Viktooria. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
oli vanapoolne härra ja kandis mingit imelikku vormi. Ma ei teadnud, mis asutusse ta kuulus.
Õhtul istusime ühises teelauas ja ajasime tavalisel kombel sõjajuttu. Külaline oli poliitilisest olukorrast väga hästi informeeritud ja armastas sellest ka kõnelda. Kuulsin temalt, et Saksamaa ja Soome vahekorrad ei ole sõbralikud. Ta süüdistas Soomet anglofiilses hoiakus ja ka selles, et too võtab eesti mehi vabalt oma armeesse, aga ei saada neid tagasi kui väejooksikuid.
“Vaevalt võib pidada mehi väejooksikuiks, nad on ju Eesti kodanikud,” püüdsin ma meie omi kaitsta.
“Kui nad on Saksa sõjaväkke astunud, siis kuuluvad nad Saksa kohtu alla, kes neid vastavalt karistab.”
Me vaidlesime temaga kaua ühisele arusaamisele jõudmata. Järgmisel päeval sõitis ohvitser ära ja me ei näinud teda enam kunagi nagu kõiki teisigi, kes meil olid ööbinud.
Proua Papp aga pidas oma hauptmaniga tihedat kirjavahetust ja nagu ma aru sain, kestis ka Victorial kirjavahetus ühe “poisiga”. Olin sellest häiritud, kuid hellitasin lootust, et kui tuleb suvi, siis saadan lapsed koolivaheajaks maale.
14
Vahepeal oli mul kodus palju perekondlikke sekeldusi.
Suve hakul ma märkasin, et Viktooria oli jäänud rasedaks. Ta ise ei olnud mulle sellest midagi rääkinud. Kui ma seda nentisin, vastas ta, et see on tõesti nii. Olin väga häiritud, sest meil oli juba kuus last, kelle eest tuli hoolitseda, ja rohkem ei soovinud ma lapsi mingil tingimusel. Sõja lõppu polnud ette näha ja minu majanduslik olukord, mis polnud sugugi paranenud, võis hoopiski halveneda.
Mu naine sellele ei mõtelnud, vaid tundus olevat isegi rõõmus last oodates. Ühel hommikul proovisin oma kartusi naisega jagada.
“Ma tunnen muret sinu raseduse pärast,” ütlesin. “Oled vist ammugi juba nii?”
“Arvatavasti paar-kolm kuud.”
“Kas sa ei leia, et meil on juba küllalt suur pere ja me võime sattuda raskustesse?”
“Ma pole sellele mõelnud.”
“Mõtle siis nüüd. See koorem kipub meile üle jõu käima, vähemalt mulle.”
“Aga mis sinna parata saab, kui juba on niimoodi?”
“Kas sa ei teeks aborti?”
Minu ettepanek tuli naisele üllatusena. Ta nägu muutus kahvatuks ja ta ei vastanud mulle midagi. Mina aga selgitasin edasi:
“Ma ei räägi seda lõbu pärast. Toidu muretsemine võib muutuda veelgi raskemaks, kui see praegu on, võib tulla nälg nagu eelmise sõja ajalgi. Meil pole enam võimalik ka maale pageda, sest isatalu pole enam minu valduses ja sugulastele kaela peale minna ei ole sobiv. Kas mul pole õigus, Viktooria, kallis?”
Viktooria vaikis ikka veel. Nägin, et ta oli minu väidetega nõus, aga abordi tegemine oli talle vastuvõtmatu. Kui ma sama juttu jätkasin, purskas ta nutma ja jooksis teise tuppa. Tundsin end korraga süüdlasena naise ees. Läitsin sigareti ja kõndisin edasi-tagasi mööda tuba, katsudes oma mõtteid korrastada. Kaalusin uuesti oma ettepanekut. Mu enesetunne oli sant, tuli koguni tahtmine minna naist lohutama ja oma rumalust andeks paluma, kuid ma ei läinud. See oleks tähendanud oma kavadest loobumist ja minnalaskmist. Sigaret suus oli muutunud mõruks.
Kui ma õhtul töölt koju tulin, leidsin Viktooria olevat mu vastu eriliselt lahke ja leebe. Ta süleles ja suudles mind teretades. Ema tujud kanduvad tavaliselt ka lastele, seepärast olid ka nemad mul esikus vastas kallistamas.
“Päeval hakkas sadama ja ma kartsin, et sa saad märjaks,” ütles naine.
“Mul oli vihmavari kaasas.”
Vanem tütar Ene võttis mult vihmavarju ja viis kuivama.
