Viktooria. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
magama, kas kuulsite? Head ööd!”
Maie teatas, et tema läheb kohe ära oma koju, sest teda pole enam vaja, peremees on ise kodus. Olin Maie märkuse üle küll imestunud, aga otsustasin teda mitte kinni pidada ja rääkida Viktooriaga.
Ma ei saanud Viktooriaga enne jutuotsale, kui olime magama minemas. Ta riietus kiiresti lahti ja langes jõuetult voodisse.
“Kas tead, naine, et sinu käitumine täna õhtul oli päris lubamatu,” ütlesin ärritunud toonil.
“Kuidas nii?!”
“Sa olid purjus ja see pummeldamine koos võõraste meestega pole sünnis ühele abielunaisele.”
“Ma polnud purjus.”
“Oled praegugi, kas sa ise aru ei saa? Ja need tüdrukud olid ju päris lakku täis, ainult vaarusid jalgel.”
“Ma ei tea, kuidas see paar pitsi nendele nii mõjus, nad olid vist söömata.”
“Mehed jootsid teid meelega purju.”
“Ei usu, nad on toredad poisid. Käperdasid küll oma preilisid liialt, aga sõdurite asi. Nad ütlesid, et täna elame, homme oleme võib-olla surnud. Mul hakkas neist kahju.”
“Ja lasid siis ennast ka käperdada?”
“Noh, nad tikkusid küll ligi, eriti vanem, aga ma ei lasknud.”
“Ütlen sulle otse, et ma ei salli neid ja keelan sul edaspidi nendega suhtlemise.”
Viktooria tõmbas end teki all kerra ja ohkas sügavalt. Viimaks lausus ta alandlikul toonil:
“Hea küll, Jaan, ei suhtle. Tule nüüd siis magama ja ole pai, kustuta tuli.”
Mu meelepaha vaibus. Naise alandlik hääl tegi mu südame pehmeks ja ma otsustasin sellest enam mitte rääkida.
“Sa oled armukade, Jaan, ma ei teadnudki.”
“Olen jah, ja ma ei kannata, et sa oled mõne teise mehe vastu leebe.”
“Ei ole, aga nad ise pressivad.”
“Ja sina allud.”
“Ei, ei allu! Ma allun ainult sinule…”
Ta hääles oli palju härdust ja andumuse kutset. Kuulsin, kuidas ta kurk värises erutusest ja kogu ta keha vabises. Seal tõstis ta äkki oma öösärgi üles ja surus end minu vastu. Tundsin ta kuuma keha ja mu süda hakkas peksma. Olin otsustanud perekonda mitte suurendada ja seetõttu hoidsin eemale vahekorrast naisega. Kuid nüüd, üle pika aja oli ta oma kehaga mu ligi. Suutsin end kuidagi ohjeldada, suuresti tänu sellele, et ta lõhnas viina järele, mis mulle sugugi ei meeldinud. Viktooria aga suudles mind oma mahlakate huultega ja tegi mind hulluks. Võtsin kogu oma tahtejõu kokku ja keerasin talle järsult selja. Ta embas mind nüüd seljatagant ja sosistas:
“Kas sa siis ei taipa, et need ohvitserid on noored ja täis värsket jõudu. Sinu naine on ka veel noor… Sina aga oled vana ja pole ammu mind omanud. See teeb mind hulluks, kas sa ei taipa seda?” ja ta hakkas nutma.
“Sa oled ju vana” – need sõnad lõid mulle hinge. Ma kargasin voodis istukile ja karjusin:
“Viktooria! Ma pole vana! Ma olen sinust hoidunud, et mitte rohkem lapsi saada – neid on meil juba kuus!”
Naine tardus hetkeks. Siis tõmbas ta mind voodisse tagasi ja sosistas kõrva sisse:
“Aga mehed mõistavad teha nii, et lapsi ei tule.”
