Gitandžali. Aednik. Puuvilja kogum. Rabindranath Tagore
Читать онлайн книгу.
inimese näo kaunidusest ja inimliku armastuse rikkusest. Kõikjal maa peal on paradiisi vaim virge ja annab kuulda oma hüüdu. See tungib meile teadmatult meie sisemisse kõrva. Ta häälestab meie elukandle keeled ja manitseb meid läkitada meie igatsus üle lõpliku, nii nagu lilled saadavad õhku oma lõhna ja linnud oma laulud.“
•
GITANDŽALI
•
1
Sina oled teinud mu otsatuks, selline on Su tuju. Seda habrast astjat Sa tühjendad üksilugu ja täidad ta alati uudse eluga.
Seda väikest pilliroovilet Sa oled kandnud üle mägede ja orgude ning oled puhunud tema viise, mis igavesti uued.
Su käte surematul puudutusel mu väike süda kaotab oma piirid rõõmus ja toob ilmale öeldamatuid sõnu.
Su lõputud annid tulevad mu juurde ainult neil mu väga väikesil kätel. Igastud mööduvad ja ikka veel Sina valad ja ikka veel on ruumi, mida täita.
2
Kui Sina käsid mind laulda, tundub, nagu lõhkeks mu süda uhkusest. Ja ma vaatan Su palge poole ja pisarad tulevad mu silma.
Kõik, mis karm ja räme mu elus, sulab ühte sulnisse kokkukõlla ja mu jumaldus laotab tiibu nagu lõbus lind lennul üle mere.
Ma tean, mu laulmine on Sulle meeltmööda. Ma tean, et ainult lauljana saan tulla Su palge ette.
Puudutan oma laulu kaugele lageva tiivaotsaga Su jalgu, milleni küündida mina iial ei võiks taotada.
Joobunud laulmise rõõmust, unustan enda ja nimetan sõbraks Sind, kes oled mu isand.
3
Ma ei mõista, kuidas Sina laulad, mu käskija! Ma alati kuulatan vaikivas hämmastuses.
Sinu muusika valgus helestab maailma. Sinu muusika eluõhk voolab taevast taevasse. Sinu muusika püha jõgi murrab läbi kõigi kiviste takistuste ja kohiseb edasi.
Mu süda igatseb osa võtta Su laulust, kuid asjata heitleb otsides häält. Kõneleksin, aga kõne ei puhke lauluks ja ma hüüatan nõutult. Ah, Sa oled võtnud vangi mu südame oma muusika otsatuisse võrgusilmisse, mu käskija!
4
Mu elu elu, püüan alati hoida puhta oma keha, teades, et Sinu elus puudutus on kõigil mu liikmeil.
Alati püüan hoida kõik ebatõed eemal oma mõtteist, teades, et Sina oled see tõde, mis on süüdanud mõistuse valguse mu meeles.
Alati püüan kihutada ära kõik pahed oma südamest ja hoida õitsemas oma armastust, teades, et Sinul on iste mu südame sisimal altaril.
Ja mu püüuks on oma tegudes ilmutada Sind, teades, et see on Sinu vägi, mis mulle annab jõudu teotseda.
5
Palun, salli, et ma viivuks istun Su kõrvale. Tööd, mis mul käsil, lõpetan pärastpoole.
Eemal Su palge nägemisest mu süda ei tunne puhkust ega püsi ja mu töö saab otsatuks vaevaks rannatus vaevameres.
Täna mu akna alla suvi on tulnud oma õhete ja huminatega ning mesilastest laulikud näitavad oma kunsti õitseva hiie õukonnas.
Nüüd on aeg istuda vaikselt, pale palge vastu Sinuga ja laulda elu pühendust sellel tüünel ja tulvaval jõudeajal.
6
Nopi see lilleke ja võta ta, ära viivita! Kardan, ehk ta vajub longu ja pudeneb põrmu.
Võib-olla ta ei saa aset Su pärjas, kuid austa teda oma käe valutegeva puudutusega ja nopi ta. Kardan, ehk päev lõpeb enne kui panen tähele, ja ohvriaeg läheb mööda.
Kuigi ta värving ehk pole sügav ja ta lõhn ehk on nõrk, tarvita see lill oma teenimiseks ja nopi ta seni kui on aega.
