---

Скачать книгу

---

meedia” on kujunenud omamoodi brändinimeks, üldistavaks tootenimetuseks digitaalsele kunstile.

      Seega võiksime digitaalset kunsti mõista kahes osas, esiteks digitaalne kui transpordivahend varasemates meediumides tuntud kunsti edasikandmiseks, nagu näeme digitaalse filmi, video ja foto puhul. Sisu jääb justkui samaks, kuid materjali digitaalne loomus võimaldab uudseid esitamise ja vastuvõtu viise. Digitaalseks „tõlgitud” tavaline film DVD-l võib olla vaadatav peatükkide kaupa, mitte tingimata lineaarses järjekorras, ja selline tehniline asjaolu avaldab mõju ka esteetilisele kogemusele.

      Teiseks, digitaalne kui tingimus, mis on võimaldanud uute esteetiliste strateegiate tekkimist. Sobivaks näiteks on digitaalvideo vahendite kasutamine professionaalses filmikunstis, nagu Lars von Trieri filmid, „Blair Witch Project”, mis olnuks võimatud kohmaka filmitehnoloogiaga. On ju suur vahe, kas kasutada duubli tegemiseks 60-, 120- või ainult 10-minutilist filmi. Kerged filmimisvahendid on võimaldanud viibida sündmuste keskel ja olla selle osaks. Kaameramees on samal ajal ka näitleja rollis. Siin on aga seoseid 1950. aastate nähtustega direct cinema ja cinéma vérité, nagu ka vuajeristliku nüüdisühiskonna massiatraktsiooniga candid camera.

      Digitaalne tehnoloogia ja digitaalsuse (arvulisuse) printsiip on muutnud kogu tsiviliseeritud maailma olemist ja kunst on siin üks paljudest sfääridest.

      Metameediaühiskond

      Viitelisus ja laenulisus on viimaste kümnendite kunsti läbivaks jooneks. Oma osa selle leviku juures on digitaalsetel pildi loomise ja levitamise vahenditel. Pildilooja vajutab ainult nuppe, ei pea kujutist ise tegema. Romantilise ja avangardistliku arusaama järgi on hea kunst uue leiutamine, uute vahendite ja maailmade avastamine. Varasema kujutava materjali ja esteetiliste kriteeriumide taaskasutamine on ilmne ka postmodernismis, mille alguseks peetakse 1970. aastaid. Seoses meediakunstiga kõneldakse aga nn metameedia- ja postmeediaühiskonnast, mille algust tuleks lugeda 1960. aastatest ning seostada popkunsti ja televisiooni rolliga. Metameediaühiskonna iseärasuseks on olemasoleva kujutava materjali taaskasutamine. Kunstnik ei loo uut pildimaailma tühjusest – ex nihilo, vaid lõikab-kleebib kokku olemasolevaid kujutisi.

      Digitaalsuse printsiip on suureks ohuks väljakujunenud kunstiäri ja – muuseumide süsteemile. Need on hierarhiat, korda ja defineeritavaid väärtusi arvestavad institutsioonid. Digitaalsus kuulutab surma originaalsusele. Digitaalne teos on korratav, kopeeritav, sellest võib välja lõigata tükke, mis on identsed originaali omadega. Kui müügiobjekt on korratav samasuguses kvaliteedis, kui koopia ei erine originaalist, nagu see on digitaalse kunsti puhul, kaob võimalus seda originaali pähe müüa.

      Tõsi küll, paljundatavus muudab kunsti kergesti levitatavaks ja edasijagatavaks. See ei ole suletud kindlasse füüsilisse piirkonda ning kordumatuse ja harukordsuse aura teose ümber hajub. Lihtne levitamisvõimalus muudab teoses sisalduva elamusliku info kergesti kättesaadavaks, kuid vähendab selle ihaldusväärsust.

      Traditsioonilisest, samuti museaalsest ja kunstiärilisest vaatepunktist peab kunstiteos olema stabiilne (nagu näiteks maal ja skulptuur) ning autorikeskne. Digitaalse ja interaktiivse kunsti puhul ei ole see enam võimalik.

      Interaktiivne kunst kui eelmise sajandi viimane „kunstivool”

      Interaktiivne kunst on digitaalse kunsti alaharu. Selle tekkeajaks peetakse 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algust, kuid selle eelkäijateks peetud kunstinähtusi (nagu happening, Fluxus, videokunst) teatakse ka varasematest kümnenditest. Interaktiivse kunsti peatunnuseks on vaatajale pakutav kaasatoimimise ja osalemise võimalus. Esiplaanil on vaataja käitumisest tingitud dünaamiline kogemus. Klassikaliseks näiteks on Jeffrey Shaw’ (http://www.jeffrey-shaw.net) „Loetav linn”, kus vaataja väntab jalgrattaga läbi sõnadest ja lausetest moodustatud virtuaalse linna. Põhimõtteks on, et vaatajale eksponeeritav kunst on sõltuvusse seatud vaataja käitumisest ja tegevusest teose suhtes. Selles tähenduses on interaktiivses kunstis teostunud kunstnike ammune unelm paigutada vaataja või ka kunstnik ise kunstiteose sisse. Sellega seoses meenutatakse ka Pygmalioni ja Galateia müüti. Pygmalion lõi marmorist kaunitari, armus sellesse ja palus jumalatel see lihalikuks muuta, mida viimased ka tegid. Ka interaktiivses kunstis vaataja või ka kunstnik „äratab ellu” surnud kunstiteose, muudab selle enese käitumisele reageerivaks. Tagasisidestumise võimalus on omistatav elavale. Selles tähenduses on interaktiivne kunst elav, reageeriv kunst.

