Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
võidetud? Või endise NATO peasekretäri lord Robertsoni väiteid reservarmee võitlusvõimetusest ja ajateenistuse kasutusest?
Miks peaksime täna uskuma, et konflikte ei otsustata enam sõjalise jõuga? Või et mõni teine riik seab Eesti huvid oma rahvuslikest huvidest ettepoole? Vanasti öeldi, et loll saab kirikus ka peksa. Kriitiline meel ja talupojatarkus on igasuguste poliitiliste avalduste hindamisel alati omal kohal.
3. Vähene usk omaenda jõusse ja võimalustesse
Vabadussõjas Punaarmee ja Saksa Landeswehri üle saavutatud võit oleks eeldanud, et Eesti poliitikutel tekib elementaarne usk meie rahva sõjalisse sooritusvõimesse. Paraku nii ei läinud.
Jah, meie umbes 104 500-mehelisel sõjaaja kaitseväel oli 1939. aasta sügisel terve hulk tõsiseid võimelünki. Meil puudusid moodsad hävituslennukid ja meie vähesed tankid olid sõjatehniliselt vananenud. Meie tankitõrje ja õhutõrje olid ebapiisavad. Kuid meil oli korralik jalaja suurtükivägi. Meie väljaõppe tase oli hea ja moraal kindel.
Tõsiseid võimelünki oli tollal kõigil armeedel. Punaarmee oli nõrgestatud 1937.–38. aasta puhastustest ega olnud veel õppinud uut tüüpi mehhaniseeritud armeed efektiivselt kasutama.
Kui enamik Euroopa neutraalseid riike (kaasa arvatud meie naabrid Läti ja Leedu) korraldasid kohe maailmasõja puhkedes osalise mobilisatsiooni, siis Eesti ei teinud katsetki sõjaaja kaitseväge mobiliseerida. Sellega oli Eesti Vabariigi saatus otsustatud.
Kas Eesti tänaste poliitikute usk meie jõusse ja võimalustesse on nüüd tugevam kui 1939. aastal? See on oluline küsimus, sest kui käsitame ennast ise rahvusvahelise poliitika objektina, mitte subjektina, siis pole ju mõtet imestada, et minevikus sõlmiti meie selja taga pakte ja tulevikus aetakse rahvusvahelist poliitikat üle meie pea.
4. Liigne teistele lootmine
Päts ja Laidoner olid tegelikult valmis sõdima, kuid mitte üksi. Eesti Vabariigi välispoliitika oli pikka aega orienteeritud Inglismaale ja seejärel Saksamaale, samal ajal kui riik ise jäi neutraalseks. Kriitilisel momendil polnud sellest kõigest kasu.
Pärast iseseisvuse taastamist oleme suutnud neutraliteedi lõksu vältida. Kuid NATOsse ja Euroopa Liitu kuulumine ei tähenda, et kõik liikmesriigid a priori arvestaksid Eesti rahvuslike huvidega. Edward Lucas väidab põhjendatult, et NATO ja Euroopa Liit on lõhenenud ja kumbki pole suuteline etendama kohast rolli kollektiivse julgeolekuorganisatsioonina (EPL, 29.11.). Esmase iseseisva kaitsevõime, totaalkaitse ning kahe- ja mitmepoolsete suhete tähtsus meiega ühiseid huvisid omavate riikidega suureneb veelgi.
5. Lühinägelikud poliitilised otsused
Lühinägelikud ja pikemas ajaperspektiivis valed otsused on nelja eespool käsitletud vea loogiline tagajärg. Võib-olla käsitasid Päts ja Laidoner Nõukogude Liiduga sõlmitud baasidelepingut tõesti üksnes Eesti poliitilise orientatsiooni muutusena? Vahest olid nad veel Talvesõja ajal kindlad, et on teinud kavala poliitilise manöövri, samal ajal kui rumalad ja kangekaelsed soomlased sõdima hakkasid? Vahest lootis Päts veel 1940. aasta suvel Eesti riiklust likvideerivatele aktidele allkirju andes, et Saksamaa tungib peagi Nõukogude Liidule kallale ja asi laheneb kuidagi iseenesest?
Õnneks ei ole tänapäeva Eesti poliitikutel veel olnud vaja otsustada sõja ja rahu üle Eesti pinnal. See aga ei tähenda, et poleks tehtud hulgaliselt lühinägelikke otsuseid. Õhukese riigi kontseptsioon ise on lühinägelik. Me ei ole suutnud ennetada ega efektiivselt toime tulla oluliste ühiskondlike probleemidega. Me kohtleme oma elanikkonna vaesemat kolmandikku viisil, mida vahest võiks endale lubada sajamiljonilise elanikkonnaga riik. Me loobusime eurost ajutise kiirema majanduskasvu nimel.
Isegi kui oleme teinud õigeid otsuseid, näiteks astunud NATOsse ja Euroopa Liitu, on meil raskusi nende otsuste rakendamisega. Ebapiisavat esmast iseseisvat kaitsevõimet ja totaalkaitse puudumist on õigustatud meie NATO-liikmelisusega. Euroopa Liitu kuulumisest tulenevast kasust ja hüvedest oleme suutnud ära kasutada vaid väikese osa. NATOsse ja Euroopa Liitu kuulumine on tekitanud meis hoopiski kummalise letargia, justnagu poleks vaja enam ise pingutada.
