Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
tegid nii kähku kui said, ehkki Jaime ei saanud joosta ja tema nõbu pidi ta tagasi paati sikutama. Brienne lükkas lootsiku aeruga kaldast lahti ja tõstis rutuga purje. „Ser Cleos, te peate ka sõudma.”
Mees tegi, nagu kästud. Lootsik hakkas pisut kiiremini vett lõikama; nii vool, tuul kui aerud töötasid nende kasuks. Ahelais Jaime istus ja vaatas ülesvoolu. Teisest purjest paistis vaid ülemine ots. Punaharu loogete tõttu paistis see taamal puudekardina taga põhja poole liikuvat, sellal kui nemad liikusid lõunasse, kuid Jaime teadis, et see mulje on petlik. Ta tõstis mõlemad käed silmade varjuks. „Poripunane ja vesisinine,” teatas ta.
Brienne’i suur suu liikus hääletult, nii et ta nägi välja nagu sööta mäletsev lehm. „Hoogu juurde, ser.”
Kõrts kadus peagi selja taha ja ka purjetipp kadus silmist, kuid see ei tähendanud midagi. Niipea kui jälitajad käänu tagant välja jõuavad, on neid jälle näha. „Eks loodame, et õilsad Tullyd teevad peatuse ja matavad need surnud hoorad maha.” Väljavaade oma kongi tagasi sattuda ei olnud Jaimele meeltmööda. Tyrion mõtleks praegu mingi kavaluse välja, mulle aga ei tule paremat pähe kui neile mõõgaga vastu hakata.
Ligi tund aega mängisid nad jälitajatega pimesikku, hooga mööda jõekääre ja väikeste metsaste saarte vahelt läbi sõudes. Just siis, kui tekkis lootus, et nad on ehk suutnud jälitajad maha raputada, ilmus kauge puri taas nähtavale. Ser Cleos jättis sõudmise pooleli. „Ebalased neid võtku.” Ta pühkis laubalt higi.
„Sõudke!” käskis Brienne.
„Meid jälitab jõegaleer,” teatas Jaime, kui oli jälitajaid veidi aega jälginud. Iga aerutõmbega tundus galeer pisut suuremaks kasvavat. „Kummalgi pardal üheksa aeru, seega kokku kaheksateist meest. Rohkemgi, kui nad lisaks sõudjatele ka sõdalasi peale võtsid. Ja neil on suuremad purjed kui meil. Me ei jõua nende eest ära.”
Ser Cleos tardus aerude taga paigale. „Sa ütlesid kaheksateist?”
„See teeb kuus ühe vastu. Kaheksa meeldiks mulle rohkem, kuid need käerauad takistavad mind pisut.” Jaime kergitas käsi. „Kui preili Brienne äkki nii lahke ei ole ja mind nendest ei vabasta?”
Temast välja tegemata sõudis neiu kõigest jõust edasi.
„Meil oli nende ees pooleöine edumaa,” sõnas Jaime. „Nad on sõudnud koidust peale, järgemööda kahte aeru puhates. Neil on jaks kindlasti otsakorral. Praegu andis meie purje nägemine neile jõudu juurde, kuid seda ei jätku kauaks. Küllap suudame neist üsna paljud maha tappa.”
Ser Cleose suu vajus ammuli. „Aga… neid on kaheksateist.”
„Vähemalt. Tõenäoliselt kakskümmend või kakskümmend viis.”
Tema nõbu ägas. „Meil pole mingit lootust kaheksateistkümnest jagu saada.”
„Kas ma olen seda väitnud? Parim, mida me võime loota, on surra, mõõk käes.” Jaime Lannister ütles seda täiesti siiralt. Ta ei olnud kunagi surma kartnud.
Brienne jättis sõudmise. Higi oli tema linakarva juuksesalgud otsmiku külge kleepinud ja grimass muutis ta näo veelgi inetumaks. „Te olete minu kaitse all,” ütles ta, hääl vihast nii räme, et ta sõnad meenutasid urinat.
Jaime naeris tahtmatult sellise ägeduse üle. Ta on tissidega Hagijas, mõtles ta. Või oleks, kui tal tissid kasvaksid. „Siis kaitse mind, naine. Või vabasta mind kammitsast, et ma saaksin end ise kaitsta.”
Galeer liugles pärivoolu nagu suur puust kiil. Vesi selle ümber kobrutas valgelt jõulistest aerulöökidest. See ligines silmanähtavalt ja mehed selle tekil kogunesid ette troppi. Relvad helkisid neil käes ja Jaime märkas ka vibusid. Vibumehed. Ta ei sallinud vibumehi.
Lähemale sööstva galeeri käilas seisis kiilaspäine rässakas mees, kellel olid hallid puhmaskulmud ja tugevad käed. Ta kandis soomussärgi peal määrdunud valget ülekuube, millele oli tikitud heleroheline leinapaju, kuid tema mantlihõlmu hoidis koos hõbedase forelli kujuline sõlg. Vetevoo kaitsesalga ülem. Omal ajal oli ser Robin Ryger olnud üpriski sitke sõjamees, kuid see aeg oli nüüd minevik; ta oli Hoster Tullyga üheealine ja koos oma valitsejaga vanaks jäänud.