Pidin hakkama midagi seletama, aga ei suutnud. Naine oli andumas ja ma ise ei olnud enam võimeline end pidurdama. Olin süttinud solvumisest, kiivusest ja veel mingist arusaamatust vallutamise tahtest. Haarasin naise oma käte vahele ja me uppusime teineteisesse. Ma sulgesin suudlusega ta suu. Viktooria ahmis õhku ja hingeldas, kuid surus end tugevasti minu vastu ja värises oma naiselike ihade süttimisest. Viimaks hakkas ta oigama ja üksikuid sõnu sosistama:
“Armas… kallis… kui hea, et sa oled mu juures… Aga eile olin peaaegu langemas… Too vanem ohvitser, Kurt, kippus mulle kallale, tuli siia mulle järele… langes põlvili ja suudles mu jalgu, siis põlve. Ma hakkasin karjuma, sain jala kätte ja jooksin lastetuppa… hüüdsin sind… tahtsin ainult sind… oh kui hea, et sa oled siin… kallis…”
Viktooria hääl helises mu kõrvus. Olin raevunud. Keegi võõras võrgutas mu naist ja too oli peaaegu langemas… See mõtegi tegi mind pööraseks. Ometi oli ta praegu mu käte vahel ja mina omasin teda. Mingi ürgne jõud hoovas mu kehas ja tegi mind maruliseks. Ma ei hoolinud enam millestki, aina vallutasin.
“Sa surud mu surnuks, kallis,” oigas naine.
Ma nautisin vallutamise vilja. Mitte kunagi varem polnud habras Viktooria olnud mulle nii sütitav. Olin teda omal ajal ilma püüdmatagi omanud ega mitte kunagi tema pärast südamevalu tundnud, nüüd oli ta ihaldatavam, kui ükski teine naine enne oli olnud.
Hommikul leidsime end teineteise embusest. Kummalgi ei olnud tahtmist voodist tõusta. Lapsed olid juba üleval ja nooremad tulid meid äratama. Jaan askeldas üksinda köögis ning tegi endale süüa, sest ta ruttas kooli. Ohvitserid olid lahkunud linna ilma söömata ja joomata.
“Hea ongi, et nad on läinud, sest ema ei ole siin, kes neid oleks teenindanud.”
“Kas sa selleks Maie siia kutsusidki?”
“Selleks muidugi ka, aga mulle oli teda magamistuppa seltsiliseks vaja. Ma kartsin, et too ohvitser tuleb mind jälle kiusama.”
Riietusin kiiresti ja tõttasin tööle. Kontoris mind juba oodati.
11
Terasekontoris oli jutuklubi jälle koos. Rambivalguses seisid kaks endist eesti sõjameest, keda Vene okupatsiooni ajal oli Vene armee koosseisus rindele saadetud. Neil oli õnnestunud Pljussa lahingutes Saksa poolele üle minna ja tagasi kodumaale pääseda. Kuigi mul oli muude asjadega kiire, tahtsin ma siiski kuulda uudiseid olukorrast Venemaal.
Mehed polnud jutuga kitsid. Nad rääkisid, et ülejooksmine polnud eriti ohtlik, sest rindel olnud segadus nagu tavaliselt.
“Segadus?” imestasin.
“Nii see oli. Algul tehti staabis operatsioonikava valmis, mis komissari poolt kinnitati, aga lahingu ajal ei läinud seda vaja – vastane oli osav manööverdama. Siis tuli staabist mingi uus korraldus, millele komissarid oma käskudega vahele tulid, ja kõige selle peale kaotas kohalik juhtkond lihtsalt pea – ei teadnud enam, keda õieti kuulata.”
“Mul oli alati kaks ülemust, aga lõpuks ei teadnud mina ka, kelle käsku ma pidin täitma,” lisas teine külaline, kes ütles end olevat ohvitseri.
“Komissar oli kõige tähtsam. Nägin oma silmaga, kui ta laskis ühe komandöri maha, kes tema käsku ei täitnud.”
“Eriti vaenulikud olid komissarid meie ohvitseride vastu, sest meid kahtlustati saboteerimises.”
“Ja ülejooksmises.”
“Aga ütelge, kuidas venelane niisuguse korra juures üldse vastu peab? Ja näe, üritab isegi pealetungi.”
“Ega ta peagi. Sakslane on võtnud juba üle kahe miljoni vangi ja võtab veel.”
“Mis te arvate, kes siis sõja võidab?” küsisin.
“Sakslane, selles pole mingit kahtlust. Me nägime, milline kord on neil ja milline venelastel. Venelaste korralageduse juures ei suudeta sõdidagi, veel vähem võita,” põrutas ohvitser.
Kontorirahvas suhtus tema arvamusesse segaste tunnetega. Meie ei olnud vaimustatud sakslaste võidust, aga ammugi ei soovinud me venelaste võitu, sest see oleks toonud kommunismi. Meie hinges pesitses kindel soov – taastada iseseisev Eesti. Kuid sellest ei rääkinud keegi.
“Kas Venemaal toitu on?” tahtsin ma teada.
“Siin räägiti, et sõjavägi olla suure näljaga isegi hobuseid maha löönud ja ära söönud. Kas see on võimalik?” küsis Virve.
“Meie