Viktooria. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
oli olnud lektoriks Eesti sõjakoolis, õppinud ja täiendanud end Prantsusmaal. Mida oleks talle veel saanud õpetada Petseris? Naine oli keelitanud meest koju jääma, aga mees oli vastanud, et ta on sõdur ja peab täitma käsku. Major oli läinud ja pärast seda pole keegi teda enam näinud, niisama nagu ülejäänud kahtsada eesti ohvitseri, keda Petserisse käsutati. Nende omaksed ja kaasteenistujad olid Vene võimudelt selgitust pärinud, kuid asjata. Mehed jäid jäljetult kadunuks.
Proua Papp ei pidanud end leseks, aga abielunaine ta ka ei olnud. Ta käis jälle kusagil tööl ja tundis rõõmu Alma laste eest hoolitsemisest.
Leidsin ta kodust, kus ta oli ametis toidu valmistamisega.
“Jõudu köögitööle! Keedate vist usinasti kapsaid?” küsisin teretades.
Proua hakkas naerma.
“Jõudu tarvis, jah, aga miks te nii arvate?”
“Käisin just praegu Laursoni laste juures ja nemad rääkisid, et hoolitsete emalikult nende eest ning olete neile viinud hapukapsaid.”
“Viisin küll, aga hapukapsad neile ei meeldinud, nägin seda kohe, kui nad sööma hakkasid. Ega hapukapsas olegi laste toit, aga see sisaldab palju vitamiine.”
Proua rääkis mulle toiduainetest ja sellest, mis on kasulik, mis mitte. Kui ta jõudis uuesti laste toitlustamise juurde, leidsin paraja juhuse olevat vahele ütelda:
“Aga parema söögiisu annab ühes lauas einestamine. Taluperenaine ei kasvata ka kunagi ainult ühte põrsast üles, vaid ikka mitu korraga, sest üksteise võidu söövad nad paremini. Nii on ka lastega.”
Proua jäi õnneks kuulama ja ma jätkasin:
“Seepärast ma arvan, et Laursoni lapsed peaksid meie juurde kolima, see oleks neile palju kasulikum.”
Minu mõte tuli prouale üllatusena. Ta jäi mõttesse. Mina aga jätkasin:
“Kui lapsed tuleksid minu juurde elama, oleks see kasulik meile kõigile. Teie vabaneksite nende eest hoolitsemise vaevast, mul poleks vaja kahe pere eest toimetada ja lapsed pääsevad perekondlikku õhkkonda. Kas pole õigus?”
“Mina vaatan sellele pisut teisiti,” vastas proua sõnu venitades. “Me peame ka laste hingelise seisundiga arvestama. Täiskasvanud kipuvad arvestama ainult elu praktilist külge. Mina soovitaksin teil sellest kavast siiski loobuda, vähemalt praegu, ja lastega mitte veel sellest rääkida. Olete ju ikkagi neile võrdlemisi võõras inimene ja võite nõnda kaotada tüdrukute usalduse.”
“Ma juba rääkisin nendega ja lapsed polnud nõus.”
“Ah või oletegi rääkinud,” kohkus proua.
“Lapsed hakkasid nutma.”
“Noh, näete siis.”
Minu enesetunne ei olnud kuigi hea. Leidsin nüüd isegi, et olin toiminud liiga ettevaatamatult, oleksin pidanud enne proua Papiga nõu pidama.
“Mida te mõtlete nüüd teha?” äratas mind mõtteist proua Papi küsimus.
“Arvan, et praegu jääb kõik nii, nagu ta on olnud. Teil, proua Papp, on õigus. Ma ei mõelnud laste olukorda põhjalikult läbi. Ja pealegi ei tunne ma neid nii hästi kui teie. Küsimus on vaid selles, kui kaua me suudame nende eest niiviisi hoolt kanda.”
“Seni ei ole see mulle mingit raskust teinud ja ma loodan, et ka edaspidi mitte, muidugi kui te meid aitate.”
“Jaa, seda teen ma kindlasti, aga pole teada, mida sõda võib endaga kaasa tuua.”
Seletasin talle, kui raske on olnud viimasel ajal toitu hankida, sest mul pole enam autot. Minu sugulased elavad Järvamaal, kraami peab tooma sealt rongiga. Jaamades on aga kontroll, kes toiduained ära võtab. Tuleb leida muu võimalus toidu varumiseks. Proua trööstis mind sellega, et tema mehevennal olevat Sauel talu, kust on võimalik toiduaineid osta ja nendele võib hobusega järele minna.
