Euroopa maailma teljel. Martin Kala
Читать онлайн книгу.
on see ka ühiskonna arengule. Ja kui usaldatakse oma, on võõrastki kergem omaks võtta.
Kui maailmakaart põhineks emotsioonidel, oleks Euroopa kohal suur tume auk, samas kui lootusrikas Aasia säraks taevasiniselt ning isegi Aafrika ja Lõuna-Ameerika paistaksid rohkem silma oma positiivsusega. Eurooplased tunnevad muret oma eraelu pärast ning on enamasti pettunud oma juhtides. Eriti nõuab muutusi põlvkond, kes peab lähitulevikus maadlema vananeva ühiskonna riigivõlgade, rahva haiguskulude ja turu kallinevate hindade, samuti keerulise energiapoliitikaga. Rahva vara kahaneb lähiaastail märgatavalt, suureneb aga jaht viimastele maavaradele. Siirdeühiskonna lastele on jäetud kanda oma vanemate koorem.
Lääne-Euroopa riikides veavad nii parem- kui vasakpoolsed ideoloogiad vana pehkinud riigivankrit. Näiteid leiab 2008. aasta Ateenas ja teiste suuremate Kreeka linnades toimunud ulatuslikest sotsiaalrahutustest, 2005. aasta Pariisi eeslinnamässust, Itaaliast, Ungarist ja mujalt. „Ma pole ei ateenlane ega kreeklane, olen maailmakodanik,” kuulutas Sokrates. Filosoofi sõnades peegeldub aktuaalne seisukoht: tänapäeval ei suuda ükski riik globaalprobleeme üksi lahendada. Ilmselgelt võivad maailma teises nurgas toimunud sündmustel olla laastavad tagajärjed meie endi kodupaigale. Seetõttu on kooskõlastatud tegevus Euroopas elulise tähtsusega.
Meie hirmud ühtivad eurooplaste hirmudega. Mida me kardame? Esiteks seda, et me lihtsalt ei saa hakkama! Meile tundub, et maailm liigub vales suunas, kuid oleme samas suutmatud midagi selle takistamiseks ette võtma.
Kui Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves pidas Eesti Vabariigi 91. aastapäeva puhul pidupäevakõne, puudutas ta oma jutus oluliselt koostööd ja riikide ühistunnet: kui kõikidel on probleemid, otsivad kõik koostööd. „Solidaarsus on äratundmine, et ilma teiste toetuseta, ilma meie enda toetuseta teistele ma ise, sina, meie kõik toime ei tule. Sealt on lühike samm selleni, et meist keegi ei tule toime. /…/ Solidaarsus toimib kõige kirkamal ja ehedamal moel, kui ebamugavust ja tõrjutust hakkavad tundma need, kes keelduvad koos teistega kandmast ühist koormat,” ütles president oma aastapäevakõnes.4 Loogiline, et täna parandavad omavahelisi suhteid Ameerika ja Hiina, koostöövõimalusi lahkavad järjest rohkem Venemaa ja Euroopa Liit, isegi Türgile pakutakse strateegilist partnerlust selleks, et olla ühel lainel ja suutlikumad rasketes oludes toime tulla. On hädavajalik, et otsustusprotsess ELi liikmesriikide vahel muutuks tõhusamaks ja Euroopa rahvaste seas leviks ühtmoodi arusaamad.
Nauditav on lugeda tänaseid arvamusi sellest, kuidas kriisireguleerimise varjus idanevad Euroopas uued ideed. Kas või näide Brüsseli rõõmust rõkkavatest koridoridest, kui Gruusia sõja suguste välispoliitiliste katastroofide ajal tekib tunne, et Euroopa Liidu liikmesriigid hoiavad kokku, moodustades näilise ühtsuse. Selliseid hübriidolukordi leiab käesolevast raamatust mitmeid, tegelik üksmeel on Euroopas paraku veel harv nähtus.