“Kaarna rahvalt on kiri. Ruudi tuleb võidupühaks siia, lubab tuua liha. Nad tapavad vasika, nii et sul polegi vaja liha pärast muretseda.”
“Mis nad muud kirjutavad?”
“Pudi-padi, aga ta tahab sinult plekki ja naelu, ta hakkab ikkagi suvel ehitama.”
Siirdusime söögituppa. Laud oli juba kaetud ja köögist levis magusat supilõhna. Viktooria oli keetnud klimbisuppi, mis oli meie kõigi lemmik.
“Kuule, Viktooria, sul on päris valged klimbid, kust sa püülijahu said?” küsisin üllatunult, sest mina olin hankinud vaid sepikujahu.
“Üks talumees tõi, vahetasin tallanaha vastu.”
“Või vahetasid tallanaha vastu! Näib, et nüüd saab häid asju ainult vahetuskauba eest,” hüüatasin ehmunult.
Olin suure vaevaga hankinud tallanahka, vahetades seda terase vastu, ja nüüd oli naine selle eest püülijahu muretsenud. Mul olid noomimissõnad juba keelel, et selgitada talle tallanaha väärtust, aga ma hoidsin end tagasi, sest ei tahtnud Viktooria head tuju rikkuda. Kavatsesin õhtul hommikust juttu jätkata.
Pärast õhtueinet haaras naine mul käest ja tiris magamistuppa. Tal oli suur kihk mulle midagi rääkida.
“Jaan, ma mõtlesin järele ja teen sulle ettepaneku – kolime maale elama, seal pole sul vaja tunda muret meie suure perekonna pärast. Eks, kallis?”
“Mulle meeldib maal väga, aga kus me seal elame ja kust me sissetulekut saame?”
“Lähme minu vanemate sauna Metsatagusele. Terasekontori asju ajavad teised, sina käid vahetevahel neid kontrollimas.”
“Jah, aga seal ei saa me sinu raseduse asju korraldada…”
“Polegi vaja. Sellepärast ma maale kipungi, et siis pole vaja midagi teha ja me võime seal veel rohkem lapsi saada.”
“Nii et sellepärast sa tahadki maale kolida, et poleks vaja aborti teha?”
“Sellepärast jah, aga ka sellepärast, et seal on sul muresid palju vähem, kas pole nii?”
“Ei, kallis naine, sõda…”
“Sõda on kaugel ja lõppeb varsti, nagu kirjutab Ruudi.”
“Ja sina usud Ruudit, aga mitte oma meest, kes olukorda paremini tunneb,” vastasin talle pahaselt.
Viktooria langetas silmad. Tal oli minu etteheite pärast nähtavasti piinlik. Mina aga jätkasin:
“Tea, et sõja lõppu pole veel kaugeltki näha. Sakslased ei liigu Venemaal edasi, sest vastupanu seal on väga äge. Raadio räägib, et Ameerika Ühendriigid alles valmistuvad sõjaks. Mõned asjatundjad kardavad, et sakslane võib veel allagi jääda.
Me peame oma elu korraldamisega ettevaatlikud olema, sest rasked ajad on veel ees.”
Mida rohkem ma seletasin, seda kurvemaks muutus Viktooria. Ettevaatlikult lähenesin ma oma hommikusele ettepanekule. Väitsin, et abordi tegemises pole midagi iseäralikku, sest peaaegu iga naine on sunnitud seda tegema, kui ei taha mitut tosinat last saada. Asja peab arstile ilusasti ära seletama ja siis on kõik korras.
Viktooria vaatas mulle viimaks paluvalt otsa ja lausus:
“Mina küll ei julge sellest arstiga rääkida.”
“Kui sina ei julge, siis räägin ma ise ja võib-olla nii ongi parem.”
“Eks sa siis räägi, kui saad,” lausus naine pärast pikemat mõtlemist.
Olin naiselt pooleldi nõusoleku saanud ja arutlesin omaette, missuguse arsti poole pöörduda ja kuidas sellest rääkida. Viktoorial oli oma arst, kes oli meie lapsed vastu võtnud, aga ma ei pidanud sobivaks temaga kõnelda, sest ta võinuks abordi vastu olla. Jäin peatuma ühe vähemtuntud tohtri juurde, kelle kohta olin kuulnud, et ta niisuguseid asju korraldab.
Kui ma sellele arstile helistasin ja vastuvõttu palusin, küsis too küll haiguse põhjust, aga ma lubasin seda kohapeal selgitada.
Järgmisel päeval läksime sinna Viktooriaga koos. Jätsin ta ooteruumi istuma, kuni ma ise arstiga kõnelen.
Doktor oli minu soovist üllatunud.