Ära võetud. Reelika Lootus
Читать онлайн книгу.
lahti, nüüd on veel heledam … valusam. Mu käed tõmbuvad automaatselt rusikasse ja mu varbad tugevalt konksu, nagu tahaks nendega millestki kinni hoida. Sellest on vähe abi, need on peaaegu liikumatult paigal. Voodi küljes kinni. Mu pahkluud on aheldatud voodi külge kinni!
Ja teine silm. Tugev käsi tirib vägisi mu teisegi silmalau pärani. Mul ei ole mitte mingisugust võimalust seda kaitsta söövitava valguskiire eest – mul ei ole mitte mingit kontrolli olukorra üle.
Ma hingeldan. Ma kuulen, kuidas keegi räägib. Isegi läbi selle valju muusika. Kuskilt kostab kiire rütmiline muusika. Ei, oota … see on trumm, keegi mängib trummi … kiire rütmiga. Miks mul on tunne, et rinnus tahab lõhkeda?
Kellegi hääl kostab läbi trummilöökide. Nüüd juba vähe selgemalt. Nad räägivad kellestki Maretist. Kes on Maret? Ma olen seda nime varem kuulnud.
Mu silmad jäetakse rahule. Lõpuks. Kuum juga parema silma taga on endiselt alles. Ma tean seda tunnet. See ei kao veel niipea kuhugi. Instinktiivselt üritan kätt silmani tõsta, sõrmed vastu valutavat kohta suruda, et valu vähendada. Aga ma ei saa! Mu käed ja jalad on endiselt aheldatud, jättes mulle vaid mõned sentimeetrid liikumisruumi.
Trumm hakkab taas valjemini taguma. Ei, oota … see pole trumm! See on mu süda … peksab vastu rinnakorvi, saates kõmisevaid lööklaineid mu pähe. See on häiriv, näriv, valus.
Hääled mu ümber on endiselt alles. Üks mees ja üks naine. Või on need hääled mu peas?
Ei, kellegi tugevad käed haaravad hoolimatult mu peast, need libisevad mu kukla taha, tõstes pea üles. Mu kael peaks nüüd kohe-kohe murduma. Nii kõvasti surutakse mu lõuga vastu rindkeret. Teine paar käsi kisub lahti mu suu, vajutades sõrmed kahelt poolt läbi põskede tugevalt kokku. Ma ei suuda vastu võidelda. Ma ei jaksa. Mu lõuad avanevad automaatselt, alistudes teravale valule, ja midagi surutakse mulle suhu.
Ei, mitte jälle! Sahmaks vett järgneb tabletile. Du-dumm … du-dumm … du-dumm … ma kardan, et mu süda on plahvatusohtlik. Enam ei lähe kaua. Ma tahaks karjuda!
Ma tahaks karjuda nii kõvasti kui võimalik. Ainult et ma ei saa. Hääled mu kõrval hoiavad mu suud kinni. See jääb nii seni, kuni ma olen neelanud. Alla neelanud vedeliku ja tabletid.
Ma tean, mis nüüd juhtub. Nüüd olen sunnitud ootama. Ma pean siit minema saama. Hääled mu ümber naeravad. Vist minu abitu olukorra üle. Ma ei tea. Ma ei saa enam sõnadest aru. Mu südamelöögid on nüüd valjemad kui hääled. Ma keskendun nendele.
Ma olen osav keskenduja. Hääled on nüüd kadunud. Mu ümber valitseb täielik pimedus – jälle. Mul on hea olla. Ma oleks justkui pehme udu sisse mässitud. Isegi need trummilöögid on aeglasemad, maha rahunenud. Mu süda taob ühtlaselt, see ei taha enam läbi rinnakorvi ennast välja murda. Löögid kaugenevad veelgi – kõik on vaikne. Jah – seda vaikust ma ootasin.
Mul on hea!
Põletav valu mu kurgus ja kellegi ahastama panev karjumine sunnib mind võpatusega silmi avama. Neid paaniliselt pilgutades üritan ma aru saada, mis toimub. Kus ma olen? Kes karjub? Keegi vajab abi?
Mu süda peksab meeleheitlikult. Mul on valus. Mitte ainult rinnus, vaid ka kurgus. Libistan käe kaitsvalt oma kõrile.
Ma ei näe kedagi. Kas see olin mina, kes karjus?
Ümbritsev ruum on hämar. Tundub turvaline. Miks ma karjusin? Mu käsi liigub edasi otsaesiseni. See on kaetud külma higiga. Ma ei tunne ennast hästi. Üldsegi mitte.
Ma elasin just läbi midagi kohutavat. Need hääled? Ma olin kuskil mujal?
Lastes silmadel vabalt kompida, vaatan veel kord toas ringi. Kõik on nii nagu veidi aega tagasi. Nagu enne seda, kui ma korraks magama jäin. Ainult päike kinniste kardinate taga on liikunud edasi. Päris palju edasi.
Okei, see oli uni.
Ma istun endiselt seljaga vastu valamukappi ja lasen peal vastu selle ust vajuda. Rahune, see oli vaid uni. Väga reaalne, ent siiski uni.