Igal ühiskonnal on olemas oma kindel „kuri” või „kurjuse nišš”, mis tagab rahulolu elanike südametunnistusele ega lase teistel „kurjadel” tulla seda eksitama. Samas ei vaja see kindlat kehastust, kellele projitseerida oma ängid. Lääne ühiskond on üsna üksmeelselt heaks kiitnud vaenlasekujuks hirmu, millel puudub äratuntav nägu, mistõttu on tekkinud suur hirm hirmu ees. Selle tulemusena saab kannatada inimeste usaldus. Kuulsa näitena võib tuua 11. septembri sündmuste järgsed aastad rahvusvahelistes suhetes, milles oli tugev annus paranoiat ja pimesi otsuseid. Samuti astus Lääne kujutlusvõime segaduse ja saamatuse aastakümnesse pärast kommunistlike riikide kokkuvarisemist, mis oli andnud külma sõja aegse vaenlasekuju ja mis nüüdsest konkreetset vormi ei omanud. Samuti ei lähtu Lääne ühiskond enam poliitikute vasak- või parempoolsest maailmavaatest, vaid eeskätt oma hirmudest.5 Hirmu näiteid võib leida nii Euroopast kui ka Eestist. Te võite avada suvalise internetikommentaariumi ja leiate end kohe keset kõige hirmsamaid ohte. Kohe-kohe hakkavad siia jõudma Vene tankid, Öine Vahtkond marsib Toompeale, homoparaad Tallinnas kõigutab meie ühiskonna aluseid jne. Või ka venekeelsest meediast: Andrus Ansip on teostamas põhiseaduslikku riigipööret (enne pronksiööd). Pronkssõdur viiakse minema 24. veebruari paraadi ajal ja Eestis tõstab pead fašism. Või siis väike intermezzo valuutavahetusega – et Eesti kroon kukub.6
Kriisiolukord on Euroopa ülesehituse üks instrumente. Ajalugu on tõestanud, et Euroopa suured väljakutsed on võetud läbi raskuste vastu siis, kui muud üle ei jää. Kas oskame täna hinnata, millise hoobi või tõuke andis põhiseadusleppe läbikukkumine või Iirimaa möödunudkevadine referendum, millega raputati Okasroosikese unest ka viimsed euro-unistajad? Kui liikmesriigid leppisid kokku uue reformileppe sisus, lõppesid rasked läbirääkimised aplausiga, kuid tõelistele eurofiilidele mõjus viimasel momendil sõlmitud kokkulepe hääletu haigutusena. Euroopaliku üksmeele sügavamast puudumisest räägin pikemalt raamatu viiendas peatükis.
Kas kriisiga saabuks oodatud harmoonia, loodetud üksmeel? Euroliidu välispoliitika ühtsus on aastaid vastu seina jooksnud ja jätnud endast maha arvukalt lünki, mille täitmiseks ei piisaks tinti. Majanduslangusest rääkides ollakse samas üksmeelsed, kuna halbadel aegadel on varemgi kokku hoitud. Kahtlen, kas säärase kriisireguleerimise mõte ühtib Euroopa tuumikväärtuste ja suurte ideedega. Pigem võiks seda võrrelda jalgpallimatši kaotanud võistkonna masendustundega, kui too tühjendab ennustatud võidu tähistamiseks lauale laotud šampanjapudelid, et siis noruspäi koju lonkida. Tänane olukord loob mugava vahendi: oma hetkeseisundit säilitada sooviv Euroopa ühiskond saab spekuleerida reformiga kui kriisist väljumise vahendiga.
Sõna, mis enamikule eurooplastest hästi ei mõju, on üleilmastumine. Sellest, kuidas kaitsta eurooplaste huve üleilmastumises, teen juttu raamatu lõpuosas. Viimaste laienemistega võidu süüdistatakse globaliseerumist, sest vabad töökohad liiguvad madalatele maksudele orienteeritud riikidesse, samas kui Euroopasse saabub arvukalt odavaid töökäsi, mis muudavad Euroopa järjest vähemjõukamaks elamispaigaks. Vaateid pole muutnud ka mitmed põhjalikud uuringud, mis maalivad majandusest hoopis teistsuguse pildi: üleilmastumine on kasulik Euroopa kodanikele ning äritegevusele.
