Peremehed. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
Nii et ainuke lootus on kuidagi pensionieani välja venitada. Mingit muud võimalust lihtsalt pole. Pensionär on haigekassakaardiga kindlustatud, temal on ka häda korral võimalik igasugu toetusi saada, aga mida peab tegema minutaoline pensionieelik? Seda muidugi juhul, kui Peremehe käest saadav ühtäkki ära peaks kukkuma.
Ning see viimane võib juhtuda ükskõik mis jumala päeval. Peremees on veel kõbus, näeb oma aastatest mitme kümnendi võrra noorem välja, aga mine teda kuradit tea. Jumal seda teab, missuguses seisus tema tervis võib olla? Täna on elus, aga homme ehk juba surnud. Peaaegu kaheksakümne eluaasta vanuses võib kell iga hetk lööma hakata. Palju neid mehi siin linnas on, kes temavanuselt nii kõbusad välja näeksid? Neid õieti polegi.
Üks variant oleks muidugi see, et kui kõik persse läheb, siis oma korter maha müüa ja hoopis ära isa poole minna. Aga seda ka ei tahaks. Kuigi jah – kui asja üle mõtlema hakata, siis see oleks vist häda korral ainuke võimalus. Vanamehel muidugi raha natuke on, aga kauaks sedagi jätkuks. Ja kas ta mulle üldse annakski.
Nii et Peremehel on vahest isegi õigus, kui ta ütleb et minuealisel mehel on ainuke võimalus näljasurma ja oma kodust väljatõstmise vältimiseks kirves võtta ja omal sellega sõrm maha lüüa.
Kuidas see jutuajamine mõni aeg tagasi nüüd temaga oligi?
„Mida sa, Rein, tegema hakkad, kui mind enam ei ole. Või kui ma sulle enam leivapalukest ei anna?”
„Kurat seda teab.”
„Kustkohast leiab sinuvanune mees tänapäeval tööd? Või kust saab haigekassakaardi?”
„Peab midagi välja mõtlema.”
„Sul ei ole midagi välja mõelda. Parteisse sa omal ajal ei roninud. KGB-s pole ka olnud. Tutvusi seal, kus vaja, pole, ja ka ärimehevaistu ei paista olevat – kellele sind vaja? Ainuke variant – raba kirves ja löö omal näpp maha. Siis oled invaliid ja siis antakse sulle vähemalt haigekassakaart. Visatakse kui sandile väheke nutsugi. Aga terve viiekümne kuuesena ei ole sind kellelegi tarvis. Vähemalt sellisel ajal mitte, kus paljud sinust poole nooremadki tööd otsivad. Palehigis, aga asjata. Ja veel, pea meeles – mitte kedagi meist pole siin ilmas mitte kellelegi vaja. Ainult iseenestele. Kui sa selle mõtte enesele omaseks teed, tõused alati pinnale. Aga kui kellelegi või millelegi lootma jääd, lähed põhja. Ära looda mitte kellelegi ega mitte millelegi. Ainus, kes sind siin ilmas aidata saab, oled sa ise.”
Nii oli rääkinud Peremees ja kui nüüd asja üle väheke mõelda, siis oli tal õigus. Robustselt väljendatuna küll, aga siiski. Tõde oma alastuses tihtipeale ongi robustne. Eks seepärast teda pahatihti eirata püütaksegi. Harilik enesekaitserefleks.
Ei mõista midagi simuleerida ka, et omale invaliidsusgrupp ja ühes sellega haigekassakaart välja mängida. Kuigi seda teevad paljud – kui vaatad linna peal vedelevaid vennikesi, siis paljudel neist on grupitõend taskus. Väliselt küll sellised tervisest pakatavad mehemürakad, et hirm tuleb neile peale vaadates naha vahele, aga paberite järgi on nad kõik viimseni sandid. Invaliidid. Kellel üks ja kellel teine häda. Ja keegi neist ei ütle, et nad on haiged või kuidagipidi hädised – oma invaliidsusgrupi saamise kohta ei kasutata isegi niisugust väljendit, et „olen haige”, vaid hoopis, et „mängisin välja”. Niisugune pealtnäha süütuna näiv kõnepruuk ütleb nii mõndagi.
Võimalus simuleerimiseks muidugi oleks, aga see on väga ohtlik. Võib isegi kasti viia või siis jobuks teha. Maksab ka – kuuldavasti tervelt kolm tonni. Guru, kes taoliste asjadega tegeleb, on siin linnas olemas. Mingisugune kuradi omaaegne budist või tont sellest aru saab, mida ta endast kujutab. Aga kindel on igatahes see, et sell teab küllaltki palju joogast. Mõnikord keerab ennast suvisel ajal järve ääres nii sõlme, et vaata ja imesta. Vaat et omale veel topeltlehvi peale ei tee. Ja seesama vend õpetavat meestele siis raha eest mingeid hingamisharjutusi. Säherdusi, mille abil saab ükskõik kus paari minutiga krampe esile kutsuda. Mäng käib ühesõnaga selle peale, et hästi sügavate sisse- ja väljahingamiste ning nende vahel täpselt doseerituid hingamispauside abil tekitatakse omale aju verevarustuse häireid. Nii et aju saab igavese lahmaka hapnikurikast verd ja siis äkitselt jällegi ei saa. Ja seda niikaua, kuni inimene kokku kukub ja krambitama hakkab.
