ESIMENE OSA

      I

      Vaevalt ulatus aprillikuu hommikune päike puistama Kitsetänavale valgust, kui kaupmees Tikandi majahoidja Jakob Vaal astus pikavarrelise luua ja tohutu suure roostetanud prügikühvliga hooviväravast välja. Esmalt vidutas ta rähmunud silmi vastu päikest, et selle järgi ennustada ilma, kuid leidnud päikese ümbruse puhtana, mille tõttu polnud oodata vihmasadu ega tormi, haigutas ta igavusest ja langetas prügikühvli kolisedes tänavale.

      Vaali katmatud jalad, eriti aga kõverad ning nukilised varbad, olid marraskil ja kärnas, sest Kitsetänava ümbruses leidus palju igasuguseid klaasitükke ja teravaid kilde, millele astumast isegi tema ettevaatlikkus ei suutnud hoiatada. Ta paljast lagipead kattis rühkunud sametist lodumüts ja jalas olid tal valgest kotiriidest püksid, mille lotakalt tagumikult paistis vaevumärgatav sinine kiri „Puhk & Pojad”. Erilise tüseduse andis talle aga kõht, mis kippus üle püksivärvli punsuma ja mida tööpäevil ehtis jämedalüliline uuskullast uurikett.

      Et kojamees Vaal oli esimesi virgujaid, siis enamasti temaga algaski Kitsetänava päevane elu.

      Enne pühkimist tuhnis ta läbi kõik seinaäärsed urkad, avas mahapillatud tikutoose ja paberossikarpe, harutas lahti paberipuntraid ja kogus taskusse pooleldi põletatud paberossijuppe, mida vandumise alles äraõppinud poisikesed ostsid talt kümnekaupa, kahe või kolme sendi eest.

      Juba kolises varajasi veerevaid piimavankreid, juba hakati avama poeuksi ja Vaali tööusinus üha kasvas. Heites majaperemehe poeuksele ootavaid pilke, asus ta pühkima selle lähedusse, sest see oli tal juba harjumuseks, et nii kui peremees hommikuti oma laperguse näo ukse vahelt pistab, võtab teda teenija varajase tervitusega vastu.

      Kuid täna näis peremees poe avamisega hilinevat, sest kogu ta ukseesine ja lähem ümbrus oli juba ilusti puhtaks pühitud ja pühkmedki kogutud kühvlisse kokku, aga poeuksed ja – aknad jäid veel ikkagi suletuks, nagu oleksid vaimud võtnud letitaguse eneste alla. Vaal oli nõutu, sest siin polnud tal midagi enam teha, aga teisale pühkima ei tihanud ta minna, sest peremees peab ju ikkagi nägema, et ta asjatult ei raiska, makstes majahoidjale viisteistkümmend krooni kuus ja andes lisaks veel priikorteri.

      Vaal kirus ennast oma rühmava töö tõttu ja luuras salamahti ringi. Kui ta jõudis äratundmisele, et läheduses nägijaid ei ole, paiskas ta kühvlisse kogutud pühkmed uuesti tänavale laiali ja hakkas neid siis teiskordselt kokku pühkima.

      Kui ta ootamiserutus ning põnevus oli tõusmas haripunkti, ilmus põiktänavalt tasaselt vurisev voorimehekaless, kust selle peatumisel astus välja purjutusuima veel mitte välja maganud kingsepp Saarmas, kes silmates Vaali tõstis käe mütsi veerde ja hüüdis tervituseks:

      „No kuidas käratab?!”

      Teistsuguses olukorras oleks Vaal vastanud viisaka kummardusega, nagu see tal tavaline viis, kuid et nüüd olid kolksatamas poeukse raudsed aasad, kangid, riivid ja tabad, siis ei olnud tal selleks enam mahti. Samas paiskusid lahti kirendavate siltidega poeuksed, mille vahelt pääses möllama petrooleumi ja heeringasoolvee roiskuvat lõhna, kuna lävel seisis härra Tikand oma poodniku- ja majaperemehe hiilguses.

      „Tere hommikut, peremees, tere hommikut!” hüüdis majahoidja Vaal oma lodumütsi peast kahmates ja sügavaid kummardus painutusi tehes.

      Kuid ega peremeeski olnud oma kojamehele tervitustega kitsi, sest kadedad keeled teadsid salamahti sosistada, et ka Vaalil olla ikka oma kõvad kopikad pangas. Nad kummardasid vastamisi ja ütlesid teineteisele meelitusi, sest mõlemad oskasid rahast suuresti lugu pidada. Kes teab kui kaua nende vastastikune seljapainutamine seekord oleks kestnud, kuid õnneks tuli üks varajane ostja ning seega vabanes peremees viisakusorjusest, nagu ta vahel naljatujus armastas teretamise kohta ütelda.

      Alles nüüd pöördus Vaali otsiv pilk kingseppmeistri poole, kuid too oli juba jõudnud töllerdada hoovi ja ainult tagasipöördunud voorimehe piitsalaksatust oli veel kauguses kuulda.

