Gitandžali Aednik Puuvilja kogum

      Rabindranath Tagore

      Mõnigi eestlane mõtleb ehk praegu Rabindranath Tagorest, sest maailmas on vähe maid, kus ta on nii tuttav. Ja ometi ta mõtleb surnule, sest juba 7. augustil 1941 ei olnud Rabindranath Tagore enam selle maailma elusate hulgas. Kõigile, kes teda lugenud, on ta surm suureks kaotuseks. Aga Tagore nägi just kaduvuses vabadust ja arvas, et alles surma tempel annab elu rahale selle väärtuse, mille eest võib osta midagi tõelist. Elu oli ainult sõit üle mere, millel kõik kohtavad samal ahtal laeval, ja alles pärast surma saavad inimesed igaüks oma maailma. Elu on praegu ainult ettevalmistus sellele, mis tuleb pärast teda. Aga kõigest hoolimata Tagore ei ole surnud – ta on elavam kui paljud inimesed, kes arvavad end elavat ja tegevat tähtsaid asju. On kindlasti neid, kes loevad ta laule veel saja aasta pärast. Tema enese kohta võiks sobida ta epigramm: „Tuliputukad sõnasid tähtedele: „Teadlased ütlevad, et ühel päeval kustub teie valgus!“ Tähed ei kostnud midagi.“

      Ei ole mõtet korrata uuesti Tagore eluloolisi andmeid. Hädavajalisel määral leidub neid „Gitandžali“ eessõnas1. Võib-olla on ta suhe iseendaga ja oma lapsepõlvega olulisem, kui need teda aega raamivad arvud ja nimed. Ta on ju üks neist, kes last vaatlevad optimistlikult ja kõike kurja peavad vanade inimeste surve tulemuseks. Vaevalt see saabki oma lapsepõlvega rahul olla, kes peab hakkama õppima juba enne päikesetõusu ja alles õhtul kella 9 paiku võib lõpetada. Ta on vananagi veel õnnetu, et pole lapsena tohtinud joosta paljajalu ega ronida puude otsa. Kool on ta meelest vabrik, milles püütakse valmistada võimalikult sama headusega ja tegumoega keskpärast kaupa. Seal tuleb lapsel enamasti käia nii kaua, kui vaimuvärskus ja mõtteteravus on läinud kaduma. Alles siis tunnistatakse ta õigeks ning korralikuks inimeseks. Ta oma kool Santiniketanis pidi andma vähemalt mõningaile lastele paremad võimalused.

      Ma ei tea, kas Tagore viimasel ajal veel midagi kirjutas. Inglismaal ilmus igatahes veel 1931. a. paar ta raamatut („Inimeste usund“ ja „Kirjad sõbrale“).

      Paljudes nekroloogides peab puhuma üles kalli kadunu tähtsust ja rõhutama tema asendamatust, kuigi kirjutaja isegi teab, et lugu on teisiti. Tagore puhul ei ole vaja järelejäänuile teha selgeks, kui väga tähtis ta on olnud.

      Paljudkimõtlevad, mismeilsiisontegemistühe hinduga, kes kunagi on saanud Nobeli auhinna. Siiski ma kahtlen, kas leidub neid, kes Buninit või Pirandellot või minu poolest ka Galsworthyt peavad paremaks Tagorest (eeldatud muidugi, et need autorid üldse on võrreldavad). Ja et „Gitandžali“ meil on levinenum kui paljud eurooplaste teosed, siis on Tagore meile tõepoolest tähtsam kui paljud teised. Juba vabariigi algajal sattus ta esmalt saksa-, siis ingliskeelse tõlke kaudu meie keskkoolide õpilaste kätte. Ajakirjus ja ajalehis ilmus üksikute laulude tõlkeid ja iga kirjandushuviline noor pidas oma kohuseks midagi temast lugeda või tõlkida. Halvasti või hästi – nii, kuidas keegi oskas võõrkeeli. Küllap ta meeldis tolleaegseile noortele samuti põhjusil, millede pärast praegugi veel. Vaevalt on need sõnastatavad. Võib-olla oleks kõige õigem öelda: seepärast, et ta tundub täis unistamist, põhjusetut nukrust ja seebimullilisi lootusi, mida ei saagi sõnastada. Viimati ka seepärast, et ta kuidagi õilistab kooliõpilaste hinge. Ta vabastab tühjade askelduste, riidude ja läiluste keskel sirguva hinge vanemate maailma kammitsast. Tagore vaimustus oli siis nii suur, et teda mitte üksnes ei ole loetud ega tõlgitud, vaid katsuti ise kirjutada samuti.

