Ahnitsejad. Enn Kippel
Читать онлайн книгу.
viltusuulise Mareti saladust ja kui vaja, siis näidata oma karmi majavalitseja kätt.
II
Hoovipoolse maja katusekamber ei näinud kunagi päikest, sest selle aken vahtis läbi uugi põhjakaarde, kust talvel tõusevad suured tumedad lumepilved ja kust nii sageli puhub külma lõõtsuvaid tuuli. See tilluke kamber lae all muutus ikka ahtamaks, sest katus surus seinad kokku.
Peale laua ja ühe väikese toidukapi oli selles kambris kaks nigerikku puusängi. Helendavateks täppideks selles troostitus nukruses oli aknalaual asetsev roheline kaktus ja toa parempoolses nurgas rippuv kreekakatoliku kiriku pühakupilt.
See katusekamber kuulus poolpimedale ja lombakale vanaeidele, kes mõnuledes popsis oma pigitunud piibunosu. Kui tal aga lõppes tubakas ja selle ostmiseks puudus raha, siis oli ta täis pahameelesappi ja virisedes kurjustas oma allüürniku Katarina Lulkiniga, keda majarahvas nimetas Lullikatiks ja vahel lihtsalt Katiks. Kati oli ligi paarikümneaastane neid, kes kolmekroonise kuumaksuga oli sellelt vanaeidelt lunastanud elamisõiguse.
Vanaeit, kelle nimegi majarahvas oli jõudnud unustada ja nimetas teda ta suitsetamiskire tõttu ainult Piibumooriks, elatas end linna hoolekandeasutusest antavast igakuisest mõnekroonisest toetusest. Et äraelamiseks sellest ei jätkunud, siis käis ta pühapäeviti ja ka tähtsamate matuste puhul surnuaiaväravas nutmas.
Kati isa oli hukkunud maailmasõja möllus, ema surnud peatselt pärast sõda, ja teda oli võtnud kasvatada tädi – isa õde, kes üksildasena elas kuskil Peipsi-äärses külas. Kasvades oli Kati suviti hoidnud külakogukonna karja, aga talved veetnud niisamuti vanaema hurtsikus kasinasti elades. Ema, kes eestlasena oli pärit kuskilt kaugemalt sisemaalt ja juba oma usuvahetusel jõudnud unustada omaksed, jättis ta üksikuna maailma. Ka isalt ei jäänud peale tädi kedagi lähedasemat, kuna kaugemaid sugulasi vahest leidus, aga need elasid niisamuti vaeselt ja laialipillatuina mööda Peipsi rannikut.
Igal kevadel, kui hooajatöölised rändasid küladest linna, oli piiritu igatsus ning elujanu täitnud Kati hinge. Linnuna oleks temagi lennanud suurde linna, kuid tädi oli tulehargina teda sõidelnud, öeldes, et siis ei tohi ta enam tagasi tulla. Veel oli ta mõtelnud ühe suve ja talve, ja siis, kui Peipsil jää oli juba lagunemas, oli ta ühel ööl sidunud oma kompsukese kokku ja võtnud koos müürseppadega salajase linnateekonna ette. Kuid linnaleib ei olnudki palju magusam kui külakogukonna oma, aga mõnikord veel mõrum. Vaheldumisi tegi ta nii mitmeid töid: oli ehituste juures lubjasegajaks, käis kärnerite juures aiatööl ja talviti hädaabitöölisena isegi mullatööl. Selliselt rabeleb ta juba teist aastat, aga edasi ei jõua, sest see, mis suvistel hooaegadel teenitud, kaob talvise näljaga ruttu.
Kati istus voodiserval ja mõtles, ning ta otsmikule oli tekkinud sügav kurd, sest ta lahendas rasket probleemi: tal on kolmkümmend kaheksa senti varandust, ja ta ei tea, kas osta selle eest üks kilogramm leiba ja nelisada grammi vorsti või ainult leiba ja kahekümne viie sendi eest lahtist näopuudrit. Mõlemaid oleks vaja, aga selleks ei piisa tal raha.
Olgugi et ta oli vaene, kuid ka temal kui noorel naisolendil oli õigus edevusele ning armastusele, ka temal põksus süda, ka temas hoovas tunnete laviin.
„Oh, tundmatu armsam,” ohkas ta iga päev, „kus oled sa praegusel tunnil?”
Kuid samas ta leidis, kui rumal-mõttetu ning lapsik on ta igatsus, mis ei täitu vist mitte kunagi, sest temataolistele vaestele tüdrukutele pole kuskilt tulemas ilusat ning noort meest, sest nende silmad on pöördunud majateenijaile, müüjataritele ja eriti uhkeile kontoripreilikestele, kes on suursugusemad töötavate neidude seas. Kuid ta ei unistagi kes teab millisest, ta oleks rääkimata õnnelik, kui tuleks ja kosiks teda ükskõik milline mees, jah – ükskõik milline, ta nimetaks teda oma printsiks ja armastaks teda kogu oma tänulikkuse ja hellusega.
