„Mida sa naerad?”

      „Ma ütlesin talle, et tema tüdruksõbral on kena tagumik.” Pilgutasin silmi, sest ruum mu ümber kippus justkui laiali valguma.

      „Taevas hoidku, Ros, kuidas sul õnnestus selline märkus muu jutu vahele suruda? Kasutasid raudkangi?”

      „Ei tea …” ohkasin ma, „aga kuidagi see mul õnnestus.”

      Andrew muigas. „Igatahes erakordne saavutus.”

      „Mm… Aga kuule,” ütlesin järsku ennast tema poole keerates ja talle sõrmega külge torgates, „sa pole mulle veel seletanud, mida sina siin teed?”

      „Ah, tead küll, midagi vaja läbi vaadata, mõned telefonikõned võtta. Tööasjad. Ja mõnikord,” ta põrnitses oma Guinnessi purki, „ma lihtsalt ei taha koju minna.”