see on inimtühi – selle murenenud kivid olid roniroosidesse kasvanud.
Kui tuul suunda muutis, aitas ser Cleos kogukal neiul purje – jäiga punasinitriibulise kanga – üles tõmmata. Tullyde värvid tõotasid neile kindlat häda juhul, kui nad jõel lannisterlaste sõdalasi trehvavad, kuid teist purje neil polnud. Brienne asus tüüri juurde. Jaime heitis oma ahelate kõlina saatel vette pardasverdi. Nüüd liikusid nad kiiremini edasi, sest nende pagu aitasid takka nii tuul kui jõevool. „Meie rännak kujuneks hulga lühemaks, kui sa viiksid mu minu isa, mitte mu venna juurde,” tähendas Jaime.
„Emand Catelyni tütred on Kuningalinnas. Ma kas naasen koos tüdrukutega või ei naase üldse.”
Jaime pöördus ser Cleose poole. „Laena mulle oma nuga, nõbu.”
„Ei.” Brienne tõmbus pingule. „Sa ei saa ühtki relva.” Tema hääl oli järeleandmatu nagu