Viktooria. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
Kas teie olite siis sellel laeval?”
“Olen üks surmasuust pääsenu.”
Kõik suunasid pilgud mehe poole, aga pimeduse tõttu polnud teda näha. Tekkis jällegi vaikus. Keegi ohkas sügavalt, üks taat popsis ahju juures piipu ja vaguni rataste ühetooniline müra lõikas õhku.
Jõudsime Raplasse. Osa rahvast läks maha, nende hulgas ka “Teeäärelt” pääsenu. Mehed toppisid ahju kõvasti puid, et sooja saada. Rong hakkas varsti liikuma ja kaubavaguni rataste mürin lõikas uuesti vaikust.
Varsti oli ahi kuum, lähedal olijad eemaldusid.
“Võtke oma käsi ära, mul hakkab kuum.”
“Millest?” küsis mehe hääl.
“Ahjust muidugi.”
“Egas kuumus konti riku.”
“Aga nahka küll.”
“Kas teil siis ainult kont ja nahk on ja luid polegi?” küsis keegi kõrvalt.
“Ah, ärge lõõpige, las ma lähen eemale.”
“Mis on ahi lõõrita, nagu mees, kes uurita,” vedas keegi oma vemmalvärssi.
Naeru vahele kostis hele naisehääl:
“Venelased viisid uurid ära!”
“Nii elan kogu aja, ei mul pole uuri vaja,” venitas mehe hääl.
“Halb asi küll, kui uuri ei ole, siis ei tea surragi.”
“Öeldakse, et surm tuleb ilma kellata.”
“Oo, kell on juba ammugi enne seda seismas.”
Värsisepp luuletas edasi:
“Küll elu viimsel tunnil ma lahkun loomu sunnil.”
“Lelle!” hüüti korraga.
Lelles läks jälle inimesi maha ja uusi tuli peale, enamasti tütarlapsed ja naised, mehi oli vähe. Seesolijad tegid tulijatele ahju juures ruumi.
Türil tuli mul ümber istuda. Pärast paaritunnist ootamist venis ette rong, mis liikus Paide poole ja sealt edasi Järvamaa südamesse. Koiduvalgel jõudsin lõpuks kohale.
Vagunist väljudes embas mind külm näärikuu hommik, selge ja karge. Jaama ees ootas juba küüdimees. Ulja sõiduga olime varsti Kaarnal. Suure hoone – endise mõisaküüni korstnast tossas paksu suitsu vastu selget taevast ja maja oli pakitsevat elu ning askeldamist täis. Lüpsti lehmi ja söödeti sigu. Kanad kaagutasid õrrel ja olid täis munemise indu. Lambad määgisid, vasikad ammusid. Ruudi ise talitas hobuseid. Toad kajasid laste kisast.
Õde jooksis mulle rutuga vastu. Ta kuivatas käed põlle sisse ja sättis juuksesalke kõrva taha, siis ulatas mulle käe.
“Tere ometigi! Sa oled kahvatu ja päris otsa jäänud, pole vist see linnaelu sulle konti mööda.”
“Mis muud kui see vanadus,” ohkasin.
“Ära aa rumalat juttu, mis vana sa oled. Aga sul ju mured, mured võtavad võhma välja.”
“Anna Jaanile kõigepealt süüa ja siis räägi!” hüüdis Ruudi vahele.
“Muidugi süüa, sa oled vist näljane.”
“Räägivad, et linnas olla nüüd toidust suur puudus. Kuidas sina oma perega välja tuled?” küsis Ruudi.
“Eks see raske ole, sellepärast ma siia tulingi.”
Õde rääkis omasoodu edasi. Kui ta kuulis, et sakslased mu auto rekvireerisid, ütles ta:
“Nood ju siis ka kommud. Aga ma ütlen, et venelased olid siiski palju hullemad ja räägitakse, et too vana Västrik läks nendega minema. Mis sina arvad? Ah et eit ise ei teagi? No küll ta, kurivaim, teab, aga ei julge suud praotada. Sa ise oled liiga otsekohene ja ei kasuta kavalust, küll teada saaks.
Aga seda tegid Kaarna mehed õigesti, et lõid selle Kaarmani kamba mättasse – olid päris põrgulised ja sulid. Tuleb välja, et Kaarman polnudki ta õige nimi, oli koguni lätlane, aga sealt minema kihutatud, sest varastanud ja pidanud mitut naist. Noh, tule istu nüüd lauda.”