      Mul oli tol ajal tõlgitud kogu „Aednik“ (mille vastu praegugi noorpõlv näib tundvat suurt lugupidamist), aga 13-aastasele poisile pole vist veel maailmas saanud osaks see au, et teda trükitakse. 14 aastat hiljem kõlbas see tõlge küll. Arvan, et ma polnud ainuke, kes tol ajal seda tegi. Küllap leidub mõnigi Tagore tõlke käsikiri kuskil laualaekas või kõrvalejäänud paberite hulgas. Vaimustuse keskseks ajaks oli Tagore „Kuninga kirja“ („Postkontor“) ettekanne Tallinnas 1922/23. a. talvel. On kahju, et praegusel noorpõlvel pole olnud seda elamust. Pärast seda hakkas elevus ta ümber pikkamööda raugema. Need, kes seda õhutasid, vananesid ega leidnud enam teed tagasi ta juurde. Tagore usklikkus muutus paljudele tüliks ja nende edasised elukutsed kaotasid neist nooruse rohelise mahla ja selle soovid. Tagore meelest on ju usklikkus niisama vajaline nagu esteetiline meelgi. Ta on vaimne nägemisorgan, mis meile võimaldab näha terviklikku seal, kus me tõeliselt näeme ainult osakesi. Paljudele, nende hulgas ka minule, olid suureks pettumuseks ta romaanid, milledest ei leidnud õieti midagi enda jaoks. Kuid mõned tulid pikkamisi tagasi Tagore juurde, vist just „Gitandžali“ varal. Ma aga ei teadnud arvata, et saan teise elevuslaine tekitajaks, mille sees ma enam ei saa olla ise nii nagu muiste. Kui kunagi Tagoret lugesid ainult üksikud saksa ja inglise keelt oskajad, siis nüüd kuulub ta suuremale hulgale, kuigi see pole ehk kunagi näinud „Kuniga kirja“. Praeguste pooldajate vaimustus erineb ehk siiski kuidagi nende omast, kes teda kooliõpilastena austasid vabariigi algaastail ja kellele Tagore reis Euroopasse oli niisama tähtis sündmus – põnev ja suur nagu Tutanhamoni haua leidmine. Võimalik, et leidus ja leidub inimesi, kes mõistavad teda paremini kui mina ja kes oleksid olnud väärilisemad saama ta tõlkijaiks meie keelde. Mul on heameel, et olen saanud mõnele paari kauni hetke põhjustajaks üsna enda tahtmata. Ei teadnud ma arvatagi, et Tagorest veel võidakse lugu pidada. Ja vahest oli Tagorelgi heameel, kui ta sai mu eestikeelse tõlke, sest nii ilusasti on teda vist harva välja antud kui meil. Ta võttis vaevaks mind tänada ja mu õnneks on see Santiniketani postitempliga kiri veel praegu alles.