Kuid mehed ei pane teda tähele, sest tal puuduvad kenad ning peened rõivad. Tõsi, nüüd on tal võrdlemisi hea kevadmantel, millega ta võib isegi uhkeldada, aga kingad, need on nii armetud, kulunud, tallutatud, ja mis veel tähtsam – vildakile sõtkutud. Vildakaks sõtkutud kinga panevad mehed kohe tähele, seda ta teab.
Kui ta ükskord jõuab niikaugele, et sentidena kogutud rahast jätkub kingade ostuks, siis selleks ajaks on jällegi ta mantel kuigi mitte kulunud, sest ta hoiab seda hoolikalt, aga moest iganenud ja tänavale ilmudes tõmbab ta sellega enesele ainult põlastavaid pilke; ja undrukute soetamisele ei tohi ta mõteldagi. Kati ohkas, sest võimatu on tal kõike korraga omandada ning seega leida meest.
Kunagi loteriitähte ostes oli ta katsetanud oma õnnegi. Et kui kõik teised võidavad, miks siis mitte temale see ei naerata? Omandanud pileti, tegi ta kõik tulevikukavatsused juba valmis, et mida ta võidu puhul enesele ostab; ja nägus meeski ei puudunud ostetavate seas. Kuni loosimiseni elas ta oma muinasjutulises õhulossis. Kuid kogu ta unelm pilbastus ning purunes ja ainult pettumuse mõrudus jäi hinge: miljon oli läinud ühele rikkale kaupmehele ja vähemad võidud valgunud samuti mööda maad-ilma laiali.
Tõsi, maailmas on temataolisi vaeseid ning üksikuid tüdrukuid veelgi, kõik nad vahest polegi nii töökad kui tema, ja neil on ilusaid siidmantleid, kingi ja sukki isegi mitmeid paare, aga miks temal neid ei ole?
Öeldi: „Sul on selle eest au!” ja talle tundus, nagu oleks mõnus soojus läidetud ta hinges.
Kuid samas lähenes keegi libekeelne, kelle hääl oli päris nurjatu, kui ta ütles:
„Päh, au, kes seda ilusa rõiva alla näeb, kes selle järele pärib või kes seda himustabki?”
Kuid Kati oli vapper ega andnud alla.
„Vaene, aga aus!” oli ta nõrkuse silmapilkude aegu alati ütelnud.
Kuis ta astubki oma tulevase ette ebapuhta ja – ausana? Et see tulevane ükskord ikkagi tuleb, seda uskus ta päris kindlasti; ainult kannatust, vankumatut kannatust ja ootust, ega ta tulemata jää! Nii lohutas Kati ennast imetihti.
Piiritult armastas ta oma tulevast, olgugi et teda polnud näinud ega teadnud, kes ta on. Aga ta kujutlus oli aja jooksul voolinud, olgugi et veel ähmaste äärjoontega, kuid sihvaka noormehe, kellega ta viibis nii öid kui päevi lahutamatult koos ja kellele ta tõotas olla surmani truu.
Uuesti meenusid talle kingad, mis puhkasid Heinaplatsil asuva kingakaupluse vaateaknal. Seal on neid mitmemustrilisi – kirjusid ja läikivaid, mis teeksid ta väikesed jalad imepeeneks ja kauniks, nii et ta võiks astuda tippamisi ja pilgutada silmi, mida ta nüüd peab argselt ja häbenedes maha langetama. Nende omandamiseks oleks vaja raha, ainult üheksa krooni raha. Katil oleks vaja aga ainult kaheksa krooni ja seitsekümmend viis senti, sest kakskümmend viis senti on tal juba olemas, kui ta jätab vorsti või näopuudri ostmata.
Aga kust võtta sellist tohutut rahahulka, sest ehitustööl makstakse talle ainult kaheksa senti tunnist ja mõni päev ei vajatagi teda. Et muretseda mantlit, selleks pidi ta koguma ning pigistama kokku terve aasta aega, ja selle tagajärjel on nüüd ka poevõlg paisunud suureks – üksteistkümmend krooni ja seitse senti, mille tasumine ei ole kerge.
Aga need kingad, need kingad – need ilusad kingad, nad röövivad mõistuse peast!
Tuli Piibu-moor, toetudes kepile, ja astus komberdades tuppa.
„Kas juba nii vara õhtul?” küsis ta.
„Pärg pandi katusele ja mehed hakkasid liiku jooma.”
„Soo-soo, või hakkasid liiku jooma,” urises Piibu-moor, „aga millega sa siis üüri maksad? Või tahad mind jälle petta ja lased oodata nagu mineval kuul?”
Pisarad valgusid Katile silmi, ta ei suutnud enam taluda sellist olukorda. Kogu maailm aina kisendab ja kiusab, et anna raha ja raha, mida aga temale ei anna keegi.
Ohates tõusnud ja pannud pähe musta-valgetäpilise bareti, lahkus ta sellest umbsest kongist, kus vaesusele oli seltsimas veel tigedus.
Kati kaalutles ja kaalutles, kas osta vorsti või näopuudrit?
Ta pöördus kõrvaltänaval asuvasse poodi. Tikandi juurde ei tihanud ta minna, sest seal hakatakse jällegi meelde tuletama ta võlga. Ostnud ühe kilogrammi leiba, pidi ta küsima