Viktooria. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
kes seni oli vaikides juttu pealt kuulanud, tuli vahele:
“Hobuseliha on maitsev nagu veiseliha, sest hobune on taimetoitlane. Aga Viljandi vangilaagris söövad vene vangid suure näljaga kasse ja rotte.”
“Surmahädas teeb inimene mõndagi,” ohkas sõjamees.
“Kuidas sakslased teisse suhtusid, kui nende poole üle jooksite?” tahtsin ma teada.
“Võiks ütelda, et mitmeti. Nad olid väga sõbralikud. Meid oli terve trobikond mehi, mõned rääkisid saksa keelt ja seletasid, et me oleme eestlased ja ei salli venelasi. Meilt võeti relvad ära ja kästi minna kaugemale tagalasse.”
“Üks relvamees tuli ikka kaasa,” parandas teine.
“Seda küll, aga ta ei pidanud meid vangidekski, pakkus suitsu ja ajas ladusasti juttu. Viis meid ühte staapi ja andis üle. Seal muutus olukord tõsisemaks. Katsuti taskud läbi, et kas pole relvi, ja seati rivisse. Valvet kõvendati. Kes saksa keelt oskasid, need viidi ülekuulamisele, taheti teada andmeid Vene tagala kohta.
Siis aeti meid vagunitesse. Tahtsime, et meid viidaks Eestisse, aga meie soovi ei kuulatud, rong liikus Poola suunas. Väikese kambaga otsustasime rongist maha hüpata ja omal käel koju minna. Valve polnud kuigi tugev ja see asi õnnestus meil üsna kergesti.
Hakkasime jalgsi kodu poole sammuma. Ühel suurel teel tuli meile vastu veoauto SS-meestega. Nad peatasid meid ja pärisid, mis mehed me oleme ja kuhu läheme. Seletasime avameelselt, mis oli juhtunud ja et me läheme tagasi kodumaale. See asi neile ei meeldinud. Nad olid vihased, et me omavoliliselt ešelonist lahkusime. SS-lased pidasid omavahel nõu ja meie kohkumuseks seati meid ritta ning taheti maha lasta. Nüüd läks seletamiseks lahti! Saime nad siiski nii kaugele, et nad muutsid meelt, kuid kinnitasid, et annavad meid välisandarmile üle.
Meid pandi vene vangidega ühte ja saadeti Tablacki vangilaagrisse. Seal oli meie ja venelaste vahel traataed, aga me nälgisime ja vaevlesime sama moodi nagu nemad. Polnud seal õieti barakkegi, elasime lageda taeva all. Seletasime ka seal, et oleme eestlased, tahame minna kodumaale, et astuda sõjaväkke venelaste vastu võitlemiseks, aga see ei tähendanud midagi.”
“Kuidas te lõpuks välja pääsesite?” küsisin ma kannatamatult.
“Eesti Omavalitsuse abiga. Dr Mäe olla isiklikult käinud Berliinis, et meid vangist päästa, oli meid ju vangilaagrites kokku ligi tuhat meest.”
“See on kiiduväärt. Meie oleme siin olnud kogu aeg arvamusel, et Mäe oma abilistega ei julge ilma Litzmanni loata midagi teha.”
“Kes neid asju teab, aga eks viimanegi soovi, et eestlasi rohkem Saksa sõjaväkke astuks.”
Tänasin külalisi huvitava jutu eest ja tõttasin teraselattu. Peetson oli eelmisel päeval lasknud sinna pruugitud katuseplekki vedada, pidin selle kvaliteeti kontrollima. Teel oli mu samm kerge – Venemaa kaotab sõja! Kuigi sakslane on meile ka talumatu, aga temaga võib vähemasti koos elada.
Samas piinas mind kahtlus. Välismaa raadiod teatasid, et liitriigid alles valmistuvad sõjaks ja Ameerika on äärmiselt tugev. Kui nad kõik koos rünnakule asuvad, siis ei suuda sakslane mitmel rindel vastu pidada. Salaja räägitakse, et Hitleril olla võidurelv.
Laos uurisin katusepleki kõlblikkust. Pruugitud, rikutud ja roostetanud kaup. Ometigi olin enne saanud Saksa Wirtschaftskommando’lt loa osta venelaste poolt mahajäetud tsinkplekki. Seda oli hädasti vaja sõjas kannatada saanud taluhoonete parandamiseks. Kauba kättesaamine oli veninud Saksa tsiviilvalitsuse tuleku tõttu ja varade üleandmise pärast ühelt valitsuselt teisele. Tsiviilvalitsus oli orderi täitmise seisma pannud, et Berliinist selle pädevuse kohta järele küsida. Kirjavahetus oli kestnud mitu kuud ja lõpuks tuli vastus: tsinkpleki asemel anda venelaste poolt ehitatud ja sõja ajal mahapõlenud barakkide katustelt maha kistud raudplekk. Peetson oli minu äraolekul selle kauba vastu võtnud ja lattu vedanud, aga pidanud seda kõlbmatuks ja ütelnud nii ka sakslastele. Nood olid õpetanud:
“Värvige plekk üle! Siis on ta ilus ja kõlbab küll.”
