Viktooria. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
oma silmaga seda näinud,” seletas mees.
“Aga miks nad praegu ei aura?”
“Vange pole sees, käivad päeval tööl. Ehitavad kusagil lennuvälja ja koristavad varemeid.”
Kaugemalt liikus meile vastu hall laviin… Ma seisatasin, mu kaaslane pöördus aga kohe kõrvalteele ja kutsus mind kaasa.
“Tulevad, hoiame eemale,” pomises ta.
Need olid vangid, kes liikusid külg külje kõrval, rida rea järel, lõputult. Nende kõrval sammusid saksa sõjaväelased nuutidega. Valvurid nuutidega – ka sellest olin enne kuulnud, nüüd aga nägin oma silmaga. Inimmass jõudis meie lähedale, ma kohmetusin seda nähes – need polnudki inimesed, vaid hallid varjud vahakarva näolapiga, habemes, krimpsus ja elutud. Olin tahtnud näha sõjavange ja siin nad nüüd siis olid. Sõnatult ja püüdlikult liikusid nad edasi, vedades jõuetult jalgu järel, ihukatteks määrdunud katkised sinelid, jalas kotiriidest kaltsud või viisud.
“Tulge ometi eemale,” nurus kaaslane ja tiris mind varrukast.
Äkki kuulsin selja taga tumedaid matsusid. Valvurid peksid kedagi, kuid karjumist ei olnud. Mida see tähendas?
“Kas kuulete, seal pekstakse inimesi!”
“Mis sellest, need ju vankad,” rahustas mind kaaslane.
“Taevane arm, need ju ka inimesed.”
“Alles läinud kevadel peksid nad meie omi, kui ajasid küüditamisvagunitesse. Ise oma silmaga nägin.”
Tõsi, need olid ju venelased, kes küüditasid meie rahvast… ja minu lihaseid vanemaid. Võimalik, et ka neid peksti.
Hall mass voolas edasi. Hüüded, kärkimised, matsud, õhk täis liikumise kohinat. Tuhanded vangid, lõputu laviin.
Äkki tekkis segadus. Üks vang kukkus maha, kaaslased lohistasid ta kõrvale. Valvurid katsusid teda turgutada, aga see ei andnud tulemusi. Mees lamas maas nagu surnu. Valvurid läksid surnuvankri järele ja eemaldusid. Rahvast oli kogunenud maaslamaja ümber, ka mina lähenesin nendele. Keegi oli juba toonud viina, mida valati vangile suhu. See hakkaski end liigutama. Ta avas laud ja ma nägin, et tal olid sinised silmad, aga need olid elutud. Surija inimese surnud silmad. Keegi kõnetas teda, keegi pakkus talle süüa, aga mees ei vastanud. Viimaks küsisin ma temalt midagi vene keeles. Mehe nägu elavnes ja ta sosistas:
“Te olete inimesed… Selles lootuses andsimegi end vangi. Venemaal neid enam ei ole ja sakslased ei ole ka inimesed. Jumal õnnistagu teid, mu kallid!”
Ja rasked laud vajusid ta silmadele.
Mees avas uuesti silmad ja vastas poolsosinal meie pärimistele. Selgus, et ta oli kooliõpetaja, kellel olid kodus naine ja kaks last. Nad ei teadvat, kus ta viibib. Keegi teatas mehele, et talle mindi surnuvankrit tooma. Mehe silmad täitusid kirjeldamatust ahastusest, tema kurgupõhjast tuli hüüe:
“Mu lapsed! Head inimesed, päästke mu lapsed!” ja ta langes uuesti kokku.
Kui surnuvanker kohale jõudis, leidsid vedajad, et mees hingab. Ta tõsteti siiski vankrile ja viidi minema. Ma ei küsinud, kuhu.
Nähtavale ilmus uus vangidekolonn. Ma eemaldusin kiiresti. Keegi naine heitis pakikese vangide hulka. Valvurid nägid seda ja kohe tekkis segadus, hakati karjuma. Naine kadus kiiresti, pakike otsiti üles ja valvur viskas selle kõnniteele. Pakist pudenes tänavale tükike leiba ja lõiguke vorsti. Vaese inimese ohver – seda ohvrit keelati näljasele andmast.
Külm lumi krudises mu jalge all ja mul oli hirm. Miljonite nälginud näod seisid mu silme ees. Mu arusaamised olid sassis, mu vaated tagurpidi…
Leidsin end ihuüksi tühjal Tapa tänaval lõdisemas. Kaarnalt pärit kaaslane oli läinud külma eest jaama.
