Raamat lastest. Osho. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine. Osho
Читать онлайн книгу.
– ja nii vaene, et mu vanavanemad ei lubanud mul külalastega suhelda. Nad olid räpased, peaaegu kerjused. Nii et polnud mingit võimalustki kellegagi sõber olla. See mõjutas mind väga. Kogu elu pole mul olnud sõpra ja ma pole kunagi tundnud kedagi, kes võiks sõber olla. Jah, tuttavaid mul oli.
Neil varajastel aastatel olin ma nii üksildane, et hakkasin seda nautima, ja tegelikult on see rõõm. Niisiis polnud see mulle needus, vaid osutus õnnistuseks. Ma hakkasin seda nautima ja olin iseseisev, ma ei sõltunud kellestki.
Ma pole kunagi olnud huvitatud mängudest sellel lihtsal põhjusel, et lapsepõlves polnud mul kellegagi mängida. Ma mäletan, kuidas ma lihtsalt istusin.
Meie maja oli ilusas kohas, otse järve ääres. Järv laius kaugelekaugele… ja see oli nii ilus ja vaikne. Ainult vahetevahel võis näha valgeid kurgi lendamas või kuulda nende armuhüüde, ja siis sai see rahu rikutud; muidu oli see meditatsiooniks täpselt õige koht. Ja kui nad rahu rikkusid… linnu armuhüüud, ja pärast seda oli veel sügavam rahu, see muutus sügavamaks.
Järv oli täis lootoseid ja ma istusin järve ääres rahulolevalt tundide kaupa, nagu muu maailm ei läheks mulle korda: lootosed, valged kured, vaikus… Ja mu vanavanemad said väga hästi aru, et ma nautisin üksindust. Nad nägid, et mul polnud tahtmist minna külla kellegagi kokku saama või juttu ajama. Isegi kui nad tahtsid minuga rääkida, vastasin ei või jah; ma polnud ka rääkimisest huvitatud. Niisiis nad teadsid, et ma nautisin oma üksindust, ja nende püha kohus oli mind mitte segada.
Vahel juhtub, et ütled lastele: „Ole tasa, isa mõtleb, vanaisa puhkab. Ole tasa, istu vaikselt.” Minu lapspõlves oli vastupidi. Ma ei saa öelda, miks ja kuidas, see lihtsalt oli nii. Sellepärast ma ütlengi, et see lihtsalt juhtus – see polnud tänu minule.
Kõik need kolm vanainimest tegid üksteisele märkusi: „Ära sega teda, talle meeldib see nii väga.” Ja nad hakkasid mu vaikimist armastama.
Vaikusel on oma vibratsioon, see on nakkav, eriti lapse vaikimine, kui teda selleks ei sunnita, kui see pole seetõttu, et ütled: „Ma annan sulle naha peale, kui sa teed pahandust ja pole vaikselt.” Siis ei teki sellist rõõmsat vibratsiooni, mis tekib siis, kui laps on üksi ja vaikselt, naudib seda ilma põhjuseta, ta õnn pole millestki põhjustatud; see loob ümberringi suurepärase lainetuse.
Paremas maailmas õpivad teised pereliikmed lastelt. Teil aga on nii suur rutt neid õpetada. Te ei paista neilt midagi õppivat, ehkki neil on nii palju teile õpetada. Ja teil pole neile midagi õpetada.
Lihtsalt seetõttu, et oled vanem ja sul on võimu, hakkad tegema neid enda sarnasteks, mõtlemata, kes sa oled, kuhu sa oled jõudnud, milline on su sisemaailm. Sa oled üks vaene inimene, ja sedasama tahad sa oma lapsele? Aga keegi ei mõtiskle selle üle, muidu inimesed õpiksid väikestelt lastelt. Lapsed toovad endaga nii palju teisest maailmast kaasa, sest nad on alles saabunud. Nad kannavad ikka veel endas üsavaikust, olemise enda vaikust.
Niisiis oli see lihtsalt olude kokkusattumus, et seitse aastat ei tülitanud ega näägutanud mind keegi, et valmistada mind ette äri-, poliitika-, diplomaatiamaailmaks. Mu vanavanemad olid rohkem huvitatud sellest, et ma jääksin nii loomulikuks kui võimalik – eriti mu vanaema. Tema on üks inimene – sellised väikesed asjad mõjutavad su elumustrit –, tänu kellele ma austan kogu naissugu. Ta oli lihtne naine, hariduseta, aga tohutult tundlik. Ta tegi mu vanaisale ja teenijale selgeks: „Meie oleme elanud nii, et see pole meile midagi erilist andnud. Me oleme sama tühjad kui varem, ja nüüd on surm lähedal.” Ta veenis neid: „Ärme mõjutame seda last. Milline mõju meil oleks? Piisab, kui me talle lihtsalt meeldime, me pole midagi erilist. Andke talle võimalus olla tema ise!”
Ma olen sellele vanale naisele tohutult tänulik. Mu vanaisa muretses pidevalt, et varem või hiljem peab ta võtma vastutuse: „Aga nad võivad öelda, et me jätsime lapse sinu juurde ja sa pole talle midagi õpetanud.”