Peetson küsinud selleks värvi, kuid seda neil anda polnud. Kogu müük oli suur bluff.
Otsustasime Peetsoniga pleki lattu jätta, et oleks midagigi ostjatele pakkuda. Siirdusime halvas tujus kontorisse tagasi, kus ka Sepale kogu plekilugu kurtsime. Too teadis ütelda, et venelaste poolt mahajäetud tsinkplekk seisvat endiselt natsionaliseeritud kaupluste laos, keegi seda ei kasuta.
“Tuhat ja põrgu! Sakslane on nagu koer heinakuhja otsas, ei söö ise ega anna ka teistele,” vandus Peetson ja sülgas vihaselt läraka põrandale.
“Fui! No nii küll ükski sakslane ei käitu!” hüüdis Virve raevukalt.
Meie kontor oli pahandust täis.
12
Samal päeval pidin külastama Alma tütreid, sest olin nendele maalt toidukraami toonud, proua Papile tahtsin aga laste jaoks raha jätta. Jõudsin sinna alles õhtul.
Proua ei olnud kodus, aga lapsed olid kohal ja tervitasid mind rõõmsalt. Olin üllatunud, sest tavaliselt võtsid nad mind üsna külmalt ja kartlikult vastu.
“Tõin maalt toidukraami,” ütlesin heatujuliselt.
“Meil pole nüüd enam midagi vaja,” teatas Vicki.
“Ohvitserid toovad meile igasugust toitu,” lisas kohe Alba.
“Missugused ohvitserid?” imestasin mina.
“Noh, need, kes elavad meie korteris. Me saame nendega hästi läbi, nad on noored poisid,” seletas Alba.
“Ahah, kas nad proua Papile ka meeldivad?”
“Väga… ja temal on oma hauptman, kes viib teda kinno.”
“Kas need poisid teid ka kinno viivad?”
“Nad kutsuvad küll, aga meie ei tohi kinos käia, klassijuhataja passib peale,” vastas Vicki.
“Poisid on õhtuti meil ja siis on meil ilma kinotagi tore olla,” lisas Alba.
“Mida te siis teete, et teil tore olla on?” küsisin ma järeleandmatult.
“Tantsime ja laulame, nii palju kui mõistame.”
“Te ei oska ju saksa keelt.”
“Me õpime. Meile meeldib saksa keel.”
“Ja kus too hauptman elab, kellega proua Papp kurameerib?”
“Kusagil linnas, me täpselt ei tea,” ütles Vicki.
“Ja need ohvitserid toovad teile toitu, nii et minu oma pole enam vajagi?” küsisin rahutult.
“Meie ei tea täpselt, küsige tädi Loorelt,” arvas Vicki.
“Aga šokolaadi ja kompvekke küll pole vaja tuua, neid meil jätkub,” teatas Alba.
Ma ei pärinudki rohkem. Need uudised tegid mind rahutuks. Mõtelda – proua Papp istub oma hauptmaniga kinos ja lapsed laulavad ning tantsivad “poistega” kodus. Jääb vaid küsida, kui kaugele nende vahekorrad on juba jõudnud. Leidsin, et pean kiiresti päästma, mis päästa annab. Oma naisele olin jõudnud veel õigel ajal appi… Kuradi sakslased! Nüüd on mul sõda nendega lausa oma koduukse all, ainult et ilma relvadeta.
Otsustasin, et pean leidma kellegi, kes võtaks lapsed oma hoole alla. Proua Pappi ei või usaldada, sest ta annab lastele halba eeskuju.
“Millal proua Papp koju tuleb?” küsisin lastelt.
“Ei tea. Teinekord tuleb ta hilja, kui on hauptmaniga väljas.”
Jätsin lastega jumalaga ja lubasin hiljem proua Papile helistada.
Õhtul helistasingi proua Papile, rääkisin talle oma kartusest laste pärast ja küsisin, kas on tõsi, et saksa ohvitserid käivad neid külastamas.
“Jaa, käivad vahel siin, aga ärge muretsege, ma hoian neil silma peal.”
“Aga lapsed rääkisid,