      Selle kunsti buum 1990. aastatel on toonud kaasa teoreetikute tormilise arutelu, kus küsimuse all on kunsti materiaalsus, originaali ja koopia samaväärsus ja digitaalne esteetika tervikuna. III aastatuhande alguses kestab digitaalse ja meediakunsti kullapalavik edasi, nüüd ilma millenniumilõpu erutuseta.

      •

      LISTISÕJAD JA INTRANATSIONAALSED RUUMID INTERNETIS

      kunst.ee, nr 2, 2002.

      Internetilistidest „Nettime”, „Syndicate” ja „Latera”

      Sõnastamaks 1990. aastate lõpu ning kolmanda aastatuhande alguse kogemust, tuleks kasutada selliseid sõnakombinatsioone nagu „illusioonide purunemine”, „ühtsustunde hajumine”, „kunstivõimaluste ahenemine” ja „ressursside tsentraliseerumine”. Selline ajahetke määratlus on vaid tegelikkuse kurvavõitu konstateering ega tähenda põrmugi, et olukord sellisena säilib, kõnelemata hinnangu objektiivsusest.

      Kohalikus internetiruumis toimunu tundub märkimisväärsena. Näib, et teemaga ei ole tegeldud distantsi puudumise või liiga teravate emotsionaalsete mälestuste tõttu. Ei tahaks raputada soola veel paranemata haavadele, seepärast mainigem mitmete kohalike meililistide tekkimist ja teatava omakeelse internetiruumi moodustumist. Ootamatul viisil on internatsionaalne internetiruum kujunenud ka rahvussiseste, intranatsionaalsete asjade ajamise keskkonnaks. Listid ja meilisuhtlus on tekitanud kultuuri- ja keelesisese diskussiooniruumi, mis, nagu tundub, on avanud õnneks ja kahjuks uusi ühiskondlikke diskussioonitasandeid. Meilikeskkond on võimaldanud luua „uusi ruume” ja kinnitanud inimliku sotsiaalse eksistentsi virtuaalsust. Inimestevahelised suhted, mis koosnevad nähtamatutest „niitidest” ja struktuuridest, annavad ometi reaalseid ja vahel fataalseid tulemusi.

      Listisõjad

      Esmalt vaatleme rahvusvahelist tasandit. Ka Ida ja Lääne meililistides toimunu tundub värske teemana, mida siiski on jõutud juba analüüsida (vt Inke Arns, Andreas Broeckmann, „Rise and Decline of the Syndicate: the End of an Imagined Community”, Berliin, november 2001).1 Tundub, et saabunud on konfliktse värvinguga mittesolidaarsuse ajajärk.

      Esiteks, käivad sõjad uue, 1990. aastatel tekkinud ja kinnistunud establishment’i ning 1990. aastatel kujunenud ja küpsenud põlvkonna vahel. Viimane nõuab oma ruumi ja tegutsemisvõimalusi nii Idas, Läänes kui ka Eestis. Eredaks Ida-näiteks on vastuolud Ukrainas.2

      Teiseks, sõjad ja erimeelsused Lääne ja Ida seltskonna vahel on ilmsed, olles tingitud Euroopa muutuvast poliitilisest maastikust, millega on seotud kultuur ning interneti- ja meediakunst.

      Lääne-Euroopa arveteklaarimised listides olid 1990. aastate teisel poolel märgatavalt seotud erimeelsustega Jugoslaavia konfliktide hindamisel. Jämedalt võttes oli siingi kaks leeri, NATO-meelsed ja nende vastased, viimaseid aga ei saa alati Miloševići pooldajateks nimetada. See torkas silma „Nettime’i”3 ja „Syndicate’i”4 listis. Viimane „Syndicate’i” lõhenemine eelmise aasta augustis paljastas distantseerumise sügavuse ja osutas loodetud Ida-Lääne poliitilis-kultuurilise liidu haprusele.

      „Syndicate” loodi 1996. aastal Ida ja Lääne meediakunstnike koostöö edendamiseks ja infovahetuseks. See oli aktuaalne projekt, kuni oli mõlemale poolele kasulik ja millegi uue tekkimise eelaimus. Ida sai nautida kostitatava ja õpetatava privileege ning Lääs mentori võimukat ja enesehinnangut kõditavat positsiooni. „Syndicate’i” kohtumised toimusid kaheksal korral ka reaalses ruumis Euroopa linnades ja meediafoorumitel.

      Riskiksin

---

Скачать книгу