1

      Pärast Almaga jumalagajättu Vaivara kalmistul ja oma süü pihtimist tundsin ma südamerahu, sest Alma oli mulle andestanud. Oli sügis 1941.

      Kui ma viimaks koju hakkasin sõitma, seisis päike metsa ladvas ja valmistus samuti minekuks. Järsku tõmbus taevas pilve, paks hall udu kerkis idast, tõusis kiiresti üles, kattis taevalaotuse ja vajus siis kogu jõuga läände. Seal mattis ta loojuva päikese kiired tuhalinikusse ja tappis algava eha lootusetuse rüppe. Valgus oli kadunud ja pikk ning pime öö alanud.

      Selles pimeduses ei saanud ma Tallinna sõita. Sinna oli ligemale kuue tunni tee ja pealegi olin ma väsinud. Suundusin suurele teele, et otsida öömaja.

      Maantee oli sõjaväeveokeid täis. Need liikusid Narva taha, kus käis sõda. Raske oli edasi pääseda, pidin tihti peatuma ja tee ääres ootama. Äkki peatas mind üks vastutulev sõiduk. Sellest väljusid saksa sõjaväemundris mehed ja küsisid mult dokumente:

      “Ausweis?”

      Mul ei olnud mingit Ausweis’i, isegi isikutunnistust mitte. Ma polnud kunagi kandnud kaasas isikut tõendavaid dokumente, sest Eestis neid ei nõutud. Venelaste ajal küsiti küll igasuguseid pabereid, aga siis ei sõitnud ma üldse ringi ja seepärast osutusin nüüd ilma dokumentideta isikuks.

      Mind rünnati küsimustega, vastasin neile julgelt:

      “Miks te öösel sõidate?”

      “Jäin lihtsalt hiljaks.”

      “Miks te sõiduluba ei muretsenud?”

      “Ei teadnud, et seda läheb vaja.”

      “Kas te ei tea, et nüüd on sõda käimas?” mõnitas üks.

      “Tean küll, aga see sõit oli mulle äärmiselt tähtis, ma käisin ühe tuttava inimese haual.”

      “Ja teie raiskate kallist bensiini surnuaial käimiseks, samas kui Wehrmacht’ile on iga tilk kütust kallis,” noomis mind ülemuse moodi mees ja teatas, et ma ei tohi enam edasi sõita.

      Mu julgus hakkas kahanema.

      Patrull pidas omavahel nõu. Neile tundus minu jutt kahtlasena. Kõigepealt otsiti läbi mu auto, siis mind ennast. Et midagi ei leitud, otsustati mind viia staapi. Üks sõjaväelane istus mu kõrvale ja me sõitsime koos Narva poole. Teel katsusin küll oma kaaslasega juttu teha, kuid ta pakkus mulle ainult sigaretti ja vaikis.

      Õhtul hilja jõudsime kohale. Öö oli pilkane pime ja mul polnud aimugi, kus me oleme, aga vaistu järgi otsustades peatusime kusagil Narva taga metsas.

      Ohvitseri või ametnikku, kes pidi minuga tegelema, polnud kohal. Mind paigutati arreteeritute ruumi. Tuli oodata hommikut.

      Ruumis oli kaks saksa sõjaväemundris meest ja üks eesti talumees. Too hädaldas, et teda oli jumala muidu teel kinni peetud ja tal olevat koju minekuga tuline kiire – seal pekstavat reht ning tema läinud ainult poodi tubakat tooma. Rahustasin teda ja kinnitasin, et ka mind on asjata kinni võetud.

      Meie eestikeelne jutt tundus vahtkonnale kahtlasena. Sõnagi lausumata eraldati mind teistest ja paigutati kitsasse kongi, mis oli külm ja pime. Hakkasin küll kõva häälega protestima ja uksele peksma, aga miski ei aidanud. Kuulsin, kuidas uks lukustati.

      Esimesel hetkel olin üllatusest tumm. Mis see siis oli? Miks mind karistati? Hinge tekkis viha. Hoomasin äkki põlgust sakslaste vastu, keda olin alles hiljuti suure rõõmuga tervitanud ja kohelnud kui vabastajaid.

      Mu süda hakkas rinnus peksma, õhust tuli puudus. Kobasin kätega ringi – ruum oli nii väike, et inimene võis seal vaevu põrandal siruli olla. Nurgast leidsin tabureti. Ei mingit lauda ega voodit. Mulle meenusid jutud piinamistest Venemaal, kus inimesi oli topitud kitsastesse kongidesse, milles nad lämbusid. Ka sakslased võisid samasugust piinamisviisi kasutada. Miks mitte? Päris avalikult kirjutati, et Hitler oli lasknud omal ajal mõrvata kaasmaalasi Schleicherist, Röhmist, Strasserist – kõik ilma kohtuotsuseta. Mu julgus ja vahvus olid äkki kadunud. Hakkasin tundma muret oma elu pärast. Vormiriietuse järgi olid mu vangistajad Saksa välipolitseist – neil oli võim ilma kohtuta karistada ja inimesi ka maha lasta. Kui mind kahtlustatakse salakuulamises, võivad nad mind tõesti maha lasta.

