Mõrv meie seas. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
siit lahkuda.”
„Ma saan nii aru, et sulle on pakutud mõlemaid? Kas sa tahtsid sellest minuga rääkida?”
„Ma… jah, seda on pakutud. Aga ma tahan teada, kes selle mõtte sulle pähe pani?” Markby põrnitses naist pahaselt. „Mul on tunne, just nagu oleks mu tähtede seis halb. Mitte et ma seda lora usuksin. Kuid viimasel ajal kisub kõik viltu.” Ta nõjatus taas ettepoole. „Kuid me ei lase sellel oma õhtut rikkuda, ega ju? Miks me ei…”
„Kohv saabus!” hüüdis Paul rõõmsalt ust jalaga lahti lüües ja kandikuga sisse marssides. „Ja mul on head konjakit. Meil on vaja veidi tuju tõsta, Alan, vanapoiss!” Ta istus ning hakkas kohvi ja konjakit välja valama. Ta oli toonud kolm klaasi.
„Said aru, mida ma mõtlesin?” ütles Markby vaikselt Meredithile. „Just nagu nõiutud!”
viis
Politseiülem McVeigh virutas turskete sõrmedega laia kämbla vastu lauda ja sisises nagu rikkis aurumasin.
„Olukord on keeruline. Muidugi oleksin ma pidanud sind kohe juhtumi juurest ära võtma. Sa seisad sellele liiga lähedal. Aga teisest küljest vaadates oli see pidu nagu Noa laev – pisut ühte ja pisut teist – ja keegi ei saa öelda, et sa ei ole parim, kes nende erinevate inimestega toime tuleb.” Ta vaatas Markbyle tähendusrikkalt otsa. „Sa mõistad kohalikke ja see on oluline. Tapetud naine kuulus protestirühma. Sa tunned neid kuulsusi, kes kohal viibisid. Sa tunned seda hotelliomanikku Schuhmacherit. Ja see ongi meil tõsine probleem. Kui hästi sa teda tunned?” McVeigh’ terav pilk puuris Markby nägu.
„Peaaegu üldse mitte,” vastas Markby. „Me kohtusime mõne aasta eest ja ma nägin teda uuesti alles mõni päev tagasi. Kui ma temaga esimest korda kohtusin, olin veel abielus. Rachelil meeldis käia väljas lõbutsemas. Ja tutvusi soetada. Schuhmacher pidas tollal väikest rannarestorani, mis kogus kiiresti kuulsust, ja Rachel võttis endale pähe, et see on tema lemmikkoht. Me kõik olime siis nooremad. Schuhmacheril oli kombeks saalis ringi käia, ilmselt samal eesmärgil nagu Rachel – kasulikke tutvusi sobitada. Ta mängis kunagi hokit, ma ei mäleta täpselt, kas Ühendriikdes või Kanadas. Tal oli sporditähe kuulsus ja ta polnud loobunud oma elustiilist. Nii palju kui ma tean, on ta praegu täiesti rahunenud ja pühendab oma aja ärile.”
McVeigh turtsatas pahaselt. „Tundub, et see on toonud talle kõvasti sisse.” Ta tagus sõrmedega rütmi. „Tema minevik on puhas. Kas sa mäletad midagi skandaalset nendest kaugetest aegadest, millest sa rääkisid?”
„Ei. Kuid ma kordan, et ma vaevu tundsin teda. Rachel oleks teadnud, kui seal oleks juhtunud midagi vürtsikat, kuid ta ei maininud kunagi midagi. Ta oleks sellest kindlasti rääkinud. Ma ei uskunud, et Schuhmacher mind üldse mäletab,” jätkas Markby visalt.
„Ma sattusin temaga juhuslikult kokku, tal näis olevat väga hea meel ja ta kutsus mind oma uue äriettevõtte avamisele. Ma teadsin hotellist, kuna see oli kohalike hulgas palju kära tekitanud. Nii palju kui mina mäletan, oli ta aastaid tagasi pisut sünge poiss. Tugev vaikne sell, aga terava ärivaistuga. Ma ei usu, et eriti meeldiv, kuid alati viisakas ja väga professionaalne. Teda võis isegi külmaks pidada.”
McVeigh küsis mõtlikult: „Kas on tõenäoline, et ta räägiks sinuga vabamalt kui mõne teise politseinikuga, keda ta isiklikult ei tunne?”
„Aus vastus on, et jah, arvatavasti küll,” ütles Markby.
„Ja kas sama kehtib ka teiste külaliste kohta – Merle, Fultonid ja need teised?”
„See on võimalik.”
„Ja peale selle,” jätkas McVeigh pahuralt, „pole mul juurdlusgrupis hetkel ühtegi vaba meest, ühtegi sobivat, keda vastutavaks panna. Üks mees tuuritab vagunelamuga mööda Euroopat, ma ei saa temaga isegi ühendust. Kaks on haiged. Kaks töötavad põhjas selle veoautojuhtumi kallal. Ma ei saa neid tagasi kutsuda. Mõned uurivad postkontoriröövi. Ja ma ei taha kutsuda kedagi väljastpoolt, sest kohalike olude tundmine on väga oluline.” McVeigh vaatas aknast välja.
