Viktooria. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
teine naaber, Kaarel astus sisse. Naabrid hakkasid kolmekesi maailmaasju arutama ja jõudsid kõiges ühisele arusaamisele. Mina sain sel ajal õega juttu ajada. Kuulsin, et nende vanem poeg Jaan on läinud ülikooli ja elab Tartus. Ta teenivat ise endale taskuraha, söögi saavat kodust. Noorem poeg Jüri olla minu isatalus Järvalal peremeheks edasi, kartvat aga sõjaväkke kutsumist. Neile oli hiljuti poeg sündinud. Noorel emal olevat üksinda väga raske ja ta soovivat, et Maie läheks sinna elama ja oleks tütrele abiks.
“Mida see Maie nüüd linnas teeb?” küsis õde.
“Eks tal ole oma pere eest hoolitseda. Kaljo tuli ka koju.”
“Mingu nad kõik Järvalale, seal on neist abi.”
Leidsin isegi, et Maie võiks oma poistega Järvalale minna. Linnas pole neil midagi teha ja mina vabaneksin nende eest hoolitsemisest. Maie käib küll Viktoorial abiks, aga viimane saaks ka ilma selleta läbi. Otsustasin selle asja linnas korda ajada.
Naabrimehed olid vist maailma asjade arutamisest väsinud ja vaikisid. Mul oli paras juhus küsida kohaliku elu uudiseid, mille peale meeste jutupaelad kohe lahti läksid. Piimaühing olla alustanud omaalgatuse korras tööd ja valmistavat võid, mis minevat kõik kroonule. Viinavabrik seisvat, sest kartulid ja vili võetavat sõjaväele. Ka kohalik tarvitajate ühing teinud juba uksed lahti, aga kaupa olla vähe.
“Kas piimaühingust saavad võid ka eraisikud osta?” küsisin ettevaatlikult.
“Ametlikult ei tohi kellelegi müüa, aga noh, salaja müüakse ikka,” ütles Ruudi.
“Mina sooviksin osta,” teatasin.
“Sinule saan seda korraldada. Ma olen ise piimaviija, otsapidi ka juhatuses. Räägime sellest hiljem.”
Ruudi viis mu lauta ja talli juurde loomi vaatama. Noor sälg oli kasvamas, lehmad olid tiined ja emis pidi kevadel poegima. Mõnel lambal olid talled juba määgimas. Kõik aina sigis ja paljunes.
“Kauaks sa saad meile jääda?”
“Mitte kauaks, tahaksin homme ära minna.”
“Kahju küll, mul oleks sind metsa mahavõtmisel vaja.”
“Kas sa tahad jälle ehitama hakata?”
“Seda küll, viljakuivatit on hädasti tarvis.”
“Ma soovitan sul sellega vähe oodata, sõda ju alles käimas ja lõppu pole näha.”
Ruudi vaatas mind pahuralt, aga ei vastanud midagi. Neil olid maal teistsugused arvamised.
“Aga kui sa peaksid siiski suvel ehitamist alustama, siis rauda ja naelu katsun sulle sokutada,” lisasin.
See leevendas Ruudi meeleolu.
Õhtul istusime kolmekesi koos ja arutasime päevamuresid. Ma kurtsin toiduainete puuduse üle ja tahtsin teada, mida ma saaksin neilt osta või kaasa viia.
“Sinu pere jaoks jätkub meil kõike,” teatas Ruudi.
“Tahaksin oma kontori jaoks ka võid, mune, liha ja muud kraami üles osta.”
“Sellega on juba raskem – valvatakse. Sakslased on pannud küladesse ametnikud, kes toodangu üle valvavad.”
“Seegi näitab, et nende lood on halvad, kui nad juba pisiasju jälgivad,” arvasin.
Ma selgitasin Saksamaa sõjalist olukorda, liitriikide jõudude kasvu ja Venemaa abistamist, mille tõttu too on niivõrd kosunud, et asus pealetungile. Ruudi kratsis kukalt ja sõnas:
“Oleme meiegi siin ühte kui teist sellist juttu kuulnud, aga me ei uskunud.”
“Egas Venemaa ometi nii tugevaks saa, et tuleb tagasi meid vallutama,” kartis õde.
“Loodame, et ei,” rahustasin teda.
Järgmisel hommikul toppisin oma kohvrid ja kotid toiduaineid täis ning valmistusin ärasõiduks.
“Palju ma sulle võlgnen?” küsisin Ruudilt.