      Olin erutusest higine ja tundsin iga närvirakku kehas. Võtsin kogu oma jõu kokku ja püüdsin rahuneda. Korraga kuulsin, et väljas anti häire. Vaenlase lennukid olid õhus. Järgnesid hüüded, käsklused ja hädaldamine, kostsid kauged pommide lõhkemised. Joosti. Varsti sammud ja kisa kadusid, kõik jäi vaikseks. Vahtkond peitis end nähtavasti varjendisse. Aga mina? Mind jäeti siis kartserisse surema. Kui hoone saab täistabamuse ja läheb põlema, siis põlen siia elusalt sisse. Ma karjusin, tagusin rusikatega vastu ust ja seinu, trampisin jalgadega. Ei mingit vastust.

      Lennukite mürin hakkas vähenema ja pommide prahvatused kaugenema. Olin vist seekord eluga pääsenud. Hakkasin küll pikapeale rahunema, kuid koos sellega süttis minus viha vahtkonna vastu, kes oli mind kartserisse jätnud ja ise varjendisse põgenenud. Vihkasin nüüd kõiki sakslasi, eriti oma vahtkonda.

      Olin kongis kaotanud aja mõiste. Pidi olema hilja. Vahtkond oli vist läinud magama, ainult valvur köhatas aeg-ajalt. Aga mina ei maganud, üks mõte ajas teist taga. Igatsesin koju.

      Äkki avati uks ja kongi paiskus valgus. Oli hommik.

      “Olete juba riides,” märkis valvur.

      “Seda küll.”

      “Aga te pole vist maganud, nari on üleval.”

      Nüüd alles nägin, et kongis oli allalastav nari magamiseks.

      Palusin klaasi vett. Mulle antigi vett ja koguni nii palju, et võisin silmi pesta ja suud loputada. Sirutasin vabalt liikmeid, mis olid pikast istumisest kanged. Valvur ootas kannatlikult, kuni olin lõpetanud, ja viis mu staabi ooteruumi.

      “Herr Oberst on juba kantseleis,” lausus ta.

      Kantselei ei olnud muud kui ühe taluhoone eeskamber. Mööblitükid olid tõstetud seina äärde ja nende asemele paigutatud kokkukäiv välilaud ning samasugused istmed. Herr Oberst istus laua taga. Asjaliku tooniga päris ta mu nime, elukohta, sünniaega ja elukutset. Siis märkis ta aeglaselt ja asjaliku näoga üles mu pikkuse, silmade värvi ja muud tunnused.

      “Mis asju te siin ajasite?” küsis ta viimaks.

      “Käisin Vaivara kalmistul tuttava haual.”

      Nüüd pidin juba põhjalikult seletama, kes oli Alma Laurson ja mis sidemed mul temaga olid. Kui jõudsin selgitustega selleni, et venelased ta tapsid, hakkas ooberst pehmema tooniga rääkima ja tema nägu muutus kaastundlikuks.

      “Kas te ei saanud seda naist päästa?” küsis ta järsku.

      “Ei saanud, olin sel ajal metsavend ja võitlesin venelaste vastu.”

      “Kus kohal te võitlesite?”

      Seletasin põhjalikult, kuidas NKVD mind spionaažis süüdistas ja miks minust sai metsavend, kus me elasime ja kus võitlesime.

      Meie vahekord muutus sõbralikuks, sest ooberst nägi, et ma räägin tõtt. Nähtavasti teadis ta metsavendade võitlustest sel ajal, kui sakslased sisse tulid. Viimaks viis ta jutu minu arreteerimise peale ja küsis:

      “Miks te liikumiseks Wehrmacht’i luba ei muretsenud?”

      “Ma lihtsalt ei teadnud, sest sellist korraldust pole Tallinnast antud.”

      “Neid ei antagi Tallinnast, vaid Berliinist. Niisugune on sõjaaegne kord kõikidele.”

      Mainisin siis ettevaatlikult, et Eesti on ju iseseisev riik ja kõik tema kodanike kohta käivad määrused peaksid tulema meie pealinnast Tallinnast. Ooberst muigas. Ta vaatas mind uurivalt ja sõnas:

      “Praegu on nii, et teie maa kuulub