6. Viimase hetkeni väitmine, et kõik on parimas korras
Päts ja toonane Eesti poliitiline juhtkond kinnitasid 1940. aastal kuni lõpuni, et muretsemiseks pole põhjust ja kõik on hästi.
Kas täna on asjad teisiti? Viimase hetkeni on rahvale kinnitatud, et euro tuleb kohe-kohe. Majanduslangust ei toimu. Eelarvega pole probleeme jne. Kõik on parimas korras, vähemalt seni, kuni tõsiasju ei ole võimalik enam eitada.
7. Süüdi on kehvad olud ja muu maailm, kui asjad untsu lähevad.
Õigustused 1939.–40. aastal: me ei saanud mitte midagi teha. Kõiges oli süüdi Molotovi–Ribbentropi pakt. Mitte keegi ei toetanud meid (ehkki näiteks Soomelt, kes hiljem Nõukogude Liiduga sõdis, ja Lätilt, kellega meil oli vastastikuse sõjalise kaitse leping, isegi ei küsitud abi). Me oleksime paari päevaga lüüa saanud. Kui oleksime vastu hakanud, oleks kogu Eesti rahvas minema küüditatud, tapetud või hävitatud. Jne.
Õigustused täna: meie võimuses ei olnud inflatsiooni pidurdada, süüdi oli kütuse ja tooraine hindade tõus. Meie majanduslangus on osa maailma majanduslangusest. Jne.
Meie tegime kõik õigesti. Teised on süüdi.
See ei tähenda, nagu meil missioonipoliitikuid – neid, kes seavad meie rahvuslikud huvid oma poliitilisest võimust ja egost kõrgemale – üldse poleks. Näiteks kadunud Lennart Meri oli üks neist.
Erinevalt 1930. aastate lõpust on täna rahval võimalik valida. Eelmisi riigikogu valimisi võib pidada kõige populistlikumateks valimisteks pärast iseseisvuse taastamist. Kui valida olupoliitikuid, siis on tagajärjeks olupoliitilised otsused. Aeg näitab, millised valikud tehakse järgmistel valimistel.
Kommentaar (25.09.2014)
Võiksin kirjutada sellele loole mitu lehekülge ajakohaseid kommentaare või koguni uue artikli tänaste näidetega. See näitab, et tehtud üldistused peavad paika. Piirduksin siiski vaid mõne olulisema seigaga.
Venemaa–Ukraina sõda hakkab külma sõja järgset suhteliselt stabiilset Euroopa julgeolekukeskkonda paigast väänama. Negatiivne arengustsenaarium, mille võimalikkust ei tahetud pikka aega näha ega tunnistada, käivitus kiiremini, kui arvatagi osati.
Õnneks ei usu me täna Putinit, aga ei usu ka piisavalt iseendasse. Oma eneseusu kinnituseks ootame kiitust ja paitusi liitlastelt. Obama hiljutine pai oli muidugi meistriklassist, aga oleks oodanud kesk- või kaugõhutõrje üksust.
Mida ei näe, on muutunud olukorrast lähtuvad poliitilised otsused. Kaitsevägi ei saa ju ise ennast kõrgendatud sõjalisse valmisolekusse tõsta või sõjaaja laskemoonavaru täiendada. Selleks on vaja kaitseministri ja valitsuse poliitilisi otsuseid. Uinutav „Eesti on hästi kaitstud” ja liitlastele apelleerimine ei rahusta kedagi. Pigem tekitab see ärevust. On vaja konkreetseid tegusid.
Viimase hetkeni õigustamine, et kõik on parimas korras, iseloomustab tabavalt pärast Eston Kohveri röövimist esile kerkinud idapiiri valve küsimust. Kuni 5. septembrini oli Eesti piir parimas korras – piirivalve ühendamist politseiga toodi eeskujuks kui ratsionaalse majandamise ja säästlikkuse musternäidist. Mõne nädalaga tõi uuriv ajakirjandus esile tegelikkuse: piiri valvamise funktsioon on uues ühendametis unarusse jäetud, enamik kunagisi kvalifitseeritud piirivalvureid lahkunud või koondatud, piiririba võssa kasvanud ja allesjäänud piirivalvurid käivad püstolitega patrullis.
Sõjaväestatud piirivalve kaotamine oli üks viga, mida „Takerdunud rünnakus” kritiseerisin. Selle parandamise asemel tehti kohe uus viga otsa: Piirivalveamet ühendati Politseiametiga, õigemini neelas politsei piirivalve alla. Näib, et otsustajatel läks vahepeal täiesti meelest, kes on meie idanaaber.
Mis saab edasi? Siseministeerium pakub, et las RMK raiub piiririba võsast puhtaks. Kas see ongi lahendus?
Ei ole. Tehtud vead tuleb parandada. On vaja taastada Piirivalveamet iseseisva ametina ja piirivalve uuesti sõjaväestada. Säärasel moel organiseeritud