“Kui suvel siin oled, siis tuled appi metsa maha võtma, see oleks kõik.”
“Noh, kui ehitamisega alustad, siis rauda ja muud materjali saad minult tasuta.”
“Oleme rääkinud.”
9
Tagasi sõitsin ma Tamsalu ja Tapa kaudu, nagu Ruudi oli soovitanud. Rongid liikuvat seal tihedamini ja mul pole vaja kitsarööpmelisega kaua logistada. Olin küll algul selle mõtte vastu, sest mul tuleb kaks korda ümber istuda, pakkide tõttu on see tülikas.
“Ära muretse, Kaarnalt lähevad kaks meest ka Tallinna, küll nad aitavad,” rahustas Ruudi.
Jaamas kohtasimegi kahte talumeest, keda Ruudi tutvustas ja mainis, et nad lähevad majandusdirektooriumisse ühingu asju ajama. Mehed olid nõus mind pakkidega aitama.
Tamsalus trügisime ühisel jõul kaubarongi peale. Seadsime end sisse puhvritele ja trepiastmetele. Pooletunnise kolistamise järel olime Tapal. Seal pidime maha tulema, sest rong sõitis edasi Narva poole. Jaamaülem teadis, et Tallinna poole läheb mingi rong alles hommikul. Võib-olla võtab see ka reisijaid peale. Olime pettunud.
Läksime kõigi minu pakkidega jaama ooteruumi, mis oli paksult inimesi täis. Leidsime endale pisikese platsi seina ääres. Ooteruumis avanenud pilt tuletas mulle meelde kotipoisse Vabadussõja ajal. Nüüd võis neid julgelt nimetada pakipoisteks, sest olukord oli muutunud kultuursemaks.
“Praegu näikse talusaadused hinnas olevat, neid veetakse aina käe otsas linna. Alles see oli, kui neid turule tassiti ja tagasi toodi, kõik kohad olid toiduga üle ujutatud.”
“Õndsa Pätsu ajal,” märkis teine.
“Pätsu ajal ja ka varem…”
“Eks nüüdki ole maal toitu küll, aga sakslased segavad end vahele, püüdes kõik endale saada,” märkisin omalt poolt.
“Tõsi, ta on meilt alati toiduaineid välja vedanud, aga ikka on ta näljane ja näljutab ka teisi, kui saab. Vaadake, mis nad siin vangidega teevad – näljutavad surnuks,” pahandas mu kaaslane.
“Surnuks?” imestasin.
“Surnuks jah, iga päev veetakse Tapa vangilaagrist koormate viisi välja nälga surnud venelasi.”
Olin tõsiselt jahmunud. Õudseid jutte Tapa ja Viljandi näljalaagritest olin ennegi kuulnud, nüüd oli üks neist kohe siinsamas lähedal. Tulin äkki mõttele seda vaatama minna, olime ju Tapal. Kutsusin mehi kaasa, nemad aga keeldusid, sest olevat seda juba näinud. Üks viimaks siiski nõustus, teine jäi minu pakke valvama.
Vene sõjavangide laager asus endises Tapa eksporttapamajas. Lisaks oli ehitatud terve rida pikki pooleldi maa sisse kaevatud muldbarakke. Aknaid ja korstnaid neil polnud, ainult otstes olid laiad uksed. Varem olin kuulnud Venemaa orjalaagritest, nüüd nägin samasuguseid oma silmaga Eesti pinnal. Mul hakkas kõhe.
Muldonnide vahel liikusid hallid varjud, aeglaselt ja vimmas.
“Kas need ongi vangid?” küsisin ettevaatlikult.
“Vankad,” vastas mu kaaslane rahulikult.
“Kui palju neid võib olla?”
“Räägitakse kümnest tuhandest.”
“Ja nad mahuvad sinna ära?”
“Kus nad pääsevad.”
Liikusime lähemale, et paremini näha, aga kõrge traataed oli ees. Laiu sissekäiguväravaid valvasid püssimehed, kes tõrjusid meid juba kaugelt käeviibetega eemale ja teatasid selges eesti keeles, et hoiduksime laagrist kaugemale. Sain aru, et valvet pidasid eesti soost palgasõdurid.
“Ma tahaksin mõne vangiga kõnelda, ma valdan vene keelt,” teatasin.
“Mis teil nendega kõnelda on? See on rangelt keelatud!”
Mu kaaslane tegi kohe minekut ja ma järgnesin talle. Ega mul polnudki vangidega midagi rääkida, minu ainuke huvi oli neid lähemalt