Ma keskendun vaikusele. Linnud ei karju enam nii valjult, kui nad seda varem tegid. Vist on õhtu. Vaikus on hea.
Koputus uksele blokeerib momentaalselt mu hingamise. Poole sõõmu pealt takerdub õhk kuhugi. Ma kuulen jälle, kuidas veri mu soontes voolab … läbi südame, kopsude … ainult et hapnikku see sinna ei vii. Ängistav.
Ma vist kujutlesin koputust vaid ette. Mul on selliseid luulusid palju … eriti viimasel ajal, mulle tundub. Kangestunult põrandal istudes julgen ma lõpuks hingata.
Uus koputus. See ei olnudki luul? Ma poleks pidanud hingama. Kes iganes seal on, ta pidi kuulma mu kahisevat hingamist. Jah, vali ja kahisev – täpselt sellisena ma ennast just praegu kuulen, suutmata seda kuidagi muuta.
Taas hoian ma hinge kinni. Häda on selles, et nüüd on mu südamelöögid nii valjud, et kui ukse taga seisja mu hingamist ka ei kuulnud, siis nüüd mu taguvat südant ta lihtsalt peab kuulma! Ma ei suuda neid lööke kontrollida. Isegi kui ma väga tahaks. Mu reeturlik süda mängib mind välja! Kui ma piisavalt kaua ei hingaks … äkki siis …
Pärast kolmandat koputust kostab veidi ärritunud meesterahva kirumist. Õnneks püsib hääl ukse taga. See ei ole tuttav hääl. Hääled mu unes kõlasid teistmoodi. Jah, hääled mu peas kõlasid hoopis teise tämbriga.
Midagi kukkus just maha. Taas kostab paar tasast sõna, millest ma aru ei suuda saada.
Ma ei hinga. Istun seljaga vastu valamukappi ja ei hinga. Ma kuulan oma südame meeletut tagumist, surudes kramplikult alla loomulikku instinkti hingata.
“Palun, mine minema – palun, mine minema – palun, mine minema – täna – nüüd – palun, mine minema …“ korrutan ma mõttes oma südamelöökide rütmis.
Ma ei kuule rohkem. Ma ei kuulnud, et hääl oleks lahkunud. Ma lihtsalt jätkan oma peksleva südamerütmi ja mantra kokkusulatamist, lootes et hääl jätab mu rahule.
Mu lihased on väsinud. Väsinud kramplikust paigalistumisest. Nüüd ma hingan. Ettevaatlikult. Mu kurk on valus. Teadmine, et vesi on peaaegu käeulatuse kaugusel, ei tee mu olukorda kergemaks. Ma tunnen, et hääl ukse taga on endiselt alles ja ma ei julge ennast liigutada. Ma olen kindel, et ta kuulab. Ta kuuleb. Kuulatab samamoodi nagu mina.
Ma tahaks voodisse minna. Sooja teki alla. Mulle tundub, et ma olen liiga kaua siin põrandal istunud … ise endaga võidelnud. Väsimus hakkab taas võimust võtma. Aga ma ei tohi magama jääda. Veel mitte. Hääl peab lahkuma. Hääl on endiselt ukse taga, ma tajun seda. Ma ei tea, kui kaua ma veel jaksan. Mul on palav. Ei, mu pea on lihtsalt kuum.
Kuulatan kõiki meeli ärksana hoides – see on meeletu pingutus – ja kuulen vaid vaikust. Ent ma tean, et hääl on endiselt seal. Kui kaua veel? Kostab sahin, vist riiete sahin. Ei, sammud. Eemalduvad sammud. Mu südamelöögid? Sammud jäävad vist seisma?
“Mine edasi … mine edasi … mine edasi …” korrutan ma mõttes rütmiliselt. Kuumus mu peas ja pehme vatt mu ümber sunnib kramplikult pinge all olnud lihaseid lõpuks ometi lõdvestuma. See on hea tunne.
3
“Šššš … sa äratad naabrid üles!” Hääled mu peas on tagasi! Kas mul on naabrid? Kisun silmad vägisi lahti, ent mitte midagi ei muutu. Vähemalt pole kõrvetavat valgust.
Kuskil krõbiseb midagi. Kõlab, nagu kraabiks keegi metalliga vastu metalli. See lõikab teravalt läbi mu kumiseva pea. Mu puusast lööb läbi terav valu. Keskendun jalgade sirutamisele. Ma küll ei näe, kuid mul on tunne, et need on kuidagi ebaloomulikult krõnksus mu keharaskuse all. Terav valu põlveõndlates ja justkui elektrilöögi saanud sääremarjad kinnitavad, et ma aiman enam-vähem õigesti.
“Kaua sa kohmitsed?” Naisterahva hääl mu peas on rahutu ja rohkem kui närviline.
“Fuck … pane ometi oma kuradima kasutu suumulk kinni.” Madal mehehääl sisiseb, meenutades õhu lekkimist ventiili vahelt.
Ma tunnen neid hääli! Paanika võtab