Venemaa agressioon Gruusia pihta augustikuus oli 2008. aasta suurim šokk. Sadade tuhandete eurooplaste süda jättis lööke vahele, meie postkastid olid täis murelikke sõnumeid tumeda tuleviku kohta. Üks lähedane inimene kirjutas siis: „Mind on sõda Gruusias täiesti maha murdnud. Kardan, et Ida-Euroopast saabki tallermaa, kus Venemaa demonstreerib oma üleolekut NATOst, EList, USAst. Mul on tunne, et see needus ei lõpe iial ja tume vari on Eesti kohal igavesti.” Iga inimene mõistis, et midagi läks kuskil täiesti valesti. Gruusia sõjaga on meie endi silme all sündinud uus maailm uute reeglitega, mida analüüsin 2. peatükis.
Gruusia sõja algus langes omakorda kokku ajalooliste olümpiamängude avatseremooniaga Pekingis, mille puhul räägiti Lääne demagoogiast. Küsimus, kuidas Hiinale olümpiamängude korraldamiseks luba anti, demonstreerib tõsiasja, kui palju Lääs inimõigustele tähelepanu pöörab. Rahvusvahelise Olümpiakomitee 2001. aasta avalduses seisis, et mängude viimine Pekingisse aitaks kaasa inimõiguste arengule, ning et seitsme aasta pärast näeksime ennekuulmatuid muutusi. Kuid kui mängud olid alanud, nentisid samad silmakirjateenrid, et Hiinas vastutagu ikka hiinlased, mitte nemad. Lääs oli ja on nurka surutud: kuidas rahuldada üheaegselt kodanike etteheiteid inimõigustevastase režiimi suhtes ning samas leida uusi võimalusi oma finantsturgudele, tööstusharudele, Airbusidele, Renault’dele ja Carrefouridele? Õhtumaa juhid otsivad meeleheitlikult parimat käitumiskava, mis kaitseks põhimõtteid, kuid ei külvaks umbrohtu meie äripõldudele. On ju silmakirjalik nõuda demokraatiat ja oma intressidele vastavaid õliseadusi.
Piitsa ja präänikuni jõuame mis tahes kriisireguleerimisel. Raamatu taustamaterjali kogumisel puutusin kokku näidetega lääne ärihuvidest, mis domineerivad ka siis, kui mõistuse hääl ütleb vastupidist. Lääne usaldussituatsioon ülejäänud maailma palgeil on sellistest kokkulepetest palju kannatada saanud. „Riikidel ei ole püsivaid sõpru, on vaid püsivad huvid,” tsiteeritakse tihti 19. sajandi Briti välisministrit Lord Palmerstoni, sest seda põhimõtet järgitakse tänapäevalgi. Ning poliitiliste kokkupõrgete, vastakate seisukohtade ning oma visiooni või
Eesti Vabariigi 91. aastapäeva pidulikul kontserdil Jõhvi kontserdimajas 24. veebruaril 2009. aastal peetud kõne on saadaval Postimehe veebilehes. „Vabariigi presidendi iseseisvuspäev”, Postimees, 25.02.2009.
Ž ižek, Slavoj. “Violence”, London, 10.01.2008. Sloveenia päritolu psühhoanalüütik Slavoj Žižek kirjutab hirmuühiskonnast tabavalt oma uusimas raamatus “Violence”. Ühiskonnad on muutunud ning parem- ja vasakpoolse spektri asemele on tulnud hirmuga manipuleerimine – kes kardab immigrante, kes terrorismi jne. Ühiskonnas saavad uue kaalu äärmused ja vasak-parem skaala asemel kõneldakse hirmuühiskonnast. Žižek nimetab seda “postpoliitiliseks biopoliitikaks” ehk olukorraks, kus suuremad ideoloogilised seisud on jäetud seljataha ja nii mobiliseerib masse depolitiseerituse taustal üksnes hirm.
Bahovski, Erkki. „Kui hirm müüb”, Eesti Ekspress, 27.02.2009.