Ja kui sihukene asi on juba selge ja oled seda viiel-kuuel korral mõnes avalikus kohas kasutanud, nii et kiirabigi välja kutsutud, siis pole tee invaliidsusgrupi saamiseni enam pikk. Epileptik ja kogu moos.
Ainult et selle asjaga võib kehvasti lõpetada. Nende meelega esile kutsutud krampide ajal võivat inimene koomasse kukkuda ja sealt enam mitte välja tulla. Nii et sisuliselt Vene rulett – kas läheb õnneks või ei lähe? Kas saad invaliidsusgrupi ja ühes sellega haigekassakaardi või lähed hoopis kasti. Ning paari mehega olla siin linnas juba niimoodi juhtunud. Aga kui palju selles kõiges muidugi tõtt on, teab ainult jumal taevas.
Kindel on vaid see, et langetõbiseid invaliide on viimasel ajal palju tekkinud. Kusjuures need vennad on kõik sihukesed, kel pole tervisega varemalt elu sees mingeid probleeme olnud. Ja kes kasutavadki oma invaliidsusgrupi kohta seda kummalist ütlemist: „Mängisin välja.”
„Tere, koolivend.”
Rein on mõtteid mõlgutades jälginud kauboisaabastes meest, kes äsja sisenes linnakese sotsiaalabikontori uksest ning võpatab neist sõnadest. Tuttava kuju ja näoga mees on ilmunud tema vaateväljale ootamatult. Otsekui kummitus. Kusagilt tagantpoolt. Rein lükkab autoukse lahti.
„Näedsa, keda ka üle hulga aja näha.”
„Ma vaatasin, et tuttav auto. Tulin uurima, et kas oled ikka sina?”
Rein hakkab autost välja ronima. Koolivend Peetrit pole juba tükk aega nähtud. Kohe mitu kuud. Olevat teine Soomes tööl, ehitavat seal uut tuumaelektrijama. Loviisasse või kuhu pagana kohta see tulema pidigi. Kuuldavasti olevat seal tegemist tohutu ehitusega, lausa linnaga, kus jätkub tööd aastateks. Seda muidugi juhul, kui ise mingit käkki ei keera. Pärast palgapäeva ära ei kao või töö juures õlut ei hakka lürpima. Seesuguseid põtrademaal ei armastata. Pekstakse halastamatult minema.
Aga Peetrist pole niisugust asja oodata. Kärakat ta vahepeal küll võtab, aga mõistab piiri pidada. Seda enam, et on säärasel imeheal tööl sabast kinni saanud. Temavanuse kohta lausa ime. Aga noh, vahest polegi siin midagi imestada. Eluaeg kõvasti sporti teinud mees, suurepärases füüsilises vormis, välimuse poolest oma tegelikust vanusest paarkümmend aastat nooremgi. Ja üldse – ega mujal maailmas vanust nii palju ei vaadatagi kui meil, kus neist töömeestest, kes üle neljakümne viie, ei taha ükski tööandja kuulda. On ka kohti, kus rehkendatakse sellega, et ühes vanusega tulevad praktilised töökogemused, mida siledatel poisudel enamasti pole. Teistes riikides on inimese väärtusest lihtsalt väheke teistsugused arvamused kui meil. Nüüd on Peeter siis nähtavasti puhkusele saanud.
Mehed annavad teineteisele kätt ja muhelevad vandeseltslaslikult. Kohtumisel mõne vana sõbraga, kellega olnud ühine kooliaeg ja noorus, on vahel sedasi – kohtudes tekib nägudele muhelus. Just nagu alltekst: mäletad ikka, mida kõike pole noorest peast koos ära tehtud. Sõnu pole vajagi. Ning samas on tunne, nagu oleks selle viivukese muhelusega pikk jutt räägitud.
Mehed panevad suitsud uuesti ette ja ajavad siis väheke juttu. Niisamuti ühest ja teisest, vanadest sõpradest ja hilisematest tuttavatest. Kuis läheb sellel või tollel?
„Kurat, ma pean nüüd ajama panema. Naine saatis poodi ja ei taha teist ootama panna. Muidu hakkab veel vaatama, et ma ei püsi enam üldse kodus. Küll kaon ära Soome, küll linnavõrku. Ah jaa, ma tahtsin su käest veel ühte asja küsida.”
„Mida siis? Küsi aga.”
„Kas su vanamees oli kunagi ment?”
„Oli küll jah, aga see oli hulk aastaid tagasi. Kuskil seitsmekümnendate keskpaigani. Seitsmekümne viiendal või kuuendal sai ta ühe kaagi käest noaga kõhtu, vaakus mitu kuud elu ja surma vahel. Pärast seda pidi mendist ka ära tulema. Mis sa seal poolenisti sandina teedki? Aga mis siis?”
„Ei noh. Mõni aeg tagasi olin ma ühe vennaga koos, kes paistis su vanamehe peale jäle verine olevat.”
„Misjaoks?”
„Su