Õde oli jutuajamise käigus keetnud mune, praadinud liha ja katnud laua.
“Räägi nüüd, kuidas su pere elab. Kas sa said oma äri tagasi?”
Rääkisin õele, mida võisin, aga ta ei püsinud paigal, juba kaduski ta tagatuppa, kus lapsed olid omavahel kiskuma läinud. Kui ta sealt tagasi jõudis, siis oli tarvis kana köögist välja kupatada, see oli tulnud kööki ja nokkis parajasti küpsiseid, mida Viktooria oli lastele külakostiks saatnud.
“Kas tahad kohvi, Jaan? Mul on päris oakohvi purgis, olen seda hoidnud külaliste jaoks. Peitsin seda vahepeal küünis heinte all. Need põrgulised käisid kõiki asju otsimas – kulda, uure, head kohvi. Ja näe, viisid ometigi Tuulingute kristallkarahvini ära, selle, mis neile pulmadeks kingiti. Pärast oli viinameistri laual nähtud, puhast puskarit täis.”
“Kui kauaks sa saaksid jääda? Mul oleks hädasti vaja abi metsa mahavõtmisel.”
Õde serveeris kohvi ja asetas koorekannu tassi kõrvale. Olin sellisest luksusest ammugi võõrdunud. Ruudi kadus korraga teise tuppa ja tuli sealt tagasi, pudel kaenlas.
“Kui juba luksus, siis olgu täielik. Siin on omatehtud liköör,” lausus ta ja valas klaasid täis.
“Millest sa selle valmistasid?”
“Kommude ajal lõhkusid mehed mitu piiritusevaati puruks ja jaotasid omavahel ära. Tõin ka endale piimanõutäie, panin siis kirsside ja murakate peale käärima. Maitse ja ütle, mis sa arvad.”
Juba klaasi valades levis liköörist kõva puskarilõhna. Kui ma selle aga suu juurde tõstsin, siis polnud ma võimeline seda alla neelama. Ütlesin Ruudile, et märjuke on liiga kange ja mina liiga nõrk, seepärast ei julge võtta. Ruudi hakkas naerma ja viskas sealsamas kaks pitsi hinge alla, nii et polnud asigi.
Sel hetkel tuli naabritalu peremees uksest sisse. Olin teda varemgi Seppade juures kohanud, aga tema nime ma ei mäletanud.
“Tere-terekest! Kuulsin, et Tallinnast on külalisi saabunud, tulin ka tere ütlema.”
“Sa, Ants, tulid linnauudiseid kuulama, ütle kohe välja.”
“Seda küll,” vastas Ants, “eks ma tulnud ka uudiseid kuulama, aga kes seda siis kohe välja ütleb, pole nagu viisakas.”
“Nüüdsel ajal pole viisakus enam moes,” põrutas Ruudi.
“Ainult kommude ajal ei olnud viisakust,” sähvas õde, “nüüd on jälle õiglane kord tagasi.”
“Ja ka õiguslik kord,” lisasin.
“Minu arvates õiguslik kord veel tagasi ei ole. Näe, hiljuti käis siin mingisugune sakslaste kannupoiss või Gebietskommissar’i ametnik seletamas, et meie maad ja majad kuuluvad nüüd kõik Saksa riigile. See ju puhtakujuline kommude värk, kus ka seletati, et maa kuulub riigile ja meie talud kuulutati võõrandatuks. Mida see sinu meelest tähendab?” pöördus Ruudi minu poole.
Ma ei teadnud midagi vastata. Olin isegi imestunud, et minu maja Tallinnas kuulus nüüd Saksa riigile, kuigi selle olid kommud võõrandanud. Tahtsin Ruudi pahameelt leevendada ja seletasin:
“Arvan, et nad ei ole jõudnud veel kõiki asju korraldada.”
“Vale, see ollagi juba korraldatud, nagu too kannupoiss seletas. Mõnele mehele lubati ka talu omandiõigus tagastada, kui see oma normid ära annab ja on korralik ning sõnakuulelik talupidaja. Nii et, kallis naisevend, kõik on juba korraldatud.”
Ma ei saanud muud, kui Ruudiga nõustuda. Olin niisuguseid teateid varemgi ametivõimude suust kuulnud, aga ma pidin oma sugulaste meelepaha leevendama.
“Eestlase seisukohast on Ruudil muidugi õigus. Aga me peame olukorda veidi laiema pilguga vaatama. Peame võtma arvesse,