Viktooria. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
ei leia.”
“Nii hull see asi ka ei ole, et teise pärast kedagi tapetakse.”
“Näe, Keava mehed tapsid ühe poisi.”
“Keavas oli teine asi – poiss oli ise punaste nuhk ja käis neile talumeeste peidukohti üles andmas. Mitu inimest sai sellepärast surma.”
“Ei, nüüdsel ajal ei või kedagi uskuda, ükslugu tapetakse süütuid inimesi, nii et koergi ei haugu.”
“Rahustu, Maie, ma sõidan ise sinna ja ajan asja korda. Kaarna mehed teavad ja tunnevad mind, küll ma poisi vabaks saan. Peangi Järvamaal käima toidukraami toomas.”
Maie läks viimaks nutetud silmadega koju tagasi. Mina hakkasin valmistuma Järvamaale sõiduks.
7
Meie kontor oli aja jooksul muutunud klubiks, kuhu nii sõpradel kui tuttavatel kujunes harjumuseks sisse astuda ja juttu ajada. Anti edasi värskemaid uudiseid rindelt või oli kuulatud mõnda keelatud raadiojaama – meie juures räägiti avameelsemalt ja julgemalt kui ehk mujal. Teati kõnelda ka Saksamaa imepommist, millega on võimalik paugupealt hävitada Londoni-suurune linn. See imepomm pidi Saksamaale lõpliku võidu tooma.
Samapalju juttu oli eesti väeüksuste asutamisest, kodukaitse korraldamisest, sundnormidest ja põllumajandustoodangust. Lõpuks jõuti ühele ja samale teemale – kust saada toiduaineid. Terasekontoril oli nüüd veoauto ja kontor varustas mitmeid Tallinna asutusi. Selle kõrval vedas ta ühte kui teist lähematele tuttavatele. Nii oli siis jutuklubi külastajatel ka isiklik põhjus ja maine huvi – tellida või osta toidukraami. August Sepp tegeles sel alal osavasti. Ta aitas ligimest, aga ei unustanud ka kontori huvisid. Meie sissetulekud kasvasid rohkem toidu- kui rauaärist. Aga ei või salata – raudagi olime hakanud ohtrasti müüma, sest rahvas oli hädaga sunnitud terase asemel lihtsat ja kehva kvaliteediga rauda kasutama. Mis oli tookord äärmiselt oluline – me viisime kauba kohale. Kaupade transportimisega oli tol ajal väga suuri raskusi.
Ühel hommikul astus proua Papp erutatult minu kabineti uksest sisse ja sulges enda järel ukse.
“Otsisin teid juba eile õhtul, aga ei saanud kätte. Korteriamet oli saatnud kaks lennuväelast laste korterisse, need võtnudki ühe toa endale. Lapsed jooksid kohe minu juurde, nad on praegugi seal. Kas teie saaksite minna korteriametisse seda asja selgitama? Naisterahvast ei võeta ju kuulda.”
“Noh, näete, ma kutsusin lapsi enda juurde, aga nad ei tahtnud tulla – nüüd on nad ilma korterita.”
“Kes seda võis teada,” halises proua.
“Mis seal teada oli, sõjameestele on eluruume vaja ja korteriamet võtab sealt, kust võtta on.”
Läksingi korteriametisse ja seletasin asjaolusid, kuid kasu sellest ei olnud, üks tuba laste korterist võeti ikka Wehrmacht’ile. Lastele see ei sobinud ja nad jäidki proua Papi juurde elama. Tegelikult meeldis mulle see väga, sest ma ei tahtnud mõeldagi, et tütarlapsed elavad omapead. Ka laste toiduga oli lihtsam. Proua käis nüüd tihedamini Sauel oma sugulastelt toidukraami hankimas. Mina läksin talle Pääsküla jaama vastu ja aitasin pakid kontrollpunktist läbi tuua. Minu peamiseks mureks jäi laste rahaga varustamine.
Enne jõule juhtus Peetsonil ja Sepal õnnetus. Nad olid viinud laadungi rauda Kose Tarbijate Ühingule ja ostnud sealt kokku veokitäie toidukraami, muu hulgas ka mõne piimakannu täie salapiiritust. Pakase tõttu pole kontrolli tee peal olnud ja nad jõudnud takistamatult Tallinna. Üks nõu hakanud aga lekkima ja nii tugevasti, et linna vahele jõudes haisenud auto nagu puskarivabrik. Sepp ja Peetson pole haisu tundnud, sest nad istusid ees kabiinis. Nemad said sellest teada alles siis, kui politsei nad kinni pidas. Auto viidi jaoskonda, kogu seadusevastane tegevus avastati, koostati protokoll ja mehed pandi pokri.
Mina sain kõigest alles järgmisel hommikul teada. Paanika oli kontoris suur, see levis meie korterisse, sealt Maie juurde ja varsti ka tuttavateni linnas. Otsiti süüdlast. Ja see olin muidugi mina, kes lubas meestel terasekontori autoga keelatud kaupa vedada. Otsisin abi advokaat Paljaspealt, aga too oli pühadeks maale sõitnud. Olukord oli hull – autot ähvardas konfiskeerimine, mehi kõrge rahatrahv ja võimalik, et isegi vangistamine, lõpuks võidi ka terasekontor sulgeda. Kõik olenes kohtust.
