Unustatud jõekäärudes päikese käes

      on selline rahu, et selline rahu võiks olla hinges,

      kui ta on unustatud.

      Selline rahu.

      Peetri hobustel tänavu kevadel

      küljekondid paistavad:

      olid ostetud heinad,

      mitte oma tehtud,

      nagu seni.

      Riisusin aias natuke lehti.

      Suurema jao on tuul ära viinud.

      Alati tasub lehtede riisumisega oodata.

      See kevade ergav päike on mõni aasta selline,

      et sööb hinge seest.

      Hästi tühi tunne on.

      Kogu aeg jään reha najale seisma.

      Ja miks ma riisun? Isegi seda ei mõtle.

      Midagi ei mõtle. Tühjuse laienemine

      teeb ainult natuke haiget.

      Maandusime Peruus.

      Eestlasest piirivalvur ei vaadanudki passi.

      Läksime koos kellegi vana naisega üle piiri.

      Sealpool õitsesid maas teravad klaasist lilled.

      Imetlesin neid võltsilt: huvitav maa see Peruu.

      Vana naise jalad olid väga haiged.

      Kaugele nii ei lähe.

      Hommikul tuli meelde,

      et täna on Helmi surma-aastapäev.

      Tal olid ka jalad väga haiged.

      Paide surnuaia serval päikese käes

      autoparanduse aega parajaks tehes,

      pudelist külma teed, nutsakust saia süües,

      jalge ees rohus sinised lilled

      segamini helekollaste lilledega.

      Kõrval tänaval täidetakse asfaldiauke.

      Miks inimesed elavad Paides?

      Miks inimesed üldse kuskil elavad?

      Suurlinna nägude peegel,