Kui aluseid lahutas üksteisest alla saja küünra, pani Jaime käed suu ümber torru ja hõikas üle vee: „Kas tulite mulle head reisi soovima, ser Robin?”
„Ma tulin sind tagasi viima, Kuningatapja,” ser Robin Ryger. „Kuhu su kuldsed juuksed küll jäid?”
„Ma loodan läikiva pealae abil oma vaenlasi pimestada. Teie puhul on see edukalt korda läinud.”
Ser Robinile see nalja ei teinud. Vahemaa lootsiku ja galeeri vahel oli kahanenud seitsmekümne küünrani. „Visake oma aerud ja relvad jõkke ja siis ei saa keegi häda.”
Ser Cleos pöördus. „Jaime, ütle neile, et meid lasi vabaks emand Catelyn… seaduslik vangide vahetus…”
Jaime ütles seda, kuid sellest polnud mingit kasu. „Catelyn Stark ei ole Vetevoo valitseja,” hõikas ser Robin vastu. Tema kõrval võtsid kohad sisse neli vibumeest – kaks püsti ja kaks põlvili. „Visake oma mõõgad jõkke.”
„Mul pole mõõka,” vastas Jaime, „aga kui oleks, torkaksin ma selle teile kõhtu ja raiuksin nendel neljal argpüksil munad küljest.”
Vastuseks järgnes nooltesadu. Üks sopsas masti sisse, kaks tungisid läbi purje ja neljas möödus Jaimest jala kauguselt.
Nende ees paistis Punaharu järjekordne lai looge. Brienne tüüris lootsiku käänu taha. Raa viipus, kui nad pöörde tegid, ja puri laksus tuulega täitudes. Eespool keset jõge paistis suur saar. Peamine voolusäng möödus sellest paremalt. Vasakule, saare ja põhjakalda kõrge järsaku vahele jäi kitsuke läbipääs. Brienne liigutas tüüripinni ja lootsik sööstis vasakule, puri lainetamas. Jaime jälgis neiu silmi. Kaunid silmad, ja rahulikud, mõtles ta. Ta oskas silmi lugeda. Ta teadis, milline hirm välja näeb. See piiga pole meeleheitel, vaid teab, mida ta teeb.
Galeer sisenes jõekäänu neist viiskümmend küünart tagapool. „Ser Cleos, võtke tüür,” käsutas neiu. „Kuningatapja, võta aer ja hoia paati kividest eemal.”
„Nagu mu emand käsib.” Aer polnud küll mõõk, kuid hästi hoogu võttes võis selle labaga mehel näo sisse lüüa, varre abil aga sai lööke tõrjuda.
Ser Cleos pistis Jaimele aeru pihku ja ronis paadipärasse. Nad möödusid saare tipust ja pöörasid järsult otsekanalisse, nii et paat kaldus ja vett joana vastu kaljuseina uhtus. Saart kattis tihe mets – pajude, tammede ja kõrgete mändide tihnik, mis heitis tumedaid varje kiirelt voolavale veele, peites pilgu eest puurondid ja vee alla vajunud kõdunenud tüved. Vasakul pool kerkis püstloodne kaljujärsak ja selle jalamil vahutas valge vool kaljuseinalt alla varisenud rahnude ja rusuvoolude ümber.
Nad jõudsid päikese käest varju, kus neid galeeril viibijate pilgu eest varjasid roheline puudemüür ja hallikaspruun kivijärsak. Üürike armuaeg noolte eest, mõtles Jaime, lootsikut veest väljaulatuvast rahnust mööda tõugates.
Lootsik lõi kõikuma. Jaime kuulis vaikset sulpsatust ja nägi pilku pöörates, et Brienne oli kadunud. Hetke pärast nägi ta, kuidas naine järsaku jalamil veest püsti tõusis. Ta kahlas läbi madala võrendiku, turnis üle kivide ja hakkas üles ronima. Ser Cleos jõllitas teda ammulisui. Lollpea, mõtles Jaime. „Ära vahi teda,” nähvas ta oma nõole. „Tüüri.”
Nad nägid puude taga liikuvat purje. Läbipääsu lõpus ilmus jõegaleer neist nelikümmend küünart tagapool üleni nähtavale. Ligineva laeva vöör pöördus järsult ja pooltosin noolt tõusid lendu, kuid kõik läksid kaugelt mööda. Mõlema aluse liikumise tõttu polnud vibulaskuritel kerge sihtida, kuid Jaime teadis, et nad kohanevad olukorraga kiiresti. Brienne oli poole kaljuseina kõrgusel ja ronis käsihaaval ülespoole. Ryger näeb teda kindlasti ja kui see juhtub, siis laseb ta vibumeestel ta alla noppida. Jaime