„Kuidas selle lasteahistajaga on? Kas teda on nähtud?”
„Ei, mitte kordagi. Ta võib olla kas piirkonnast lahkunud või hoiab madalat profiili. Mul on selle peal tubli mees – Harris. Ma ise ei tegele sellega.”
„Väga hea. Siis oled sa üldiselt vaba. Ma võiksin seda Springwood Halli mõrva ise uurida. Kuid mul on liiga palju muid asju pooleli ja mul pole aega ringi joosta, küsitleda tunnistajaid ja teha kõike muud. Sa pead selle enda peale võtma, Alan. Kannad mulle ette ega tee midagi minuga kooskõlastamata. Nõus?”
Markby noogutas tusaselt. Tore küll! Nii palju tööd ja ei mingit vabadust!
„Muidugi, kui sa arvad, et huvide kokkupõrge on liiga suur…”
„Pole midagi, saan hakkama. Mida on teada filmist, mida telemehed tegid?”
„Meil on koopia. See on ilmutatud ja kaader kaadrilt läbi vaadatud, kuid senini pole me midagi avastanud. Sa võid selle enne lahkumist üle vaadata. Alati on võimalus, et telekompanii kasutab ära iga meetri, kuigi alguses arvati, et sündmus ei paku üldsusele huvi, kuna seal oli ainult paar tuntud nime. Nad filmisid juhuks, et kui materjalist tuleb puudu, on midagi käepärast. Ent kui nad avastasid, et majast leiti laip, tegutsesid nad loomulikult täie rauaga. Enne seda filmisid nad ainult maja ja külaliste saabumist – kuni selle pöörase naise tulekuni. Temast on paar korralikku võtet ja võimalik, et midagi jäi ka taustale. Aga sellele ei tasu suurt loota.”
McVeigh pani kõik paberid kausta vahele tagasi. „Vaata, mida sa suudad teha. Kui Morton tuleb õigeks ajaks Yorkshire’st tagasi, võib ta vajaduse korral asja üle võtta.”
„Mõned inimesed,” märkis Markby leebe häälega, „võivad tõlgendada keset juurdlust sekkumist kui usalduse puudust minu vastu.”
Politseiülema puhmas kulmud kerkisid vihaselt.
„Lollus! Sa tead, et me usaldame sind täielikult! Sellepärast kõik arvavadki, et sul on aeg liikuda karjääriredelil ülespoole.”
„Ehk räägiks sellest mõni teine kord?” sõnas Markby tõredalt. „Selle juhtumi kohta ütlen ma nii palju, et kui ma hakkan seda uurima, teen ma seda täie teadmisega. On tarbetu lisada, et kui ma tunnen asjaosaliste vastu kas või kübetki lojaalsust, palun ma ennast juurdlusest kõrvaldada. On endastmõistetav, et ma allun teile ja hoian teid pidevalt kursis. Ma ei tee midagi omapäi. Aga ülejäänud osas tegutsen ma oma parima äranägemise järgi.”
Järgnes vaikus. McVeigh polnud harjunud, et talle tehakse ettekirjutusi, kuid seekord andis ta suuremeelselt järele. „Hästi,” lausus ta. „Aga pea meeles, et mina vastutan, ja kui õhupall lõhkeb, seotakse seda minu nimega.”
„Ma kohe ei tea,” ütles Finlay Ross, „aga ma pean vist kandma ette, et sa kasutad laste tööjõudu.” Ta kergitas oma puhmas kulme ja noogutas laguneva hoone poole, milles paiknes Alice Batti hobuste ja eeslite varjupaik.
„Oh, Emma!” hüüatas Zoë ja vaatas loomaarsti osutatud suunas.
Emma Danby harjas energiliselt vana eeslit. See oli üsna suur eesel, ja et tema seljani ulatada, pidi Emma seisma ümber pööratud ämbril. Looma mõlema esijala põlved olid paistes. Eeslil oli suur pea, lühike kael ja longus kõrvad. Teda ei saanud kuidagi pidada võluvaks loomaks ega uskuda, et ükskõik kui hoolas küürimine või harjamine muudaks paremaks ta otsekui koidest näritud karvkatet. Kuid Emma töötas täie pühendumisega – väike tuulekeeris teksapükstes ja kummikutes.
„Ma sooviksin, et ma saaksin vaesele lapsele natukenegi maksta! Kasvõi taskuraha. Kuid ta teeb seda kogu südamest, töötaks ennast vaeseomaks, kui ma teda tagasi ei hoiaks. Mõnikord peab teda lausa koju ajama. Aga ta on suureks abiks ja loomad peavad ennast tema juuresolekul suurepäraselt üleval. Hobused ja lapsed tegutsevad samal lainepikkusel, kas tead. Ja kui Emma on terve päeva siin, pakun ma talle lõunat. Tema ema on jurist ega laseks mul teda ekspluateerida – isegi siis, kui ma seda tahaksin.”
„Ja tema onu on kohalik politseiboss.”
Sigines