Pea suu! Tõmba uttu!. Helga Nõu
Читать онлайн книгу.
rahustan end ajakirjadest novelle lugedes. Neelan kõike, mis kätte juhtub. Ikka on neis õnnetu armastus või vahel õnnelik ka, või sureb keegi ära, või kaob emal laps ära või lapsel ema. Siis lasen veel voolata ja padi läheb märjaks ja mustatriibuliseks. Aga pärast on hea olla ja miski ei lähe mulle enam korda. Vahel ei saa küll inimene iseendast aru. Igatahes mina mitte …
Õnnetu armastus … Minu armastused on alati õnnetud juba algusest peale ja seni, kuni lõpevad. Praegu on Ralf. Ta on üheksateistkümneaastane. Ta on kõige ilusam poiss, keda ma tean. Pikk, tumedad krussis juuksed ja põskhabe. Kui ta vaatab mind oma natuke viltuste tumehallide silmadega, siis käib mul otse kuum judin läbi keha. Häda on ainult, et ta nii harva mind vaatab. Ja siis, kui ka vaatab, ta igatahes ei näe mind. Nagu vahiks ta ainult õhku. Nagu ei oleks mind üldse olemas. Aga noh, mul on oma väikesed plaanid, kuidas ta mind nägema hakkab. Mul on ka teatud võimalused selleks. Tema vend Joakim käib meie klassis. Ja siis on mul ju Oskar …
Oskar! Korraga tunnen puudust tema järele, ta väikese sooja ja pehme keha järele. Oskar on mu ainuke õnnelik armastus. Ta on merisiga, pruun ja valge, natuke lokkis karvaga. Ta elab oma puuris kööginurgas, kus ma söödan teda keedetud kartulite ja kapsalehtedega. Ema kaebab ainult, et ma ei vaheta küllalt tihti saepuru puuris ja „elukas” haiseb. Mõni asi see väike hais siis! Pealegi olen ma nüüd viimasel ajal hakanud väga tihti puuri puhastama ja üldse Oskari eest hoolt kandma. Pärast seda, kui Ralf tuli mu ellu, olen hakanud hellitama Oskarit nagu oma last. Võtan ta iga päev koolist koju tulles sülle ja silitan teda õrnalt. Ja Oskar pistab oma sooja nina mulle krae vahele vastu kaela ja lööb nurru nagu kass. Te ehk ei näe seost Oskari ja Ralfi vahel? Asi on nimelt nii, et Ralf, kes päeviti käib ehitustöödel puutööd õppimas, peab õhtuti koos oma onupoja Haraldiga väikest loomapoodi. Õieti on ta küll peaasjalikult huvitatud lindudest ja leiab, et merisead, hamstrid ja hiired on kuidagi madalamast seisusest olevused. Aga ta müüb ka neid ja mul on põhjust seal käia Oskarile toitu ostmas. Nii et Oskar, kes oma kaks esimest eluaastat näris ainult kodutehtud toitu ja köögijuurikaid, saab nüüd igasugust teaduslikult komponeeritud õigete vitamiinidega meriseatoitu. Oo, Oskar, kuidas armastan sind!
Peaksin ehk jutustama ka mõne sõna koolist ja meie klassist. Käin kaheksandas klassis Valberga koolis. See on suur, hall ja jõle igav kõrgastme kool. Väljastpoolt näib nagu vangla, ainult trellid puuduvad akende eest. Koolimaja ees on suur asfaldiga kaetud kooliõu ja paar tsementpotti mullaga. Igal kevadel ja sügisel istutab kooli kojamees Kolka-Kolka sinna sisse lilli, aga need ei kesta kuigi kaua. Mõne nädalaga on need kadunud, üles kistud või ära murtud. Möödunud sügisel oli kellelgi õnnestunud lilled juba pärast esimest koolipäeva ära põletada. See tegi päris viha. Igatahes tüdrukud meie klassis, Anna, Eva ja teised, kellega ma läbi käin, me leiame, et võiks ka midagi ilusat olla. Kool on niigi igav ja raske. Õpetajad on tihti ebaõiglased. Nad õpetavad nähtavasti ainult selleks, et tunniplaani täita ja palka saada, ja panevad hindeid nagu masinad. Nad ei tunne igal juhul huvi selle vastu, kas me midagi oma tulevase elu jaoks õpime või ei. Nad ei tunne huvi meie kui isikute vastu. Ise ma ei tahaks iialgi õpetaja olla. Ei, see on küll kõige viimane elukutse, mille valiksin!
Poisid meie klassis on kõik igavesed lorud, nii lapsikud, et hakka lihtsalt nutma. Ma ei armuks iialgi ühessegi neist. Ehkki Joakim on tsipake oma venna nägu … Mikael on ka natuke mehisem kui teised, aga ta ropendab hirmsasti ja ma olen kuulnud, et ta on igal nädalalõpul purjus. Sven-Allan on klassi tarkpea, ehkki seda ei võiks arvata. Ta on välimuselt väike ja armetu ja sarnaneb oma suurte prillidega näitleja Woody Alleniga. Vahel kutsumegi teda Sven-Alleniks. Ta saab kirjalike tööde eest alati kõik viied, aga ta ei aita kedagi teist ja tal pole vist palju sõpru klassis. Ja siis on meil klassis üks eesti poiss ka, Porgand, ma mõtlen Ville Väster. Porgandiks kutsutakse teda ta punakate juuste pärast. Meie oleme ainukesed eestlased klassis,. kuigi koolis on paar tükki veel.