Eesti vanasõna ütleb, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ka meile tuli abi sealt, kust seda oodatagi ei osanud.
Eelmisel õhtul oli tulnud meile uus üürnik – üks kahurväe hauptman rindelt. Ta oli saanud lühiajalise puhkuse, mis ei võimaldanud sõita koju Saksamaale ja seepärast tuli ta Tallinna. Ta oli jõudnud hilja kohale, mina kohtasin teda alles hommikul kohvilauas. Kõnelda ma temaga suurt ei saanudki, sest maja oli naiste nuttu täis. Rääkisin meie õnnetusest uuele külalisele ja kurtsin, et me oleme ilma pühadekraamita. Ta kuulas mind tähelepanelikult, küsis firma nime, ka autojuhi oma. Seepeale läks ta linna. Mina siirdusin politseijaoskonda, et katsuda päästa, mis päästa annab, kuid tulemusi polnud minu käigul mingeid, sest süü oli tohutu – salaviinaga kauplemine! Kohe hakati uurima, kust puskar ostetud ja kelle aetud. Häda oli ka selles, et tegemist oli meie politseiga. Olnuks nad sakslased, oleks saanud altkäemaksuga asja ära aetud, aga eesti omad käisid vihaste nägudega ringi ja ei lasknud rääkidagi.
Läksin kontorisse ja hakkasin raha lugema, et näha, kas jätkub trahvide maksmiseks. Virve seadis raamatuid korda, sest ta kartis, et tullakse arvepidamist kontrollima.
“Vaadake järele, ega meil mingit kompromiteerivat kirja või paberit ei ole, need tuleks ära peita.”
“Ega muud ei ole kui see terasenõudmise kiri Berliini.”
“Mis seal siis oli?”
“Noh, panime “Heil Hitler!” lõppu.”
“Oi, kuram, aga las olla pealegi.”
Telefon helises. Politseijaoskonnast küsiti:
“Siin tahetakse teada, millist Saksa firmat teie terasekontor varem esindas.”
“Bochumi… Kruppi muidugi ja siis Siemensi,” vastasin.
Toru pandi ära.
“Asi on siis otsaga sakslaste käes, kuulsin, et seal räägiti saksa keelt,” ütlesin Virvele ja lahkusin kontorist.
Astusin sisse proua Papi juurde, et näha, kuidas lapsed elavad. Alles videvikus jõudsin koju. Ma ei uskunud oma silmi – terasekontori veok seisis kogu oma laadungiga meie maja ees, ainult puskarikannud puudusid. Maja oli aga täis rõõmukisa. Viktooria ja lapsed jooksid mulle vastu ja lahutasid käsi. Hauptman oli saatnud veoauto meie maja ette. Ta ise oli veel linnas. Arutasime suures ärevuses, mida selle kraamiga peale hakata ja kelle tellitud on kaup. Virvel ei olnud nimestikku ega tellimiste ärakirju, kõik olid Sepa ja Peetsoni käes.
Samas helistas Peetson, tema ja Sepp olid lastud vabaks. Kogu asi oli likvideeritud sel põhjusel, et puskarinõud olevat olnud peidetud veokisse salaja, nimestikus seda kaupa ei olnud. Toidukraami oli rahvale eelolevateks pühadeks vaja, asi oli kõigiti selge ja seaduspärane.
Kui hauptman õhtul koju tuli, langes Viktooria talle kaela ja tänas teda nagu elupäästjat. Mul oli naise ülemeelikuse pärast lausa piinlik.
Hauptman oli kõigiti meeldiv inimene. Temas puudus saksa militaristlik joon ja preisi uhkus. Rahu ajal oli ta ühes Kölni pangas töötanud raamatupidajana. Ta armastas rääkida oma naisest, kes nüüd töötas samas pangas tema koha peal, oma kahest lapsest ja Reinimaast. Ta pidas lugu heast veinist ja konjakist. Kui ma pakkusin talle toidu vahele vodkat, ütles ta sellest ära. Õhtul tee või kohvi juurde maitses talle aga vodka mõnusasti.
Jõulupuu all laulsime oma tavalisi jõululaule. Hauptman kuulas neid suure huviga, aga ise kaasa ei laulnud. Seevastu mängis ta klaveril rõõmsaid lugusid, mis omakorda meeldisid Viktooriale ja Maiele, kes katsusid neid viise oma sõnadega kaasa laulda. Naised olid mõlemad ülevas meeleolus. Üheltpoolt seepärast, et Kaljo oli saanud enne pühi vangist lahti, teisalt meeldis Viktooriale millegipärast hauptman väga, mis mind isegi natuke häiris, kuid tema puhas ja selgejooneline lojaalsus hävitas minus igasuguse kiivuse.
Kui