7
Mu laul on võtnud ült ilustised. Tal pole rõivaste ega ehete uhkust. Kaunistised rikuksid meie ühendust: nad tuleksid Sinu ja minu vahele; nende klirin summutaks Su sosistused.
Mu laulikuedevus sureb häbis Su vaate ees. Oi, meisterlaulik, istusin maha Su jalgade ette. Ainult lase mul teha mu elu lihtsaks ja õigeks, nagu pilliroovile Sinule täitmiseks muusikaga.
8
Laps, kes on ehitud vürsti rüüsse ja kel kalliskividega keed kaela ümber, kaotab kogu lõbu mängus: ta rõivas takistab teda igal sammul.
Kartes, et ta võib selle kulutada või määrida tolmus, ta hoidub maailmast ja pelgab isegi liigutada.
Ema, pole tulu talle su ehete kammitsast, kui see hoiab ta eemale maa tervendavast tolmust, kui see riisub sisenemise õiguse tavalise inimelu suurele laadale.
9
Oi loll, et katsud end kanda oma õlul! Oi kerjus, et tuled kerjama iseenda uksele!
Jäta kõik oma koormad tema kätte, kes suudab kanda kõike ja ära vaata iial tagasi kahetsedes.
Su iha otsekohe kustutab tule lambilt, mida puudutab oma hingusega. Ta pole püha; ära võta endale ande ta ebapuhtailt kätelt. Võta vastu vaid see, mida pakub pühitsetud armastus.
10
Siin on Su jalajärg ja seal Su jalad puhkavad, kus elavad vaeseimad ja alatuimad ja kadunud.
Kui ma katsun nõtkutada põlvi Su ees, mu aupakkumine ei suuda küündida alla sügavikku, kus Su jalad puhkavad vaeseimate ja alatuimate ja kadunute seas.
Uhkus ei suuda iialgi läheneda sinna, kus Sa kõnnid alandlikkude rõivais vaeseimate ja alatuimate ja kadunute seas.
Mu süda ei suuda iialgi leida endale teed sinna, kus Sa pead seltsi seltsilisetutega vaeseimate ja alatuimate ja kadunute seas.
11
Jäta see leelutamine ja laulmine ja palvehelmeste lükkimine! Keda Sa kummardad selles üksildases pimedas templinurgas suletud uste taga? Ava silmad ja näe, Su Jumal pole Sinu ees!
Ta on seal, kus kündja on kündmas tänka, ja seal, kus teetegija on lõhkumas kive. Ta on nendega päikeses ja vihmavalangus ning ta kuub on kaetud tolmuga. Võta seljast oma püha mantel ja otse nagu tema tule alla tolmusele tallermaale!
Lunastus? Kust leida seda lunastust? Meie käskija ise võttis enda peale rõõmsalt loomise kammitsa; ta on seotud meie kõigiga jäädavalt.
Tule välja oma mõlgutusist ning jäta kõrvale oma lilled ja viiruk! Mis häda sellest on, kui Su rõivad saavad närusteks ja määrituiks? Sammu talle vastu ja ole talle abiks rängelduses ja oma palge higis.
12
Aeg, mis mu rännakuks kulub, on pikk ja ta tee on pikk.
Tulin välja esimese valguskuma vankril ning jätkasin oma teekonda läbi maailmade kõnnumaade, jättes oma jälje mitmelegi tähele ja planeedile.
Kaugeim retk on just see, mis jõuab lähimale sulle endale, ja see just on keerulisim harjutus, mis juhib viisi äärmise lihtsuseni.
Rändur peab koputama igale võõrale uksele, et jõuda oma ukseni, ja tuleb matkata läbi kõik välised maailmad, et viimati jõuda sisima altarini.
Mu silmad ekslesid päratuses enne kui sulgesin nad ja ütlesin: „Siin Sa oled!“
Pärimine ja hüüd: „Oi, kus?“ sulavad tuhande jõe pisaraiks ja nad ujutavad üle maailma veendumuse tulvaga: „Ma olen!“
13
Laul, mida tulin laulma, jääb laulmata tänase päevani.
Olen viitnud oma päevad tõmmates keeli mänguriistale ja kõrvaldades nad jälle.
Takt pole saanud