Ahaa! mõtlete te nüüd võib-olla. Üks eesti poiss ka silmapiiril kõigi rootslaste seas! Kindlasti armume me raamatu lõpuks teineteisesse. Ja siis on HAPPY END. Porgand ja Lipuvarras! Kui sobiv, mis? Aga seal te saate pika nina! Ma ütlen juba ette ära, et ma ei armu iialgi Porgandisse. Tegelikult ta ei ole hullem kui teised poisid klassis, aga ta lihtsalt ei huvita mind. Igal juhul mitte päevavalgel ja täie mõistuse juures. Ma ütlen seda sellepärast, et kord ühel klassipeol pimedas ja küünlavalgusega ta peaaegu hakkas mind natuke huvitama. Saage aru, mul on ka oma väikesed inimlikud nõrkused! Aga nojah siis juhtus üks hoopis teine asi, mis pani selle õhtu mokka. Võib-olla kuulete sellest hiljem.
Ah et mismoodi Ville välja näeb? Seda võin ma teile ütelda: kõhn ja pikliku roosa näoga, kaks silma, nina ja suu. Ja üks igavene hulk tedretähti. Aga üsna kenad silmad on tal, mitte niisugused valgete ripsmetega seasilmad, vaid hoopis pruunikad ja tumedate ripsmetega. Kui talle otsa vaatad, pigistab ta huuled naljakalt kokku, nii et suu on nagu kriips. Miks ta nii teeb, ma ei tea. Ma ei tea temast üldse kuigi palju. Ma ei tea tegelikult, kes ta on. Peale selle kannab ta alati vanamoelise lõikega pükse. Niisugused poisid mind tõesti ei huvita!
VILLE: Kes mina olen? Seda ma tahaksin isegi teada. Igal juhul ei ole mina enam see Ville Väster, kes olin kaks nädalat tagasi. Nimi on küll sama ja sihverplaat ka. Aga see ei loe. Mis loeb, on see, mis on seespool, mis on kõige sügavamal sees ja mida keegi teine ei näe ega tea.
Õieti ma enam ei mäletagi täpselt, kes ma olin, enne kui juhtus see asi, millest ma ei tohi rääkida. Olen lubanud, et ma kellelegi ei räägi. See juhtus kaks nädalat tagasi.
Enne seda olin päris tavaline poiss, viisteist aastat vana. Käin kaheksandas klassis Valbergi koolis. Nüüd soovin, et ma ei käiks just selles koolis, sest iga kord, kui näen üht teatud isikut seal, tõuseb minus hirmus viha. Nüüd tean, kuidas on kedagi vihata. See on nagu mingisugune kuum vool minus, mu kõhus, mu rinnas, peas ja jalgades. See täidab mu ja ma ei saa peaaegu muu peale mõtelda. See on paha ja vastik tunne ja ebaõiglane peale selle. Ebaõiglane sellepärast, et see piinab mind ennast ja hoopiski mitte teda, keda ma vihkan ja kes oleks selle piina ära teeninud. Aga ta vist ei teagi seda ise. Iga kord, kui näen teda koolis, naeratab ta mulle. Naeratab! Aga ma vaatan ainult maha ja pigistan käed rusikasse. Ühel päeval maksan talle kätte. Kuidas, seda ma veel ei tea. Aga ma mõtlen midagi välja.
Kus läheb piir, kui kaua keegi on laps ja kuna ta saab täiskasvanuks? Vaevalt oskab keegi tavaliselt seda nii täpselt öelda. Mina aga oskan ja tean seda enda suhtes. Sündimisest peale kuni kaks nädalat tagasi olin laps. Siis – põmm! Korraga sain suureks. Ega ma ise ei tahtnud, aga mind sunniti. „Nüüd oled suur, Ville,” öeldi mulle. „Sa saad aru, et pead suud pidama. Ma usaldan sind.”
Ma tean ka, mis vahe on laste ja täiskasvanute maailma vahel: laste maailm on aus, aga suurte oma on võlts. Täiskasvanud inimesed petavad kõik üksteist rohkem või vähem ja kõik teavad seda tegelikult. See on aktsepteeritud nagu üks seltskondlik mäng teatud reeglite järgi. Kõige tähtsam reegel on, et tuleb petta ilusasti. Nii, et välja ei tule või muidu kena välja näeb. Abiks võib ka võtta ilusad ja salakavalad sõnad. „Usaldus” on üks niisugune sõna. Usaldus! See on kõige hullem sõna, mida tean. See on võlts ja salakaval sõna. Öeldakse, et „usaldan sind”, ja seotakse sul sellega käed ja jalad kinni, nii et sa ei saa isegi appi karjuda. Ei, ma ei saa seda mängu aktsepteerida. Ma ei saa ainult pealt vaadata ja lasta minna. Arvatavasti ei ole ma siiski veel päris suur. Kõige parema meelega tahaksin olla veel päris väike.
Mäletan, et mul olid oma lapsikud unistused tuleviku suhtes. Jaa, kui ma olin päris väike, tahtsin saada lenduriks. Põristasin ringi puupulkadega ja kujutasin ette, kuidas ma lendan üle meie maja katuse ja kuidas isa ja ema seisavad õues ja vaatavad mind. See viimane oli mulle väga tähtis. Ma tahtsin alati teha kõik asjad koos isa ja emaga. Ja seda ma ka tegin kogu oma varasema lapsepõlve. Ei möödunud vist ühtegi nädalalõppu, ilma et me oleksime läinud koos välja jalutama või sõitnud kuhugi maale või mere äärde või mujale põnevasse kohta. Vähemalt mäletan ma seda nii nüüd tagantjärele. Ja alati isa ja ema ja mina, meie kolmekesi. Perekond oli kogu mu kindlus ja alus. Ma ei mänginud paljude teiste lastega.
Õhtuti luges ema ette eestikeelseid raamatuid: „Kevade”, „Suvi”, „Vutimehed”, „Tasuja”, „Vürst