      Meil peaks olema rohkem Tagore luuletuste ja näidendite tõlkeid. Mul on käsikirjas valmis „Puuvilja kogumi“ tõlge, aga oleks vaja veel teisigi, nagu „Kasvav kuu“ (inglise keeles 1913, saksa k. 1915), „Armastaja and“ ja „Üleminek“ (i. k. 1917, s. k. 1920), „Hälbivad linnud“ (i. k. 1916, s. k. 1920), näidendeist vähemalt „Pimeda toa kuningas“ (s. k. 1915), „Tšitra“ (i. k. 1914, s. k. 1914), „Postkontor“ (i. k. 1914, s. k. 1918), vähemalt valimik novelle ja filosoofilisist teoseist „Sadhana“ (i. k. 1914, s. k. 1921). Kõigist neist pole aga meil saada muud kui „Sadhana“ ingliskeelset teksti. Ainult inglise keeles on olemas „Papagoi õpetamine“ (1918), „Punased oleandrid“ (1925) ja „Mõtted“ (1929). Meile need kõik oleksid igatahes omasemad kui paljudele muile rahvaile, sest näib, nagu vastaks Tagore hoiak maailma suhtes rohkem meie omale kui paljude muude suuruste oma. Luuletuste saksakeelsete tõlgete kohta peab kahjuks ütlema, et nad on tehtud kohati kiirelt ja lohakalt. Mõned arvud oleksid huvitavad võrdluseks üksikute rahvaste hoiaku vahel. Ma pole kunagi saanud teada, mitmes tuhandes eksemplaris on liikvele läinud „Gitandžali“. Saksamaal „Gitandžali“ (ilm. 1912) ja „Aednik“ (1914) olid levinud 1921. aastaks esimene 47 000, teine 78 000 eksemplaris. Meil võiks siis vaevalt loota 1000 eksemplari levimist, kuid oletan selle arvu vähemalt viis korda suuremaks. Selle vastu aga Tagore romaan „Kodu ja maailm“, mis ilmus 1919. a. saksa keeles, oli 1921 levinud juba 150 000 eksemplaris. Meil sama raamat ilmus 1930, kuid kahtlen, kas seda ongi müüdud 1500 eksemplari 14 aasta vältel. Nende arvude vastuoksus näitab muidugi erinevat suhtumist Tagoresse ja ta mõtteisse.

      Aga võib olla, et just see, mis tõlkes on läinud kaotsi, on see, mis lähendab ta laule meile. Kaunis üldiselt näib olevat levinud kujutlus, mis on väljendatud „Gitandžali“ tutvustuses hõbepaberil, et Tagore laulud on „lüürilised, proosaluuletiste vormis kirjutatud primitiivid“, kuigi eessõnas on öeldud, et nad on väga kunstlikud riimilt ja rütmilt. Nii riimirohkeina ja rütmikindlaina tõlgituna, nagu nad peaksid olema (kui siis üldse on võimalik säilitada midagi sisust), nad jääksid ehk meile võõraiks. Ja lisades neile lauludele veel ühe tõeliselt lahutamatu – Tagore enda tehtud viisid (Tagore on muusikuna vähemalt niisama tähtis kui luuletajana, tema loodud on ka India rahvushümni „Džanaganamana“ tekst ja viis), siis, kes teab, kas nad oleksidki meile seda, mis nad tunduvad praegu. Näiteks on siinkohal toodud „Gitandžali“ 103, mille värsitõlge ei ole täiesti täpne ega nii riimirohke kui bengali originaal. Aga ta annab ehk mingisuguse mulje sellest, milline on Tagore oma kaasmaalasile:

      Tagore on kuskil öelnud, et Jumal ootab tänu lillede eest, mida ta meile läkitab, mitte päikese ja maa eest. Ja ka seda, et Jumal tüdineb suurist kuningriigest, väikesist lilledest mitte kunagi. Mingil kombel ta on olnud igale, kes teda heameelega on lugenud, säärane lill. Ja tema usk võib olla lohutuseks kõigile, kes juba kahtlevad. Ta ju ütles: „Ma usun, et on olemas ideaal, mis ei ole paljas

---

Скачать книгу