Jaamas polnud mul tahtmist kellegagi kõnelda. Alles hommikul tuli rong, mis sõitis Tallinna poole. Ma väljusin Lagedil, kus jätsin pakid ühe tuttava juurde ja läksin ise väiksema kompsuga Tallinna. Mul oli õnne, sest üks mööduv auto viis mind otse koju.
10
Juba esikus kuulsin, et maja on täis tralli – muusikat, tantsu ja naeru. Mulle tuli vastu Maie.
“Mis siin lahti on?” küsisin imestunult.
“Kaks saksa ohvitseri on jälle korteris ja lõbutsevad.”
“Lõbutsevad?”
“Jaa, nad tõid viina ja keegi kolmas on ka paari preiliga siin, löövad tantsu ja lärmavad.”
Mu hing kargas täis. Rindel võideldakse, tagalas pekstakse ja tapetakse, aga siin pidutsetakse.
“Kus Viktooria on?” küsisin.
“Eks ta ole ka nendega.”
“Aga miks sina siia tulid?”
“Näe, Viktooria palus, et aitaksin tal lauda katta ja oleksin seltsiks ja…”
“Kutsu naine siia!”
Maie läks, kõva viinalõhn levis temast ruumi. Oli temagi pummeldamas? See vihastas mind veel enam.
Peagi ilmus Viktooria ja viskus mind embama. Ka temast levis viina ja konjaki lõhna.
“Tere, mu kallis! Miks sa siin seisad? Tule tahapoole. Ma olen päris õnnelik, et sa koju jõudsid – ma ei teadnud enam, mis nendega peale hakata. Võta palitu seljast ja saa nendega tuttavaks”
“Küll ma jõuan.”
“Mehed on heas tujus. Kõik noored ohvitserid. Võta nüüd palitu maha ja tule räägi nendega saksa keelt, mul ju sellega häda.”
Sain küll üle esimesest kohmetusest, aga viha minus kees edasi. Nüüd juba rohkem Viktooria pärast, kes oli üsna vintis. Saalis muutus vaiksemaks ja muusika keerati kinni. Taipasin, et külalised olid üllatunud, aga võimalik, et ka pettunud, sest peremees tuli koju. Naise saatel sisenesin saali.
Sakslased tõusid viisakalt püsti ja tervitasid mind sõjaväelaslikult. Kaks võõrast tütarlast jäid istuma ja sirutasid mulle käe. Ma vabandasin ja kahetsesin, et segasin nende lõbusat koosviibimist. Nemad kukkusid omakorda vabandama, et olid ilma peremeheta hakanud majas lõbutsema.
“Aga perenaine oli ju kohal, nii et asi on selles mõttes gut,” seletasin.
“Jawohl! Teie ilus perenaine!”
“Teie noor ja ilus proua…”
Viktooria lõkendas kiitusest ja seletas midagi vastu. Ohvitserid valasid konjakit klaasidesse ja hüüdsid:
“Heil!”
“Zum Wohl!”
“Willkommen!”
Me tühjendasime klaasid.
Saksa ohvitserid mõistsid teha olukorra koduseks ja mu pahameel laabus aegamööda. Olin siiski häiritud kahest võõrast preilist, kes olid silmnähtavalt purjus. Viktooria püüdis küll oma vintis olekut varjata, aga ma nägin, et ka teda oli tublisti joodetud.
Ohvitserid tahtsid uuesti klaase täita, kuid ma astusin vahele ja teatasin, et on juba hilja ja lapsed magavad.
“Ei nad veel maga midagi,” hüüdis Viktooria vahele.
“Aga neil on aeg magama minna,” märkis Maie.
“Mina arvan sedasama,” lisasin kuivalt.
See mõjus. Võõras ohvitser seadis end oma preilidega minekule, meie omad kogusid pudelid sülle ja vajusid nendele määratud tuppa.
“Küll on hea, et peremees ise kodus on,” ütles Maie.
“Aga sa oleksid võinud ju nendega istuda, nii lõbus oli,” ohkas Viktooria.
Ma ei vastanud midagi. Siirdusin lastetuppa, et neile Kaarnalt toodud külakosti üle anda. Lapsed olid üleval ja kuulasid teraselt vanainimeste juttu. Ka nemad näisid olevat pettunud, et ma katkestasin nende salajase pealtkuulamise.
“Peate