Hingasin kohe kergendatult. Sauelt aitan ma ise ka kraami linna tuua, see pole enam probleem. Pealegi oli lootust, et Peetson ja Sepp organiseerivad terasekontori juurde mingi veoteenuse.
Oleksin pidanud ära minema, aga viivitasin. Oli paras juhus veel mõnda vajalikku asja selgitada. Kõigepealt raha küsimus.
“Ahjaa, pidingi unustama. Tahtsin teie kätte jätta natuke raha laste jaoks, minult ei võtnud nad seda vastu.”
“Väga lahke teist.”
“Ei tea, kui palju oleks vaja?”
Proua peatus ja mõtles. Siis seletas, et Eesti ja Vene rahaga pole midagi peale hakata, kõik küsivad nüüd Saksa raha, eriti toidukraami ostmisel. Mul aga Saksa raha ei olnud. Jätsin siiski proua kätte kogu oma Eesti ja Vene raha tagavara ja lubasin, et varsti hangin ka Saksa oma. Lootsin seda saada rekvireeritud auto eest ja rauakaupade müügist. Pidin juba hakkama kiruma uut korda, kui korraga koputas keegi uksele. Sisse astusid kaks vormiriides meest, kellest üks kandis Wehrmacht’i riietust, teine oli Eesti politsei vormis. Nad otsisid saksa sõjaväelastele vabu eluruume.
“Ei, meil ei ole mingit võimalust kedagi siia paigutada. Oleme mehega kahekesi selles väikeses korteris.”
Ma nihutasin ennast toolil ja vist isegi punastasin. Olin üllatunud proua kiirest mõtlemisest mind oma mehena esitledes. Külalised vaatasid majas ringi, leidsid, et ruumi on tõesti vähe, vabandasid ja lahkusid. Proua hakkas naeru kihistama ja sosistas:
“Kasutasin teid ära, muidu oleksidki mulle mõne kaela sokutanud ja manuliseks pannud, ajutiseks meheks võib-olla ka, nagu see juhtus ühe prouaga, kelle mees läks mobilisatsiooniga ära – nüüd magavad koos.”
“Kas nii pealetükkivad?”
“Oleneb, kes tuleb. Mõned olla päris hullud. Harjunud naisega elama ja nüüd on pikka aega ilma – näljased, vaesekesed.”
“Eks see asi oleneb naisest, mehed on alati näljased.”
Proua hakkas laginal naerma.
“Oleneb jällegi. Mõni mees on alati näljane, teine ehk mitte kunagi, aja või kaikaga taga.”
Ka mina hakkasin naerma, rohkem proua kogemuste ja elutarkuse üle.
5
Järgmisel hommikul olin vara kontoris. Arutasime jälle toiduainetega kauplemist. Peetson ja Sepp olid vahepeal tegutsemiskava välja töötanud. Selle järgi oleks meie kontoril olnud kaks osakonda – metallikaubandus ja toiduaineteäri. Ruumid, personal ja ladu oleksid olnud ühised.
“Olen päri, aga sel tingimusel, et Sepp ajab toiduaineteäri ja mina tegelen metalliga,” teatasin.
Asi oligi otsustatud.
Sepp läks kohe linna peale kaubatellijaid hankima ja Peetson ruttas Koplisse pruugitud veoautot ostma. Mina jäin Virvega kontorisse.
“Kuidas te mõtlete terasega kaubelda, kui terast ei ole?” küsis Virve.
“Selle küsimuse üle ma pead murrangi.”
“Ehk saate ilma selleta hakkama?”
“Ei saa! Sahaterad, hobuserauad, vikatid, kirved ja paljud muud tööriistad ning masinad vajavad terast. Põllumajandus ei saa ilma läbi. Kuid sõjamajandus ei saa ilma põllumajanduseta läbi. Tähendab, vähemalt põllumeeste tarbeks peame saama sakslastelt terast.”
“Teil on õigus,” kinnitas Virve.
Ta rääkis, et advokaat Paljaspea olla käinud eile kontoris ja kõnelnud oma headest sidemetest Berliinis. Arvas, et nende kaudu saab ta terast muretseda.
“Kust temal korraga need sidemed? Kiitleb niisama,” vastasin.
“Küllap ikka on, rääkis, et oli vabastanud mitu meest vanglast.”
“Vanglast?”
Või Paljaspea sai inimesi vangist vabastada? Siis pidid tal sakslaste juures tõesti head sidemed olema.
“Kas ta rääkis lähemalt, keda ja kuidas ta vabastas?”
“Noh,