      Kui juba raha vastu on nii vähe lugupidamist, et teda tühipalja sõidutamise eest tuulde pillutakse – ja Vaal sülgas pahandunult vägeva lirtsu –, siis pole ka ime, et ollakse vaene.

      Nüüd juba ilmus tänavale piimaostjaid naisi, kõigil juuksed kahludena sassis ja hommikune kasimatus näol.

      „Tere hommikut, härra Vaal!” hüüti nüüd siit ja sealt, ja härra Vaal pidi olema küllaltki hoolas ja nobe, et jõuda kõigile õigeaegselt vastata.

      Kogu Kitsetänava ja selle ümbruse rahvas, eriti aga naised, tundsid mingit lömitavat aukartust härra Vaali ees. Mis härra Vaali suust kukkus, see oli õige; kuidas härra Vaal arvas, nõnda ka tehti. Härra Vaali ees seistes kippusid kangemategi naiste jalad põlvist nõtkuma ja nad otsisid oma keelele ikka libedamaid sõnu.

      „Tere hommikut, härra Vaal!”

      „Tere, proua Amanda!” lausus Vaal ja kergitas oma mütsi vanatüdrukule, keda sellepärast austati prouana, et temagi polnud kopikata inimene.

      Proua Amanda, kel oli kortlisuurune koorekannuke näpu otsas ja jultunudnäoline taksikoer tolknemas keti otsas, astus kõnniteelt paar sammukest Vaalile lähemale, ja heitnud vargse pilgu enda ümber, sosistas:

      „Täna kupatas Saarmas jälle tõllaga ette!”

      „Vaata, või koguni tõllaga!” teeskles Vaal imestust.

      „Kas teie siis ei näinud?”

      „Ei teadnud teist vahtida, ja mul oli vahepeal peremehe juures asja, nii et küllap ta siis sel ajal tuligi,” valetas Vaal.

      „Nojah, häbenes teid muidugi, ja siis passis paraja aja,” seletas Amanda õhinal, „aga see ei aidanud tal miskit, sest mina näen ikkagi, hi-hii!”

      Et Vaal teeskles teadmatust, siis see oli ta loomupärane konks või poliitika, nagu ta vigurdamist nimetas. Ta ei tahtnud kellelegi valmistada pettumust öeldes, et see, mis ta praegu kuuleb, ei ole enam kellelegi uudiseks; ta kartis, et selliselt talitades majanaised esimeses uudistepalavikus ei tulegi enam tema juurde; kuid see ei klappinud tema väärikusega sugugi kokku, sest peremehe järel on tema ikkagi esimene majas.

      „Ja noka oli ta ilusti täis kaaninud, nii et ära mine ligi!” jätkas Amanda.

      „Kas ikka tõesti?” vastas Vaali ja ta näilik imestus aina kasvas.

      „See ei ole veel kõik,” – ja nüüd muutus proua Amanda jutt vaevukuuldavaks sosinaks –, „naise kolkis ta ilusti läbi ja tõukas uksest välja, lapsukesed aga riputas ahjukonksu külge, nagu oleksid nad mõned vorstirõngad.”

      „Kas õigesti või?” küsis Vaal ja nüüd ta ei teeselnud enam. „Poos kohe üles – või tappis ära?”

      „Jah, nii tõesti, nagu ma siin seisan. Lapsed vingusid küll nagu süütud kutsikad, aga või mõrtsukas sellest kedagi hoolib.”

      Vaal seisis masendunud nõutuses, kuna Amanda-proua jätkas:

      „Ma olen päris õnnelik kohe, et mul meest ei ole; süda on sees nii rahulik ega ole tarvis miskisugust muret tunda!”

      Kuid Vaal ei kuulnudki teda enam, ta seisis mingis tardunud rammetuses ja ainult mõtles, et mida nüüd tuleks ette võtta. Algul ta kahtleski pisut, et kas see lugu ikka tõepoolest ongi nõnda hull, aga samas arvas ta teisiti, et mine sa tea seda kingseparahvast, on teised ikka kanged purjutajad ja vahest viinamarus tuligi Saarmas sihukese hullu tembuga toime?

      „Ikka ja alati olen ma mõtelnud,” jätkas proua Amanda, „et ühelegi meesterahvale ma eluilmas ei läheks, ehk kui juba tuleks minna, siis ainult…”

      Kaugemale ta oma jutuga ei jõudnud, sest nüüd segas härra Vaal vahele:

      „Egas siis midagi, kui asi sihuke on, siis tuleb minna vaatama!”

      „Oi, pai härra Vaal, ärge mitte minge! Ta on purjus nagu elajas ja võib veel teilegi häda teha!”

      „Mis tas mehele ikke teeb?” lausus Vaal ja haaras luuavarre tugevamini pihku.

      „Kui ta ei teegi, siis mõne ropu sõnaga