Mu vanaema ei lasknud mulle isegi haridust anda. Külas oli mees, kes oleks võinud mulle anda algteadmisi matemaatikas, geograafias, õpetada keelt. Ta oli neli klassi koolis käinud – alamastme neli klassi, mida nimetati Indias algkoolihariduseks. Aga ta oli linna kõige haritum mees. Mu vanaisa ütles: „Ta võiks tulla poissi õpetama. Vähemalt tunneb ta tähti, natuke matemaatikat, nii et kui laps vanemate juurde läheb, siis nad ei ütle, et me lihtsalt raiskasime seitse aastat täielikult ära.”
Aga vanaema ütles: „Las nad teevad pärast seitset aastat, mida tahavad. Seitse aastat peab ta olema lihtsalt loomulik, ja meie ei sega vahele.” Ja ta ütles põhjenduseks alati: „Sina tunned tähestikku, ja siis? Sina oskad matemaatikat, ja siis? Sa oled pisut raha teeninud – kas sa tahad, et tema teeniks ka raha ja elaks samamoodi nagu sina?”
Sellest piisas, et vanaisa vait oleks. Mida ta teha sai? Tal oli raske, sest ta ei saanud vastu vaielda, aga ta teadis, et mitte vanaema, vaid tema peab vastust andma, sest mu isa küsib tema käest: „Mida sa oled teinud?” Ja olekski küsinud, aga õnneks suri vanaisa enne ära, kui mu isa sai seda küsida.
Kui ma tagasi vanemate juurde läksin, ütles mu isa pidevalt: „See vana mees on süüdi, tema rikkus lapse ära.” Aga nüüd olin ma piisavalt tugev ja tegin talle selgeks: „Minu juuresolekul ära ütle kunagi mu vanaisa kohta midagi halba. Ta päästis mind sellest, et sina oleksid mu ära rikkunud – seetõttu oledki sa tegelikult vihane. Aga sul on teised lapsed – riku neid. Ja lõpuks sa näed, kes on rikutud.”
Tal olid teised lapsed, ja tuli juurde üha rohkem lapsi. Ma narrisin teda: „Palun too veel üks laps, et oleks tosin.” Üksteist last? Inimesed küsivad: „Kui palju lapsi?” Üksteist ei ole nii mõjuv, tosin on palju muljetavaldavam.”
Ja hilisematel aastatel ma rääkisin talle: „Riku aga muudkui kõiki oma lapsi; mina olen metsik ja jään metsikuks.”
See, mida peetakse süütuseks, pole muud kui metsikus. See, mida peetakse selgeks pilguks, pole muud kui metsikus. Kuidagi jäin ma tsivilisatsiooni haardest välja.
Siis olin ma piisavalt tugev… ja inimesed seetõttu räägivadki: „Hakka last ohjeldama nii kiiresti kui võimalik, ära kaota aega, sest mida varem sa teda ohjeldad, seda kergem see on. Kui laps muutub piisavalt tugevaks, siis on raske teda oma soovi kohaselt painutada.”
Ja elu liigub seitsmeaastaste tsüklitega. Seitsmendaks eluaastaks on laps täiesti tugev; nüüd ei saa sa midagi teha. Nüüd ta teab, kuhu minna, mida teha. Ta on võimeline vaidlema. Ta on võimeline nägema, mis on õige ja mis vale. Ja tema selge pilk on haripunktis, kui ta on seitsmene. Kui sa ei sega teda varasematel aastatel, siis seitsmeselt on tal kõik täielikult selge ja ta elab oma elu ilma igasuguse kahetsuseta.
Mina olen elanud ilma kahetsuseta. Ma olen mõtisklenud selle üle, kas ma olen kunagi midagi valesti teinud. Mitte et teised inimesed oleks kõike õigeks pidanud, mida ma teen, vaid mul endal pole kunagi olnud tunnet, et oleksin midagi valesti teinud. Kogu maailm võib arvata, et mul polnud õigus, aga mina olen täiesti kindel, et mul oli õigus ja ma käitusin õigesti.
Rasedus, sünnitus, lapsepõlv
• Kui valgustunud inimestel pole lapsi ja neurootilised inimesed lapsevanemaks ei sobi, millal on siis õige aeg?
Valgustunud inimestel pole lapsi ja neurootikutel ei tohiks lapsi olla. Nende kahe vahel on vaimse tervise staadium, mis pole neurootiline: sa pole neurootiline ega valgustunud, lihtsalt terve. Just keskpaigas – see on õige aeg saada laps, saada emaks või isaks.
Häda on selles, et neurootilistel inimestel kipub olema palju lapsi. Nad püüavad oma neuroosi tõttu luua enda ümber ruumi, kus on palju inimesi. Nad ei peaks seda tegema, sest see on vältimine. Nad peaksid seisma vastamisi oma neuroosiga ja sellest üle saama.
Valgustunud inimene ei vaja lapsi. Ta on sünnitanud iseenda. Tal pole vajadust veel kedagi sünnitada. Tema on saanud iseenda isaks ja emaks. Temast on saanud iseenda üsk, ja ta on läbi teinud taassünni.
Ent nende kahe vahel, kui pole tegemist neuroosiga, te mediteerite, saate virgunumaks, teadlikumaks. Teie elu ei kulge enam pimeduses. Valgus pole nii läbitungiv kui siis, kui inimesest saab buda, aga küünlavalgus